„Pea palun siiski meeles, et mida kauem sul valmistumisega läheb, seda vähem jääb hindajatele aega sind tundma õppida.“
Ta naeratab pingutatult. Tema juures on kõik pingutatud: ta nahk, ta silmad, ta laborikittel. Ta vaatab otse minu poole, kuid mulle jääb mulje, et ta ei keskendu päriselt, et ta on mõttes juba tagasi ooteruumi kips-kõpsutanud, valmis juhatama järgmist tüdrukut mööda järgmist koridori ning ütlema talle täpselt sama. Ma tunnen end väga üksikuna ümbritsetuna neist seintest, mis summutavad kõik hääled, eraldatud päikesest ja tuulest ja kuumusest, kõik on siin ideaalne ja ebaloomulik.
„Kui oled valmis, mine sinisest uksest sisse. Hindajad ootavad sind laboris.“
Kui õde on minema kõpsutanud, lähen ma eesruumi, mis on väike ja täpselt sama ere kui koridor. See näeb välja nagu tüüpiline arstikabinet: tohutu ühtlaste vahedega piiksuv meditsiiniseade ühes nurgas, paberrätikuga kaetud läbivaatuslaud ja torkiv antiseptiku lõhn.
Ma võtan riidest lahti ja värisen – konditsioneeri jahedast õhust kananahal. Karvakesed mu kätel tõusevad püsti. Suurepärane. Nüüd arvavad hindajad, et ma olen karvane koletis.
Ma voldin riided, ka rinnahoidja, korralikku hunnikusse ja panen kitli selga. See on tehtud täiesti läbipaistvast plastist ja seda endale ümber keha keerates ja vöökohta sõlmega kindlamini kinni tõmmates olen ma täiesti teadlik sellest, et enam-vähem kõik on ikkagi näha – kaasa arvatud mu aluspükste piirjooned.
L ä b i. See saab v a r s t i l ä b i.
Ma hingan sügavalt sisse ja avan sinise ukse.
Laboris on veel eredam, pimestavalt ere. Astun sammu tahapoole, kissitan silmi ja tõstan käe näo ette – selline on hindajate esmamulje minust. Minu ees kanuus hõljub neli varju. Kui silmad kohanevad, eristan pika laua taga nelja hindajat. Ruum on väga suur ja täiesti tühi, kui mitte arvestada hindajaid ja ühes nurgas vastu seina lükatud terasest operatsioonilauda. Kaks lambirida laes sihivad täpselt mind ja ma märkan, et lagi on väga kõrge, vähemalt kümme meetrit.
Tunnen meeleheitlikku tungi käed rinnal risti panna, et end kasvõi kuidagi katta. Mu suu muutub kuivaks ja mõistus sama kuumaks, tühjaks ja valgeks nagu need tuled. Ma ei mäleta, mida ma peaksin tegema või ütlema.
Õnneks räägib kõigepealt üks hindaja, üks naine. „Kas sa võtsid ankeedid kaasa?“ Ta hääl kõlab sõbralikult, kuid tunne, et mu sisikonda pigistab kellega tugev rusikas, ei kao.
Oh jumal, mõtlen ma. Ma hakkan kohe pissile. Ma pissin siiasamasse. Püüan kujutleda, mida Hana selle kohta ütleks, kui see kord läbi on ja me jalutame õhtuses päikesepaistes, tundes enda ümber raskes õhus soola ja päikesest kuumenenud kõnnitee lõhna. „Jeerum,“ ütleks ta. „See oli aja raiskamine. Kõik nad seal lihtsalt istumas ja jõllitamas nagu neli konna palgi peal.“
„Eee … jah.“ Ma astun lähemale, liikudes justkui läbi tahkunud ja tõrkuva õhu. Kui olen lauast umbes meetri kaugusel, ulatan hindajatele oma kirjutusaluse. Neid on kolm meest ja üks naine, kuid ma ei suuda nende nägudele keskenduda. Uurin neid kiiresti ning tuigerdan siis uuesti tahapoole, märgates vaid ninasid, tumedat silmapaari ja prillide välgatust.
Mu kirjutusalus liigub mööda hindajate rivi edasi. Ma surun käed külgedele ning üritan jätta rahulikku muljet.
Minu taga paikneb vaatlussaal, mis ulatub umbes seitsme meetri kõrgusele põrandapinnast. Sinna pääseb väikesest punasest uksest, mis asub valgete astmeliste pingiridade taga. Need on ilmselt mõeldud õpilastele, arstidele, praktikantidele ja nooremteaduritele. Labori teadlased ei tegele ainult protseduuriga, nende tööks on ka arstlike läbivaatuste tegemine ja raskete haigusjuhtudega tegelemine.
