Cinthya Roberts
Öine külaline
Originaali tiitel:
NIGHTTIME VISITOR
Tõlkinud Ainu Kään
Toimetanud Olev Sirg
© Cinthya Roberts, 2003
© Eestikeelne väljaanne. Odamees OÜ, 2005
e-post: [email protected]
htpp://www.odamees.ee
ISBN 9949-419-02-6
e-ISBN 9789949674756
1. PEATÜKK
KEEGI OLI KATUSEL. Teya Kerny jäi kuulatama heli, mis vaevalt eraldus Orkney saarte poolt puhuva tuule lõputust undamisest. Teya vaatas lakke, püüdes määratleda, kust kostab heli – ahaa, kaminast pisut vasemalt. Siis riietus ta Griffini vihmamantlisse – tal oli selles vihmamantlis turvaline tunne. Seisis veel veidi, siis läks vaatama, kas akna juures rahulikult maganud tütreke ei ole ärganud. Tunnetades päikesekiirte soojust, silitas Teya väiksekese kuldse läikega ruugeid juukseid.
“Täpselt nagu su isal…”
Mõte tärkas ootamatult, kuid Teya jättis selle ja suundus püüdlikult ukse poole. Uks avanes kergelt, sest vana maja oli ehitatud orgu. See kaitses teda tuulte eest, mis puhusid talvel Põhja-Atlandilt. Et näha, mis üleval toimub, pidi Teya eemalduma maja kaitsvatest seintest. Päike pimestas silmi; seelik peksles halastamatult mööda jalgu. Mees ei märganud teda, sest tuuleiilidega võideldes püüdis ta katusekivi paigale asetada. Tal oli seljas sõdurijopp ja peas silmadele tõmmatud villane kalurilotu.
Asetades käed suu juurde, hõikas Teya: “Mis te siin teete?” – mõtlemata sellele, et vastus oli silmaga nähtav. Olgu pealegi Teya Kerny vaene lesknaine, kuid ta ei soovi, et võõrad inimesed askeldaksid maja katusel tema loata.
Mees kuulis teda: Teya märkas, kuidas ta hetkeks segadusse sattus, samas isegi ei pööranud pead tema poole.
“Ma küsisin, mida te siin teete?” kordas ta.
“Mina? Ma parandan katust,” vastas tundmatu, püüdes tema poole mitte vaadata.
“Ta räägib kohalikku murrakut,” mõtles Teya.
“Minu katus ei vaja parandamist!” protestis Teya. Vastust ei tulnud. “Kas te kuulete mind?”
Kutsumata külaline vaatas tema poole.
“Dillon!” tundis Teya ta äkki ära ja astus tahtmatult sammu tagasi.
“Ma ei tee seda sinu pärast!” karjus ta vastuseks, “vaid Griffini pärast.”
Seda öelnud, jätkas Dillon tööd. Teya hinges kobrutas viha.
“Nüüd ei ole talle su abi vaja, Dillon!” karjus ta, kuid Dillon ei pöördunud. “Kuuled sa mind, Dillon?”
“Ma kuulen sind, Teya,” vastas ta, katkestamata oma tegevust.
Teya seisis veel veidikese, siis pöördus ringi ja peaaegu kukkudes jooksis majja.
Dillon…
Teya pani ukse pauguga kinni ja toetus seljaga ukse vastu, tundes kui tugevalt ta süda peksab. Ta ei tahtnud Dilloni näha ja mehele oli see väga hästi teada. Võibolla jätta uks siiski lukustamata?
“Dillon, mis sul siit vaja on?” ütles ta kuuldavalt, sulgedes silmad ja püüdes rahuneda. Jumal hoidku, ta ei taha ometi temaga uuesti kohtuda. Teya vaatas kaminal seisva helesinisest fajansist kella poole. Aega oli vähem kui nelikümmend minutit, kuni kohalik turismiagentuur saadab tema juurde järjekordse üürniku.
