raseeritud, tõsi, juuksed olid veidi pikavõitu. Kandis kalleid riideid, kuigi nimme hooletult valituid. Need tegid ta üheksateistkümnenda sajandi alguse romantikust poeedi, mitte aga puurtorni tuukrist uljaspea sarnaseks.
Teya jäi teda üksisilmi vaatama. Millegipärast tärkas tal mõte, et Dillonil oli alati rohkem raha, kui ta suutis mõistlikult kulutada. Ta kulutas ilmatu suuri summasid riietusele, autodele ja naistele. Kui teenid kuni kaks tuhat dollarit nädalas, oletas Teja, tuleb ju tahestahtmata need tuhanded ka pärast kulutada. Võtame kas või selle beeži kašmiirvillase “kalurikampsuni” ja moodsast magasinist pärit keigarlikud püksid. “Aga hingelt on ju Dillon tõepoolest poeet,” mõtles ta ootamatult. Ei, pigem mitte poeet, vaid poeesia koguja, kes kaasaegsele luulele eelistab vähetuntud iidseid anglosaksi hümne ja kelti ballaade.
“Palju ma võlgnen sulle katuse eest?” küsis Teya, kuigi sai aru, et küsimus oli solvav. Ent see oli ainus võimalus hoida distantsi. Ta ei kavatse ometi vastu võtta kingitusi. “Ma olin maja teises tiivas ja ei kuulnud kohe, et sa oled üleval. Nimeta oma hind…”
“Teya, jäta järele, “ katkestas teda Dillon. Ja see viis naise veelgi enam tasakaalust välja.
Kathleen ärkas ja hakkas tihkuma ning Teya pöördus tütre poole.
“Dillon, ma ei taha sind oma majas näha,” ütles ta tüdrukut kätele võttes. Kathleen – tema rõõm, tema ainus lohutus.
“Ma mõtlesin, et lähed tagasi Ameerikasse,” ütles Dillon, Teya öeldut ignoreerides.
“Pole midagi imestada,” vastas Teya. “Sina oled kogu aeg arvanud, et siinne elu ei ole… – kuidas sa seda väljendasidki? – ah jaa, hellitatud ameeriklanna jaoks. Sa ootasid kogu aeg, millal ma tagasi sõidan, sellest päevast alates, kui ma Griffiniga abiellusin.”
“Ei, tõepoolest, miks sa tagasi ei sõitnud?” rahustas mees. “Sul on ju seal sugulased!”
Ta hääl oli sügav ja madal. Teya ei vastanud midagi, surus ainult tütrekest tugevamini enda vastu. Dillon astus lähemale.
“Griffin ütles ükskord mulle, et sa armastad merd, suuri puid ja Griffinit.
Kaks asja neist kolmest on tõepoolest head, naljatles ta tookord. Ja näed, nüüd on meri endiselt su kõrval, aga Griffinit enam ei ole. Ja sa ei näe puid kõigi tuulte poolt vintsutatud saarel. Ja veel…sa oled siin väga üksildane. Kas pole nii, Teya?”
“Ei,” pigistas ta välja vastuse. Ei, olgu ta tõepoolest üksildane, ta ei tunnista seda mingil tingimusel, seda enam veel Dillonile.
“Talved on siin pikad ja külmad. Peaaegu iga päev on torm,” jätkas mees, vaadates Teyat läbitungivate hallikas-siniste silmadega.
“Võib-olla rohelistega?” mõtles Teya. “Dilloni silmad on täpselt nagu meri, mis kogu aeg muudab värvi.”
“Olgu,” vastas ta. “Mul on, millega tegeleda.”
“Võttes Griffini majas vastu turiste?” küsis Dillon tasa.
Teya tundis, et nüüd kohe temas midagi katkeb. Mis õigusega heidab Dillon seda talle ette?
“Midagi muud ei jää mul üle.”
“Aga mille peale sa kulutasid Griffini kindlustussummad?”
“Milline kindlustus? Millest sa räägid?” hüüatas Teya. “Peaaegu kõik rahad läksid tema isale ja midagi jäi emale.”
“Kuidas sa seda lubasid? Tema isa joob kõik maha viimse pennini!”
“Dillon, see ei puutu sinusse!”
Kõige vähem tahtis ta Dilloniga arutada Griffini näilist ideaalsust. Uhkus segas. Ja ta armastas ikka veel Griffinit.
Kuid Dillon ei kavatsenud alla anda:
“Kas sul vähemalt on, mille eest elada?”
Teya vaikis.
“On sul millest elada?” kordas mees küsimust.
“Dillon…”
“Teya, ära hiili kõrvale!”
“Ma võtan alalised üürnikud,” nähvas Teya.
Dillon ohkas ainult väsinult. “Ja siis aitad veel postkontoris ja teenid lisa Roddy MacNabi poe laos,” lisas ta. “Ja siis veel juhid ameerika turistide ekskursioone mööda kohalikke vaatamisväärsusi ja veel, ah jaa, ma unustasin täiesti ära, et trükid kirjutusmasinal, kui keegi seda sult palub. Mis siis, sul on õigus, tegemist sul tõepoolest jätkub. Noh, tunnista üles, kas sulle makstakse hästi kõige selle eest? Tosin mune selle eest, ämber kala tolle eest?”
“Juhtub ka nii,” vastas Teya rahulikult. “Mul ei ole midagi selle vastu.”
“Kas tõesti? See on ju sinu hariduse nii odav ärakasutamine! Kui ma ei eksi, lõpetasid sa ju kolledži? Kes sa olid kodus Ameerikas? Ah jaa, tegelesid suhtekorraldusega! Kas tõesti selline elu sind rahuldab?”
Teya ei vastanud talle ja pani Kathleeni põrandale kuubikutega mängima.
“Miks sa siis ei läinud tagasi koju?” kordas Dillon oma küsimust.
“Minu kodu on siin. Ja ma ei kavatse kuhugi sõita. Mulle meeldib siin.”
Ootamatult mängles ta huultel naeratus.
“Ole nii lahke ja ütle mulle, mis selles naljakat on?”
“Mitte midagi,” vastas Teya ja jätkas naeratamist. “Mulle lihtsalt meenus, mida Griffin ükskord ütles Kernydest. “Kõik, kes siia tulevad, näevad enda ees vaid kivihunnikuid ja ainult minu Teya näeb elusaid inimesi, kes kunagi on neid siin kokku kandnud.”
Teya pöördus järsku kõrvale. Ta tundis äkki teravat puudust Griffinist.
“Ka mina tunnen temast puudust,” ütles Dillon, nagu oleks ta mõtteid lugenud. Teya vaatas talle otse silma.
Äkki kuulis ta kummide sahinat ja pöördus, rõõmustades, et veel leidub asjaarmastajaid, kes sõidavad siia neile külmadele, kivistele, kõigi tuulte poolt räsitud saartele. Ta ei olnud ilmselt saabumisaega täpselt arvestanud. Aga võib-olla tuli üürnik mitte praamiga, vaid lennukiga.
“Vabanda, Dillon, mul on asjaajamisi,” ütles ta. “Büroo saatis mulle järjekordse külalise.”
“Sinu külaline olen mina,” ütles Dillon ja võttis tal käest kinni, kui Teya püüdis temast mööda minna.
Teya vaatas talle hämmastunult otsa, hirmunud ainuüksi mõttest, et Dillon võib tõepoolest jääda ööseks tema majja.
“Tüdruk büroost ütles, et minu juures peatub keegi mister Smith…”
“Ma valetasin talle…”
“Jäta järele!“ hüüdis Teya ja suundus uuesti ukse juurde,
