sa lubad mul mööda minna?” küsis Teya teravalt.
“Kõigepealt me peame omavahel midagi klaarima.”
“Mitte midagi sellist,” ütles Teja kindlalt. “Meil ei ole sinuga mitte midagi klaarida. Noh, lase mind läbi. Kellele ma ütlen!”
Naine koputas teistkordselt, kuid Dillon ei lasknud teda endiselt mööda.
“Luba mul seda teha. Mul õnnestub see paremini.”
“Dillon! …”
“Ta tuli siia lihtsalt minu jälgedes. Seepärast ma teengi ettepaneku: las ma räägin temaga ise. Tead, ta on veidi…tasakaalutu.”
Teya vaatas tema rohekatesse silmadesse ja mõistis kohe kõike. Jah, tema ees on tõepoolest seesama eluvend Dillon ja temaga koos saabus üks tema paljudest ihaldatutest.
Kuid ta ei oodanud, et Dillonil jätkuks jultumust veeta üks oma armunädalalõppudest tema katuse all. Ei, “ei oodanud” polnud see sõna. Õigem oleks öelda: “oli solvunud”.
Teya vaatas ukse poole, oodates, millal ükskord Dillon tuleb majja tagasi. Kuid ta ei tulnud ja Teya ei pidanud vastu ning vaatas aknast välja. Dillon ja tundmatu naine seisid tagaukse juures: Dillon – surunud käed püksitaskutesse, naine – asetanud käed rinnale, just nagu mitte tahtes taganeda oma positsioonilt. Tema plaatinablondid juuksed olid lihtsalt lõigatud, kuid selles lihtsas geomeetrilises lõikes oli tunda kalli juuksuri kätt. Naise riidedki olid kallist kauplusest ostetud, täheldas Teya omaette. Nad moodustasid Dilloniga ilusa paari.
“Meil sinuga on parem akna alt ära minna, kuni meid pole puututud,” naeratas ta ootamatult tütrekesele ja suudles tillukest rusikakest. “Luurata on inetu.”
Tüdrukuke naeratas ja Teya näole libises samuti õnnelik naeratus, isegi imestades, et laps on saanud mures talle nii suureks lohutuseks.
Dillon ja tema sõbratar möödusid köögiaknast. Teya nägi Dilloni näoilmet, millest paistis ilmne ärritus ja viha.
Teya läks teise akna juurde.
“Olgu, vaatame veel veidi,” sosistas ta tütrele kõrva. Tüdruk andis samas matsti talle musi põsele.
Dillon avas auto ukse, kuid näis, et neiu keeldub sellesse istumast.
“Vaadake vaid,” sosistas Teya toimuvat jälgides. “Lihtsalt naerukoht! Mul on ükskõik, millega see Cameron seal tegeleb, millised on tema armuprobleemid.” Teya pani Kathleeni istuma kõrgesse toolikesse ja avas konservvirsikute purgi. Kuni tüdruk sõi, hoidis Teya end tagasi, et mitte veelkord vaadata seda näidendit, mida akna taga etendati.
Lõpuks kostus mootorimürinat. Teya ootas, et nüüd kohe on Dilloni aknast näha, kuid ta ei ilmunud nähtavale. Kannatuse kaotanud, vaatas uudishimust aetud naine välja. Kedagi polnud näha.
Auto oli ära sõitnud viies endaga kaasa ka Dillon Cameroni.
“Mis siis nüüd saab?” mõtles Teya. Temani hakkas tasapisi jõudma olukorra absurdsus. Huvitav, aga mida ta eelistanuks – Dilloni üksinda või koos sõbrannaga?
“Kas sa nägid?” pöördus ta tütre poole laua juurde tagasi tulles. “Me ei ole talle vajalikud. Ja tema meile samuti. Ainult rikub tuju.”
Seda öelnud, ohkas Teya nukralt.
“Kuid selles häda ongi, et ta meeldib kõigile, ma pean silmas meid, naisi. Aga mis pärast saab? Ma ei saa aru, miks tal oli vaja siia sõita. Ja arusaamatu on seegi, miks ta ära sõitis.” Teja õngitses purgist viimase virsikutükikese. Kathleen vaatas teda üksisilmi oma süütute silmadega. “Mida sina selle kohta ütled?”
