Nüüd tuleks juttu teha sellestki, mida ma mõtlen „traditsiooni“ ja eriti just „tiibeti traditsiooni“ all, kui neid termineid selles raamatus kasutan. Kui ma väidan, et dalai-laamas leiab väljenduse tiibeti traditsioon, mõistan selle all seda, mida pärandatakse või antakse edasi ühelt põlvkonnalt järgmisele – mitte ainult paljude tiibetlaste usutavasid ja -kombeid, vaid ka neid ideid ja uskumusi, mis nende usutavadega kaasas käivad. Kui ma ütlen, et tiibeti traditsiooni kohaselt leidub palju põrguid, mõned palavad ja mõned jäised, siis tahan sellega öelda, et nii arvab enamik ortodokssetest usklikest, kes kuuluvad sellesse traditsiooni. Ma ei väida, et kõik tiibetlased on seda alati uskunud ja usuvad edasi – küll aga enamik neist.
Traditsioonist rääkides tuleb ühtlasi rõhutada, et kui jutuks on tiibeti religioosne traditsioon, siis võib sealt leida budismi selle kohalikes vormides, kuid ei saa rääkida tiibeti budismist kui sellisest. Tiibetlaste vaatepunktist on nende traditsioonis säilitatud budismi selle kõige kõrgemas ja täiuslikumas vormis – isegi kui mõningaid selle õpetusi ja tavasid peetakse mujal vahest budismist kõrvalekaldumiseks.
Kuna minu sihiks on asetada dalai-laama tiibetlastele omasesse kultuurilisse ja ajaloolisesse konteksti ning esitada tema biograafia elulise õppetunnina sellest, mida tähendab olla tõeliselt kaastundlik (vähemalt tema traditsiooni perspektiivist lähtudes), siis olen vahest vähem tähelepanu pööranud sellele, mida dalai-laama ütleb. Tema vaimseid õpetusi ja poliitilisi vaateid leiab sadadest raamatutest ning tuhandetest video- ja audiosalvestustest, mida on tehtud nende kuuekümne aasta kestel alates ajast, kui ta läks eksiili. Keda huvitab dalai-laama vaimne ja poliitiline filosoofia, peaks pöörduma nende allikate poole.
Mis puutub sellesse, milline on dalai-laama tegelikult, siis pean seda küsimust vähem tähtsaks kui seda, mida dalai-laama inimestele tähendab – nii oma sõnade kui ka tegude kaudu. Isiklike detailide tähtsustamist võib mitmeti võtta, kuid minu arvates ütlevad need tema kui inimese kohta märksa vähem kui näiteks tõsiasi, et tema religioossed tõekspidamised sisaldavad mitmeid selliseid, mida paljud autoriteedid isegi tema enda geluki koolkonnas peavad ohtlikeks eksiarvamusteks. Kuidas dalai-laama tõlgendab ja vormib tiibeti traditsiooni, eriti just siis, kui ta sellest kõrvale kaldub, on minu arust kõnekam ja ajaloo seisukohalt olulisem kui tema armastatuim telesaade või hobid. Muuseas, ta pidavat eelistama loodussaateid – David Attenborough kuulub ta lemmikute hulka – ning mis puutub hobidesse (kuigi ta tegeleb nendega nüüd vähem), siis oli ta kunagi innukas amatöörkellassepp ja talle meeldib endiselt teha aiatöid oma residentsi ümbritsevas aias.
Olles seda öelnud, on mulle siiski langenud osaks erakordne privileeg dalai-laamaga koostööd teha kolme tema tähtsaima raamatu juures, sealhulgas tema (teine) autobiograafia, seega peaksin vähemalt üritama vastata küsimusele, milline ta inimesena on1. Vahest annab seda kõige paremini edasi aastate eest temaga peetud vestluse algus, kui ma rääkisin talle, kuidas mu naine oli mind noominud, et see on lausa häbiasi, et olen Tema Pühadust tundnud juba veerand sajandit, kuid ei suuda endiselt temaga korralikult vestelda tema oma emakeeles. Pidin tunnistama, et tal oli õigus, ja ma ütlesin dalai-laamale, et pean selle pärast vabandama.
„Noh, mis sellesse puutub,“ ütles ta oma tugeva aktsendiga inglise keeles, „siis hoopis mina peaksin vabandama. Mina olen sinu keelt õppinud juba aastast 1947.“
See lause võtab hästi kokku tema lahkuse, tagasihoidlikkuse ja heasoovlikkuse.
Kohtusin dalai-laamaga esimest korda Indias asuvas Dharamsalas, mis on alates eksiili minekust tema kodupaik, kui läksin sinna 1988. aasta märtsis teda intervjueerima Londoni ajakirja Spectator jaoks. Sel esimesel kohtumisel leidis aset üks asi, mis tundus tollal mulle mõneti kummaline, ent nüüd näib see lausa prohvetlikuna. Kui mind tema audientsiruumi juhatati, tundus mulle esimesel pilgul, et see on tühi, kuid siis taipasin, et dalai-laama seisab sisuliselt mu nina ees. Mulle ei jäänud muljet, et ta oleks seal algusest peale olnud ja ma lihtsalt ei märganud teda; mulle tundus, et ta oleks justkui tühjusest välja vupsanud.
