hoolimata ei huvita neid võõramaalasi kõigest budismi tundmaõppimine, vaid tegelikult tahavad nad seda hävitada inimeste ristimise teel.
Batangis langes Hiina amban’ile ehk kubernerile osaks misjonäridega sarnane saatus. Naabruskonnas asuva kloostri munkadel õnnestus ta kinni võtta ja ära nülgida, misjärel ta nahk topiti rohtu täis ning seda topist veeti mööda linna ringi. Hiljem kasutati seda ilget trofeed ka kurja peletavas rituaalis ja kloostriõue vibulaskeharjutustes. Viimaks veel trambiti selle peal.
Kui Hiina keisrinna kindral sinnakanti jõudis, alustati kohe kättetasumist. Kuna ta tahtis, et tiibetlased õpiksid teda kartma, lasi ta kolm vangi pista „külma veega täidetud katlasse, käed ja jalad kinni seotud, vaid pead väljas“. Seejärel „süüdati katla all lõke ja aeti see vaikselt keema“. Mõned vangid „valati õliga üle ja põletati elusalt. Teistel raiuti käed maha ja saadeti hoiatuseks sinna, kust nad pärit olid. Teiste iga käe ja jala külge seoti köis, mille teine ots oli kinnitatud jaki külge … nad tõmmati neljaks“.
Kindral Zhao andis sealsele rahvale teada, et nad peaksid end pidama Qingi keisrinna alamateks, ja käskis neil kanda hiinapäraseid rõivaid. Mehed pidid lisaks kandma vihatud mandžu patsi („seasaba“) ja loobuma traditsioonilisest khampade soengust, kus juuksed on lagipeal sõlme seotud. Zhao arust muutis too soeng, mis oli sageli kaunistatud punaste riideräbalatega, nad „elavate deemonite sarnaseks“. Lihunik Zhao, nagu teda kähku kutsuma hakati, kohalolek suurendas Forresti hinnangul „senist segadust veelgi“, ning pealesunnitud rahuni jõudmiseks pidi Zhao veel ligi aasta otsa repressioone jätkama. Nii kaua läks tal aega, et sundida nälja tõttu alistuma Tšatrengis asuva Sampelingi kloostri mungad, kes olid erilisi julmusi korda saatnud. Aga kui mungad viimaks alla andsid, polnud tal kahju nad viimse meheni maha nottida.
Mõneti ootamatult leidis Zhao kohalike tiibetlaste seast liitlasi. Üks tunnistaja mainis, et „hiinlaste soosingu võitmiseks“ tõid mõned kohalikud tiibetlased oma kaasmaalasi nende ette, et neil pead maha löödaks. „Pead langesid iga päev ja Batangi tänavatel vedeles vahel nõnda palju laipu, et koertel oli tõeline pidusöök. Keegi ei julgenud neid puudutada ega maha matta, kuna kardeti, et siis peetaks neid surnute sõpradeks ja neilegi langeb osaks surmanuhtlus.“
Selleks ajaks, kui Zhao oli Khami „maha rahustanud“, oli dalai-laama, keda häirisid lõunast tulevad uudised, eriti aga väide, et kindral olevat oma sõdurite saapad vooderdanud kloostri pühakirjadest tõmmatud lehtedega, juba lahkunud oma viisakusetu võõrustaja juurest Urgas ning kolinud Kumbumi kloostrisse, mis asus Batangist 800 kilomeetrit põhja pool. Kumbum oli Kalli Kaitsja jaoks eriti oluline selle paiga seoste tõttu Dže Tsongkhapaga. Tema rajas reformitud geluki budismikoolkonna, millesse on kuulunud kõik dalai-laamad. Kumbum oli ja on Amdo kõige olulisem usukeskus ning kõrgajal elas seal mitu tuhat munka.
Hämmastava kokkusattumusena viibisid seal 1906. aasta oktoobri lõpus, kui dalai-laama sinna saabus, ka inglise maadeuurija John Weston Brooke ja veel üks misjonär, reverend Ridley. Seda sündmust kirjeldades räägivad nad, et dalai-laama kaaskonna ees kõndis hiinlaste orkester, mis tegi Kumbumile lähenedes „kõrvukriipivat“ ja „põrgulikku“ müra, koosnedes „viiest või kuuest mehest … kes liikusid edasi sammul, mis polnud ei kõndimine ega jooksmine. Nii nende riietusest, mängust kui ka marssimisviisist jäi mulje, et nad teevad, mida ise tahavad“. Muusikute taga tulid lipukandjad, sama korratus rivis, neile järgnesid tiibetlastest ratsanikud, „kandes imelisi pikki kollaseid mantleid ja kummalisi peakatteid, mis olid tehtud ülekullatud puidust, ratsutades taltsutamatute ja tormakate ponide seljas … Äkki,“ kannavad nad ette, „galopeeris selle jõugu seast välja väärika olemisega tiibetlane ja hüüdis pealtvaatajatele „koutou“ [hiinakeelne käsk austuse märgiks kummardada – Tlk]“. Inglased tulid ponide seljast maha, kuid „keeldusime enamat tegemast, seega [tiibetlasest ametnik] lahkus meie juurest, et minna sõimama hiinlasi, kes ei ilmutanud mingit austust, vaid naersid ja tegid jämedaid märkusi.“
Ridleyle ja Brooke’ile võimaldati audients Kalli Kaitsjaga, kuigi seda ei saanud just edukaks nimetada. Neil ei õnnestunud teda veenda, et britid on „head inimesed“, nagu Ridley väitis, ja veel vähem usuti, et „kui ta vaid Indiasse tuleks ja nendega kohtuks ja neid tundma õpiks, siis ta ei pahandaks, et nad olid tema maale tulnud“. Brooke väitis hoopis, et ta polnud „veel kunagi näinud nii kalki ja ilmetut nägu, nagu oli dalai-laama oma“.
