neid kordasid kuivad puud, kordasid kahisevad lehed külmal hallil koidikul. „Ja William Shakespeare’i „Romeo ja Julia“.“
Hindajad noogutavad ja teevad märkmeid. „Romeo ja Julia“ on kohustuslik kirjandus kümnenda klassi terviseõpetuses.
„Ja miks nii?“ küsib kolmas hindaja.
See on hirmutav, peaksin ma ütlema. See paneb ette vaatama, see hoiatab vana maailma ohtude eest, selle eest, mis oli enne ravimit. Kuid mu kurk oleks nagu paistes ja hell. Pole ruumi, et sõnu välja pigistada; need on seal kinni nagu takjad, mis kõrges rohus joostes riietele kinni jäävad. Ja sellel hetkel tundub, nagu kuuleksin ookeani madalat urinat, kuulen selle kauget nõudlikku kohinat, kujutlen selle raskust ema ümber sulguvat, vesi raske nagu kivi. Ja ütlen: „See on ilus.“
Nagu nööriga ühendatud nukud pööravad nad oma näod minu poole. „Ilus?“ Esimene hindaja kirtsutab nina. Õhus on jäik torkiv pinge ning ma taipan, et olen teinud suure, suure vea.
Prillidega hindaja kummardub ettepoole. „See on huvitav sõna, mida kasutada. Väga huvitav.“ Nüüd meenutavad ta hambad koera irevil kihvasid. „Vahest pead sa kannatamist ilusaks? Vahest sa naudid vägivalda?“
„Ei. Ei, mitte seda.“ Ma üritan selgelt mõelda, kuid mu pea on täis ookeani sõnatut urinat. See kasvab iga sekundiga kõvemaks ja kõvemaks. Ja nüüd eristan tuhmilt ka karjumist – nagu kanduks aastakümne tagant minuni ema karje. „Ma mõtlen ainult … Selles on midagi kurba …“ Ma rabelen, siplen, tunnen, et upun eredasse valgusesse ja mürasse. Ohverdamine. Ma tahan öelda midagi ohverdamise kohta, kuid ei saa sõna suust.
„Liigume edasi.“ Esimene hindaja, see, kes kõlas mulle vett pakkudes nii armsana, on nüüd loobunud igasuguse sõbralikkuse teesklemisest. Nüüd on ta üdini ametlik. „Räägi meile midagi lihtsat. Näiteks su lemmikvärv.“
Üks osa mu ajust – ratsionaalne, haritud, loogiline – karjub: Sinine! Ütle sinine! Aga see teine, vanem osa minus, sõidab häälte lainetel, sööstab edasi koos tõusva müraga. „Hall,“ pahvatan ma.
„Hall?“ turtsatab neljas hindaja.
Mu süda vajub allapoole, kõhtu. Ma tean, et olen sellega hakkama saanud – ma olen läbi kukkunud, sama hästi kui näen, kuidas numbrid tagurpidi loenduvad. Kuid nüüd on hilja. Minuga on kõik – röökimine mu kõrvus kasvab valjemaks ja valjemaks, hullumeelne karje, mis muudab mõtlemise võimatuks. Ma kogelen kiiresti midagi seletuseks. „Mitte päriselt hall. Täpselt enne, kui päike tõuseb, on üks hetk, kui kogu taevas muutub kahvatuks, mitte mingisuguseks värviks – mitte päriselt hall, aga sarnane, peaaegu valge, see on mulle alati meeldinud, sest see meenutab mulle tunnet, kui ootad millegi väga hea juhtumist.“
Kuid nad ei kuula enam. Nad vaatavad minust mööda, pead viltu, ilmes segadus, justkui üritaks võõrkeelest tuttavaid sõnu leida. Ja siis äkitselt hakkab röökimine ja karjumine valjenema ja ma taipan, et polegi seda kogu aeg ette kujutanud. Inimesed tõesti karjuvad, kostab põntsatusi, kõminat, trummeldamist, nagu astuks korraga tuhat jalga. Kõigele sellele lisaks on veel üks hääl: möirgamine, mis ei kõla inimese moodi.
Kõik paistab olevat selles segaduses lahti ühendatud, unenäoline. Esimene hindaja tõuseb pooleldi oma toolilt, öeldes: „Mida põrgut?“
Samal ajal ütleb Prill: „Istu maha, Helen. Ma lähen vaatan, mis lahti on.“
Kuid samal hetkel prahvatab uks lahti ja udune voog lehmasid – päris, reaalseid, elusaid, higiseid, ammuvaid lehmasid – tuleb mürinal laborisse.
Kindlasti paanikasse aetud, mõtlen ma ja üheks kummaliseks, kõigest muust eraldatud hetkeks tunnen uhkust, et suutsin hääled õigesti tuvastada.