Ma taipan, et protseduur tehakse ilmselt samas ruumis, kus me praegu oleme. Sellepärast ongi siin operatsioonilaud. Ärevuse rusikas hakkab mu kõhus jälle kokku tõmbuma. Kuigi ma olen tihti kujutlenud, mis tunne oleks olla ravitud, ei ole ma kunagi mõelnud protseduurist endast: kõvast metall-lauast, lampidest mu kohal vilkumas, voolikutest, juhtmetest ja valust.
„Lena Haloway?“
„Jah. See olen mina.“
„Olgu. Räägi alustuseks natuke endast.“ Prillidega hindaja kummardub käsi laiali ajades ettepoole ja naeratab. Tal on suured kandilised valged hambad, mis meenutavad mulle vannitoaplaate. Prillide peegelduse taga on võimatu ta silmi näha ning ma soovin, et ta need ära võtaks. „Räägi meile asjadest, mida sulle teha meeldib. Sinu huvidest, hobidest, lemmikainetest.“
Ma hakkan pihta kõnega, mille olen ette valmistanud, fotograafiast, jooksmisest ja sõpradega aja veetmisest, kuid ma ei keskendu. Ma näen hindajaid enda ees noogutamas, naeratused nägusid lõdvestamas, samal ajal kui nad märkmeid teevad. Tean, et mul läheb hästi, kuid ma ei kuule, mida ma räägin. Olen metallist operatsioonilauale kinnistunud ja saadan sellele silmanurgast pilke. See vilgub ja helendab eredas valguses nagu noatera. Järsku mõtlen oma emale. Mu ema jäi kolmele protseduurile vaatamata ravimata. Haigus haaras ta endasse, näpistas ta sisemust ja muutis ta silmad tühjaks ning põsed kahvatuks, võttis ta jalgade üle võimust ja juhtis teda tollhaaval ühe liivase kalju servale ja sealt edasi erksasse hõredasse õhku.
Vähemalt nii on mulle räägitud. Ma olin sel ajal kuueaastane. Ma mäletan vaid tema sõrmede tulist survet oma näol keset ööd ja viimaseid sõnu, mida ta mulle sosistas: Ma armastan sind. Pea meeles. Seda ei saa nad võtta.
Ma sulen kiiresti silmad, mattunud mõtetesse oma rabelevast emast ja tosinast laborikitlites teadlasest teda vaatamas ja ükskõikselt oma märkmikesse kritseldamas. Kolmel korral oli ta metall-lauale aheldatud; kolmel korral jälgis teda vaatlussaalist hulk pealtvaatajaid, kes tegid märkmeid tema reageeringute kohta, kui nõelad ja seejärel laserid tema nahka läbistasid. Reeglina tehakse patsiendile tuimestus, et ta midagi ei tunneks, kuid mu tädil lipsas kord suust, et kolmanda protseduuri ajal keelduti emale rahusteid andmast, arvates, et narkoos võib takistada ravimil tema ajuni jõudmast.
„Kas sa vett soovid?“ Esimene hindaja, naine, osutab lauale valmis pandud veepudelile ja klaasile selle kõrval. Ta märkas mu hetkelist võpatust, kuid sellest pole midagi. Minu isiklik esitlus on tehtud ja selle põhjal, kuidas hindajad mind vaatavad – rahul ja uhked, nagu oleksin ma väike laps, kellel õnnestus kõik õiged klotsid õigetesse aukudesse paigutada –, tean ma, et olen hästi hakkama saanud.
Valan endale klaasitäie vett ja joon paar lonksu, tundes tänulikkust, et saab pausi teha. Ma tunnen, kuidas higi koguneb mu kaenlaalustesse, peanahale ja kaelale, ning palun jumalat, et nad seda ei näeks. Ma püüan pilku hindajatel hoida, kuid see on siiski mu silmanurgas, minu poole jõllitamas – see kuradi laud.
„Niisiis, Lena. Me küsime sinult mõned küsimused. Me tahame, et sa vastaksid ausalt. Pea meeles, et me tahame sind kui inimest tundma õppida.“
Mida muud ma olla saaksin? See küsimus tuleb mulle pähe enne, kui jõuan end peatada. Kas loom?
Ma hingan sügavalt sisse ja sunnin end noogutama ja naeratama. „Hästi.“
„Millised on su lemmikraamatud?“
„Christopher Malley „Armastus, sõda ja sekkumine“,“ vastan ma automaatselt. „Philippa Harolde’i „Piir“.“ Kujutluspilte pole enam võimalik eemal hoida: need kerkivad nüüd tulvana. Üks sõna kirjutab ennast jätkuvalt mu ajju, nagu oleks see sinna uuristatud. V a l u. Nad tahtsid, et mu ema nõustuks neljanda
