„Palun vaadake, et panete kirja kogu vajaliku informatsiooni,“ ütleb ta, „kaasa arvatud meditsiiniline ja perekondlik ajalugu.“
Mu süda hakkab kurgus ülespoole liikuma. Kõik esimese lehekülje korralikult nummerdatud kastikesed – perekonnanimi, eesnimi, teise eesnime initsiaal, praegune elukoht, vanus – varisevad üheks kokku. Mul on hea meel, et Hana minu ees seisab. Ta asub kohe ankeete täitma. Kaustikut käsivarrele toetades libistab ta pastakaga kiiresti üle paberi.
„Järgmine.“
Uksed vuhisevad jälle lahti ja nähtavale ilmub teine õde ning viipab Hanale, et ta sisse läheks. Tema taga jahedas pimeduses näen eredat valget ooteruumi rohelise vaibaga.
„Õnn kaasa,“ ütlen ma Hanale.
Ta pöörab ümber ja naeratab mulle kiiresti. Näen nüüd, et ta on närvis. Ta kulmude vahel on kerge korts ja ta närib huulenurka.
Ta hakkab laboritesse minema, kuid pöördub siis äkitselt ning kõnnib mu juurde tagasi, ta nägu on metsik ja täiesti võõra ilmega, ta haarab mu mõlemast õlast, pannes suu täpselt mu kõrva juurde. Ma ehmun nii, et pillan kausta maha.
„Ma tean, et ei saa olla õnnelik, kui pole vahel õnnetu, kas pole nii?“ sosistab ta ja ta hääl on kähe, nagu oleks ta just nutnud.
„Mida?“ Ta küüned on surutud mu õlgadesse ning sellel hetkel tunnen ta pärast hirmu.
„Sa ei saa olla õnnelik, kui pole vahel õnnetu. Sa tead seda, eks?“
Enne kui ma vastata jõuan, laseb ta mu lahti ja tõmbub eemale, ta nägu on sama rahulik, ilus ja vaoshoitud nagu alati. Ta kummardub, et mu kaust üles võtta, ning ulatab selle naeratades minule. Seejärel pöörab ta ümber ja kaob klaasuste taha. Need avanevad ja sulguvad tema järel sujuvalt nagu veepind, mis neelab uppuja.
neli
Saatan hiilis Eedeni aeda. Ta kandis haiguse seemet.
Amor deliria nervosa.
See kasvas ning puhkes õide võrratuks õunapuuks, mis kandis õunu, erksavärvilisi kui veri.
(Raamatust „Genees: maailma ja teadaoleva universumi täielik ajalugu“, autor Steven Horace, PhD, Harvardi Ülikool)
Selleks ajaks, kui õde mu ooteruumi juhatab, on Hana kadunud – haihtunud ühte neist valgetest steriilsetest koridoridest, pühitud ühe ukse taha neist tosinatest identsetest valgetest ustest –, kuigi siin uitab veel umbes pool tosinat tüdrukut, kes kõik ootavad. Üks tüdruk istub toolil, küürus oma kirjutusaluse kohal, kritseldab, tõmbab vastuseid maha ja kritseldab seejärel uued. Üks teine tüdruk küsib palavikuliselt õe käest, mis vahe on „kroonilisel meditsiinilisel seisundil“ ja „eelnevalt olemasoleval meditsiinilisel seisundil“. Ta näeb välja, nagu oleks ta kohe insulti saamas – üks veresoon otsaees paisunud ja hääl hüsteeriliselt kõrge – ning mind huvitab, kas ta lisab oma vastuselehele enda iseloomustuseks sõnad „kalduvus ülimale ärevusele“.
See ei ole naljakas, aga ma tunnen, et hakkan naerma. Ma surun käe näole ja turtsatan peopessa. Ma kipun itsitama, kui olen äärmiselt erutatud. Koolis kontrolltöösid tehes sain ikka naermise pärast pahandada. Huvitav, kas oleks pidanud selle kirja panema.
Üks õde võtab mult kirjutusaluse ning sirvib lehekülgi, et kontrollida, kas ma pole mõnda küsimust vastamata jätnud.
„Lena Haloway?“ ütleb ta selge lõikava häälega, mis paistab kõigile õdedele omane olevat, nagu õpetataks seda neile meditsiinikoolis.
„Mh-mh,“ ütlen ma ning parandan end siis kiiresti. Tädi oli öelnud, et hindajad ootavad teatud tasemel ametlikkust. „Jah. See olen mina.“ Siiani on imelik kuulda oma õiget nime – Haloway – ja mu alakõhus hakkab tuimalt närima. Viimasel aastakümnel olen kasutanud tädi nime, Tiddle. Kuigi see on üsna loll perekonnanimi – Hana ütles kord, et see meenutab talle väikeste laste sõna pissimise kohta –, ei seosta see mind ema ja isaga. Vähemalt on Tiddlesid päris perekond. Halowayd pole muud, kui mälestus. Ametiasutustes pean aga oma sünninime kasutama.