Vastuseks matsutas väikseke valjusti huultega.
“Ma olen sinuga ühte meelt,” naeris Teya. “Tead, kallis, sul on kõik minu ema maneerid, aga tema ei paista silma erilise delikaatsusega. Sa oled täiesti temasse.”
Teya otsustas koduste toimetustega tegelema hakata, kuigi selleks polnud erilist vajadust. Tal oli vaja kiiresti oma mõtteid Dillonilt eemale kiskuda. Ja tuleb tõdeda, et see aitas. “Nähtavasti tuli Dillon autoga,” mõtles ta. “Võimalik, võimalik, et ta jättis selle asulasse, aga ise istub tõenäoliselt pubis või kaupluses.”
Milline lollpea ta ikkagi on, kui arvas, et Cameron viib oma hoolitsetud sõbranna külla mingi poemüüja juurde! Milleks sellele moedaamile kala ja totter muusika. Võimalik, et nad sõitsid võõrastemajja.
Teya puhastas püüdlikult trepi käsipuid, meenutades sealjuures sõnu, mida kunagi oli Dillon talle öelnud. Orkney saarte elanikud olevat kalapaatidega farmerid, aga Shetlandi saarte elanikud vastupidi – kalurid, kellel on ka veidi maad.
“Aga kes siis sina sel juhul oled?” küsis tema, teades, et Dillon ei kuulu ei ühtede ega teiste juurde. Vastuseks ta ainult naeratas oma kavalat naeratust. Teyale oli vastus niigi teada. Cameron oli võrgutaja ja südametemurdja, aga tema ise ja see sädelev blondiin vaid liblikad, kes tiibu kõrvetades lendavad tulle.
Teya kummardus, et suudelda Kathleeni.
“Kui ilusad me oleme!” imetles ta tütart, vaadates kuidas väikseke mööblist kinni hoides tatsab oma pisikestel jalakestel. Varsti hakkab ta iseseisvalt kõndima. “Imelik asi see aeg,” mõtles Teya. “Kui kiiresti ta küll lendab, ei jõua ringi vaadatagi ja lapsed on juba üles kasvanud!” Aga kui aeglaselt venib ta täna, kui tuleb otsustada, mida edaspidi Cameroniga teha.
“Kui ta ära sõitis, siis ei ole vaja midagi teha!”
Äkki ta tundis, et ei suuda enam istuda nelja seina vahel.
Ootamatult meenus talle Dilloni poolt esitatud küsimus: “Miks sa ei läinud Ameerikasse tagasi?”
Tõsi, ei ole mingit mõtet siia jääda tema pärast! Ja kui ausalt tunnistada, siis ega ta temast peaaegu midagi ei tea ja see, mida ta teab, teeb temast vähesobiva kandidaadi – kelleks?
Teiseks Griffiniks? Kuid Dillon pole Griffin. Neid pole võimalik isegi võrrelda. Dillon – see tuukrist võrgutaja, kes pole võimeline rahulikult mööduma ühestki seelikust – kas tõesti on talle vaja elus sellist teekaaslast? Ainus, mis neid ühendas, oli Griffin, ja nüüd, kui Griffinit enam pole…
“Ei, teda pole meile vaja,” sosistas Teya kuulatades, kuidas nuuksatas Kathleen. “Kuule, pisike, vali: kas hingame värsket õhku või kuulame raadiost lambahindu? Või vaatad hoopis, kuidas sinu ema nina löristades põskedelt pisaraid pühib?”
Teya riietas kiiresti Kathleeni, riietus ise ja väljus õue. Hetkeks ta seisatus, hingas täiel rinnal sisse niisket mereõhku ja vaatas kajakaid, kes liuglesid tuules. Tüdrukuke tahtis, et teda pandaks maha ja Teya asetas lapse õuemurule. Tüdruk tippis vaarudes tagasi maja poole, kus tuul ei puhunud.
“Tubli tüdruk! Kuid tänaseks aitab!” haaras Teya ta sülle, väsinud küürutades käimisest. Ta püüdis peatuda ja end sirutada, samas rebis väikseke end edasi. “Palun, aitab,” anus Teya ja nad hakkasid mõlemad naerma.
Äkki ta naer katkes. Teya haaras Kathleeni sülle.
Ootamatult