Midagi sarnast juhtus ka umbes aasta hiljem, aga ma ei hakka seda lähemalt kirjeldama, sest see peaks olema tema biograafia, mitte minu autobiograafia. Ütlen vaid, et suur osa meie järgnevate aastate tööst sai tehtud tema ringreiside ajal USA-s, Taanis, Itaalias, Saksamaal, Prantsusmaal, Suurbritannias ja mujal Indias. See võimaldas mul teda näha erinevas ümbruses ja koguda tähelepanekuid, millest vahest tasub kõnelda.
Näiteks tean, et ta hoolitseb oma välimuse eest – tema küüned on alati hoolikalt lõigatud – ja samas ei ürita ta kunagi riietusele rõhuda. Tema riided on hea kvaliteediga, kuid ei pea olema parimast kangast. Ta kingad on vastupidavad ja läikima löödud, kuid ei pärine tipptootjatelt. Rupert Murdoch – meediamagnaat, mitte moralist – nimetas dalai-laamat kord „kavalaks vanaks mungaks, kes kannab Gucci kingi“. Ta eksis. Dalai-laama kannab tavaliselt Hush Puppiesi, mitte Gucci toodangut. Kodus on tal jalas sandaalid.
See on tõsi, et dalai-laamale meeldivad kvaliteetsed käekellad, kuid ta ei kollektsioneeri neid. Ta kannab lisakaunistusteta Rolexi kuldkella. Ta kingib ära need kellad, mida ta enam ei kasuta. Tegelikult on ka minul üks selline (see jõudis minuni kaudset teed pidi, sest ta kinkis selle esmalt kellelegi teisele). See on tavaline roostevabast terasest Jaeger-LeCoultre Memovox mehaanilise alarmiga (mille ehitus pakkus talle kindlasti huvi), mida ta 1960-ndatel mõnda aega kandis.
Kuigi oma asjade põhjal ei ole ta ekstravagantne, on dalai-laama tunnistanud, et ta kulutab veidi „liiga vabalt“. Lapsena ostis ta kokku nii palju tapale minevaid loomi, kui suutis – kuni viimaks polnud tema ametnikel neid enam kuhugi panna. Täiskasvanuna, oma esimesel külaskäigul USA-sse 1979. aastal, külastas ta rohkem kui korra sealseid ostukeskusi. Tema õpetaja Ling Rinpotše hoiatas teda, et ta ei teeks mõttetuid oste, ning minu teada on teda hiljem harva sedasorti asutustes nähtud. Ta ei kasuta arvutit, seega ei tegele ta internetis poodlemisega. Tema ekstravagantsus – kui seda sõna sobib tema puhul üldse kasutada – piirdub tänapäeval raha kinkimisega, seda peamiselt heategeval eesmärgil. Kui ta võitis 2012. aastal Templetoni auhinna, andis ta suurema osa ligi 2 miljoni dollari suurusest preemiast sihtasutusele Päästke Lapsed (Save the Children).2 Ta tahtis toda sihtasutust sellega tänada helduse eest, mida see oli ilmutanud Tiibeti pagulaste vastu pärast nende eksiili siirdumist.
Eraelus on dalai-laama inimeste eelistuste suhtes tähelepanelik ja võib näiteks küsida, kas sooviksid kohvi, kui pakutakse vaid teed. Ta teeb kindlaks, et lisaks dri churra’le (Tiibeti ülikõvale kuivatatud juustule), mida ta ise eelistab, serveeritakse ka pähkleid või küpsiseid. Ta on valmis kardinaid kohendama, et päike sulle otse silma ei paistaks. Ta võib küsida, kas sul on liiga palav või liiga külm, ning laseb kütet või õhukonditsioneeri vastavalt reguleerida. Kui talle tundub, et mõne loenguruumi sisutus ei vasta publiku vajadustele, palub ta oma abilistel mööblit liigutada, kuni on kõigega rahul. Mulle meenub üks kord meie tutvuse varajasest ajast, kui ma nägin teda oma hotellitoas toole ringi tõstmas, sest seal pidi peagi algama pressikonverents.
Dalai-laama sööb isukalt, osalt ka seetõttu, et ordineeritud mungana tohib ta süüa vaid kaks korda päevas ja mitte kunagi pärast keskpäeva – kuigi ta võib seda teha siis, kui ta külastab välismaal mõnd vastuvõtulõunat, ning mõne väga kurnava päeva ajal võib ta pärastlõunal süüa ka mõne küpsise. Toidusedeli osas pole tal erilisi nõudmisi. Põhimõtteliselt eelistab ta taimetoitu, kuid tervislikel põhjustel ja arstide nõuandel sööb ta nina kirtsutamata ka liha – kuid võite olla kindlad, et ta palvetab iga olendi surmajärgse heaolu eest, keda ta toiduks tarvitab.
Mis puutub oma vajaduste eest hoolitsemisse, siis viskab ta vahel nalja, et ta ei teaks isegi, kuidas teed keeta. Ta ei tee ka süüa ning kuigi ta osales poisikesena uue aasta küpsiste ehk khapse tegemisel Potala palee köögis, on ta hiljem harva mõnda kööki sattunud. Noorena meeldis talle tule