„Tule minu järel.“ Õde osutab ühele koridorile ning ma järgnen ta kontsade järjepidevale kips-kõpsule mööda linoleumpõrandat. Koridorid on pimestavalt eredad. Liblikad liiguvad mu kõhust pähe, tekitades uimase tunde ning ma üritan end rahustada, kujutledes ookeani, selle räsitud hingamist, ja taevas tiirlevaid kajakaid.
Varsti saab see läbi, ütlen ma endale. Varsti saab see läbi ning siis lähed sa koju ega pea enam kunagi hindamisele mõtlema.
Koridor paistab lõpmatuna. Eespool avaneb ja sulgub üks uks ning hetk hiljem, kui me ümber nurga keerame, möödub meist üks tüdruk ja riivab mind. Ta nägu on punane ja ta on ilmselgelt nutnud. Tema hindamine on vist läbi saanud. Mulle meenub, et ta oli üks esimestest sisse kutsutud tüdrukutest.
Tunnen talle paratamatult kaasa. Hindamised kestavad tavaliselt poolest tunnist kuni kahe tunnini, öeldakse, et mida kauem hindajad sind kinni hoiavad, seda paremini sul läheb. On muidugi erandeid. Kaks aastat tagasi sai Marcy Davies laboris hakkama kuulsusrikka neljakümne viie minutiga, hindeks ideaalne kümme. Ja eelmisel aastal venis Corey Winde’i hindamine kõigi aegade pikimaks, kolm ja pool tundi, hindeks siiski vaid kolm. Ilmselgelt toimuvad hindamised süsteemi järgi, kuid neis on alati ka omajagu juhuslikkust. Vahel tundub, et kogu protsess on meelega tehtud võimalikult heidutavaks ja segadusseajavaks.
Mul tekib äkitselt kujutlus iseendast jooksmas mööda neid puhtaid steriilseid koridore ja kõiki uksi sisse löömas. Tunnen end otsekohe süüdi. See on hindamises kahtlemiseks kõige halvem võimalik aeg ning ma nean mõttes Hanat. See on tema süü, sest ta rääkis mulle väljas neid asju: Sa ei saa olla õnnelik, kui pole vahel õnnetu. Piiratud valik. Me saame valida nende inimeste hulgast, kes on meie jaoks juba valitud.
Ma olen õnnelik, et valik on meie eest ära tehtud. Ma olen õnnelik, et ei pea valima – kuid veel enam olen ma õnnelik, et ei pea sundima kedagi teist ennast valima. Hanal poleks muidugi midagi viga, kui asjad jätkuksid samamoodi nagu vanasti. Hana oma kuldselt hiilgavate juuste, säravate hallide silmade, ideaalselt sirgete hammaste ja naeruga, mis paneb kõik inimesed kahe miili raadiuses ümber pöörama, teda vaatama ja samuti naerma. Isegi kohmakus sobib Hanale; see tekitab tahtmise ulatada talle abistav käsi või tema maha pillatud raamatud üles korjata. Kui mina omaenda jalgade otsa komistan või pluusile kohvi loksutan, vaatavad inimesed kõrvale. Nende näost võib lugeda, et nad mõtlevad: Milline kobakäpp. Ja alati, kui ma olen võõraste läheduses, muutub mu pea uduseks, loiuks ja halliks nagu sulalumised tänavad. Hana teab alati, mida öelda.
Ükski terve mõistuse juures olev kutt ei valiks iial mind, kui maailmas on tüdrukud nagu Hana. See oleks sama, nagu lepiks kopitanud küpsisega, kui tahad tegelikult suurt kausitäit jäätist vahukoore, kirsside ja riivitud šokolaadiga. Nii et ma olen õnnelik, kui mulle antakse värskelt trükitud leht „Heakskiidetud partnerid“. See tähendab, et ma saan vähemalt k e l l e g a g i koos olla. Sellest pole midagi, et keegi ei hakka mind kunagi ilusaks pidama (kuigi vahel, ainult sekundiks, soovin ma, et keegi seda teeks). Isegi see ei muudaks midagi, kui mul oleks ainult üks silm.
„Siia.“ Õde peatub viimaks ukse ees, mis on äravahetamiseni sarnane kõigi teistega. „Sa võid oma riided ja asjad eesruumi jätta. Sinu jaoks on siin kittel, see lahtise seljaga,