Maja asus Saint Margareth Houpi kaluriküla serval. Griffini kiindumus mugavustesse lisas tema majale populaarsust turistide, arheoloogide ja loodusesõprade hulgas, kes saabusid Orkney saartele Šotimaa keskosast. Ükskord oli Teyal koguni tegemist kahega, kes jahtisid kummitusi – nad otsustasid pildistada piimanaist, kes nagu hulkuvat vanas mahajäetud kirikus.
Varsti algavad talvetormid ja nähtavasti see sundiski Dillon Cameroni kiiresti remontima tema katust, kuid talle pole hoopiski vaja Dilloni hilinenud hoolitsust.
Teya võttis vihmamantli seljast ja astus uuesti voodikese juurde, et vaadata magavat last.
“Ootan, kuni saan teada, miks ta tuli,” sosistas ta mähkides Kathleeni valgesse villasesse tekki.
Teades, et tütreke magab veel mitu tundi, läks Teya ülesse, et viimast korda kontrollida külalistetuba. Maja koosnes mitmest ehitisest, ehkki esimesel pilgul näis ühtsena. Iga majatiib oli ehitatud erinevas stiilis, vastavalt paljude erinevate majaomanike maitsele, kes aegade jooksul olid üksteist välja vahetanud. Näiteks oli majal kuus sissekäiku ja Teya ei suutnud mõnigi kord kuulda koputamist mõnele neist. Seepärast laskis ta värvida hoone kahekorruselise osa ukse peasissekäiguna erepunaseks, et oleks kohe näha, kuhu koputada.
Tuba oli pisiasjadeni korras. Siin olid Agatha Christie valitud teoste kogu, kootud kaltsuvaibad ja kiiktool väikese kamina ees. Tuli süüdati kaminas siis, kui külaline soovis lisaks elektriküttele end veel soojendada. Voodi oli üles tehtud, pehmetel linadel lebas üle voodi raske päevatekk, mille Teya oli ise kudunud. Kuid tema kõige armastatumaks kohaks oli aknaalune kaardilauake, kust avanes suurepärane vaade rannale. Esialgu oli ta tundnud suurt puudust puudest, see-eest ei kujutanud ta nüüd ettegi, et võiks elada seal, kust ei paistaks merd. Teya kloppis padja kohevaks, vaatas üle vannitoa, et veelkord veenduda värske käterätiku ja seebi olemasolus, ja laskus siis allkorrusele.
Kööki sisenedes tardus ta ootamatusest lävele – laua juures istus Dillon. Teya tõmbus kogu kehast pingule ja suunas pilgu Kathleenile. Kuid Dillon ei olnud last äratanud.
“Noh Teya, kuidas elad?” küsis ta püsti tõustes tugeva šoti aktsendiga. Teya astus lähemale.
“Suurepäraselt,” vastas Teya. Ta tundis, et satub segadusse. Ta vaatas tõsiselt kutsumata külalisele otsa, püüdes mõttes sobitada meest selle Dilloniga, keda tema oli tundnud. Teyale meenus, kuidas Griffin koos Dilloniga teda narrisid, et Dilloni ema pärineb Mac Kodrumide klannist, kellest on teada, nagu põlvneksid nad inimese ja müütilise mereelaniku – silki – pooleldi inimese, pooleldi kotiku, abielust. Sellele müütilisele mereelanikule aga ei suutvat vastu seista ükski naine.
Griffinile oli Dillon Cameron ustav sõber, aga ka võrukael – kaks kolmandikku silki, nagu Griffin teda nimetas. Dillon oli tõeline eluvend. Aga merel tundis ta end nagu kodus.
Kellele siis veel kui mitte temale, mõtles Teya, poleks teada, milline võrgutaja on Dillon Cameron! Seesama Cameron, kes temaga suheldes oli väga tagasihoidlik, kes väga harva rääkis Griffini juuresolekul, seesama, kes aitas teda matuste korraldamisel. Jumal hoidku, sellest ajast on möödunud peaaegu kaks aastat! Peaaegu kaks aastat sellest, kui Griffin Kerny