Seejärel taipan, et mind ründab terve salk väga raskeid ja väga hirmunud kariloomi ning umbes kahe sekundi pärast trambitakse mind vastu põrandat.
Hetkega viskun nurka ja peidan end operatsioonilaua taha, kus ma olen paanikas loomade massi eest täiesti kaitstud. Ma tõstan pead ainult nii palju, et näha, mis toimub. Hindajad hüppavad nüüd lauale, neid piiravad müürina pruunid ja laigulised lehmad. Esimene hindaja kisab nii kõvasti, kui suudab, ja Prill karjub: „Rahune maha, rahune maha!“ Kuigi ta ise on naisest kinni haaranud nagu uppuja päästevestist.
Ühe lehma peas ripub hullumeelselt parukas ja teine on pooleldi mähitud samasugusesse kitlisse, nagu minagi kannan. Üheks sekundiks olen ma kindel, et näen und. Võib-olla on kogu see päev ainult uni olnud ja ma ärkan, et avastada end alles hindamispäeva hommikul oma kodus voodis. Kuid siis märkan ma lehmade külgedel kirjasid: POLE RAVI. SURM. Lohakalt tindiga kirjutatud sõnad on täpselt nende korrapäraste numbrite kohal, mis näitavad, et lehmad on määratud tapamajas lõpetama.
Mööda mu selgroogu tantsiskleb üks värin ja kõik hakkab paika loksuma. Iga paari aasta tagant tulevad invaliidid – inimesed, kes elavad Metsikuses, reegliteta maal, mis asub tunnustatud linnade ja maade vahepeal – ja hiilivad Portlandi, et korraldada mingi protestiaktsioon. Ühel aastal tulid nad keset ööd ja joonistasid teadlaste majade seintele punased pealuud. Ühel teisel aastal õnnestus neil sisse murda politsei peamajja, kus kooskõlastatakse kõik Portlandi patrullid ja valvurite vahetused, ning kolida kogu mööbel, kaasa arvatud kohvimasinad, katusele. Tegelikult oli see päris naljakas ja muljetavaldav, sest võiks arvata, et keskus on Portlandi kõige paremini kaitstud ehitis. Inimesed, kes elavad Metsikuses, ei võta armastust haigusena ja nad ei usu ravisse. Nad peavad seda julmaks. Sellest ka nende loosung.
Nüüd saan ma aru: lehmad on riides nagu inimesed, keda hinnatakse. Nagu oleksime me kõik kari loomi.
Lehmad rahunevad vähehaaval. Nad on tunglemise lõpetanud ning põiklevad laboris edasi-tagasi. Esimene hindaja üritab kirjutusalusega lehmi lüüa, loomad puksivad lauda, ammuvad ja mäletsevad laual laiali olevaid pabereid. Kui üks lehm paberilehe võtab ja seda oma hammastega närima hakkab, taipan, et need on hindajate märkmed. Jumal tänatud. Ehk söövad lehmad kõik märkmed ära ja hindajad ei suuda mu vastuseid enam taastada. Olles pooleldi laua taga kinni ja ohutult teravatest trampivatest sõrgadest eemal, pean ma tunnistama, et kõik see on üsna lõbus.
Just siis ma kuulen seda. Kuidagi, üle selle pruuskamise, trampimise ja karjumise, kuulen ma enda kohal kedagi naermas – madalalt, lühidalt ja musikaalselt, nagu mängiks keegi klaveril mõnda nooti.
Vaatlussaal. Seal seisab üks poiss ning jälgib all valitsevat kaost. Ja ta n a e r a b.
Kui ma üles vaatan, peatub ta pilk mu näol. Hing kaob mu kehast ja üheks sekundiks tardub kõik paigale, nagu vaataks ma teda läbi lõpuni suumitud kaameraläätse, maailm peatub selleks tillukeseks ajahetkeks, mis kulub katiku avamiseks ja sulgemiseks.
Tema juuksed on kuldpruunid nagu puulehed sügisel, kui need värvi vahetavad, ning tal on merevaigukollased silmad. Kohe, kui teda näen, tean, et ta on üks nendest inimestest, kes selle segaduse eest vastutavad. Ma tean, et ilmselt elab ta Metsikuses; ma tean, et ta on invaliid. Hirm klammerdub mu kõhtu ning ma avan suu, et midagi karjuda – ma ei tea täpselt, mida –, kuid täpselt sel hetkel raputab ta kergelt pead ja äkitselt ei suuda ma ühtegi häält teha. Siis teeb ta midagi absoluutselt, tõeliselt, mõeldamatut.
Ta pilgutab mulle silma.
Lõpuks hakkab alarm tööle. See on nii vali, et ma pean kõrvad kätega katma. Ma vaatan hindajate poole, kuid neil on nende väike lauapealne tants pooleli ja nad pole teda märganud. Kui ma uuesti üles vaatan, on ta kadunud.