See kirjeldus kõlab ebaõiglasena. Ei tasunud ju loota, et Kallis Kaitsja oleks nende suhtes kuigi sõbralikult meelestatud, kui arvesse võtta, et inglastena võis neidki pidada nende inimeste mesti kuuluvaks, kes olid Tiibeti valitseja tema troonist ilma jätnud. Mitme muu eurooplasest külalise kinnitusel polnud Suur Kolmeteistkümnes võõramaalaste vastu sugugi alati nõnda kalk. Aastaid hiljem sõbrunes ta näiteks ühe Briti ametnikuga Sikkimis, Sir Charles Belliga, kes küll kõneleb samuti dalai-laama kaledast näoilmest, kuid mainib samas, et „seda pehmendas sõbralik naeratus“, kui nad kokku said, et juttu ajada.
Dalai-laama jäi Kumbumi rohkem kui aastaks. Lisaks lõunast saabunud jubedatele uudistele Zhao meeste pühakirjade peal trampimisest põhjustas dalai-laama pahameelt ka tõsiasi, et Kumbumi mungakogukonnas oli distsipliiniga probleeme. Meile räägitakse, et „paljud mungad olid hakanud tegelema joomise, suitsetamise ja mängurlusega“. Seega võttis ta sihiks taas ausse tõsta vinaja ehk kloostrireeglid, mis reguleerivad nii sangha’ usuelu kui ka administratiivset korraldust. Dalai-laama puhus uue elu sisse ka Kumbumi mungaelu akadeemilisele poolele, pöörates erilist tähelepanu munkade väitlusoskusele. See võis teatud vastumeelsust tekitada, sest tavaliselt ei meeldinud kloostritele, kui nende ellu sekkuti, olgu sekkujaks kes tahes. Kuid tiibetlaste juhist peeti sedavõrd lugu ja ka tema isiksus oli nõnda külgetõmbav, et ta saavutas selles edu ilma võõrustajaid välja vihastamata. Teda austati sedavõrd, et Kumbumis peatudes võttis ta iga päev vastu lugematul hulgal palverändureid, kes olid kaugelt sinna saabunud, et temaga kohtuda. Sageli õnnistas ta tuhandetest koosnevaid rahvahulki, andis küllatulnud munkadele vaimseid õpetusi ja initsiatsioone ning pühitses isiklikult sadu mehi munkadeks. Kuigi on tõsi, et mõned Kumbumi ametimehed torisesid selle üle, kui kulukaks tema sealviibimine läheb, austasid kohalikud teda väga kõrgelt kogu selle aja, mis Suur Kolmeteistkümnes nende seas viibis.
Seega on selge, et dalai-laama elu Amdo suurimas usukeskuses polnud teab kui sünge. Tore on mõelda, et ta sai veidi puhata kõigist läbielatud raskustest, kui ta läks tol kaunil kevadpäeval palverännakule Šartsongi kloostrisse ning sealt tagasi tulles peatus korraks, et jagada õnnistust tillukesele Taktseri külale.
2
Müstik ja selgeltnägija: võimu üleandmine regendile
Suure Kolmeteistkümnenda lubaduse, et kunagi ta veel naaseb Taktserisse, panid tema abilised küll kirja, kuid võib arvata, et see läks peagi kõigil meelest. Kuid eriline suhe selle külaga sai kinnitust siis, kui keskikka jõudnud Kallil Kaitsjal paluti kinnitada tema hiljuti surnud sõbra Taktser Rinpotše taaskehastus. Ta tegi seda ja too poiss liitus Sartsongi kloostri kogukonnaga. Ent too periood, mis lahutas Suure Kolmeteistkümnenda 1907. aastal toimunud Taktseri-visiiti tema taassünnist samas külas 1935. aastal, oli väga sündmusterohke, seega pole ime, et alles palju hiljem oskaks keegi tähtsustama hakata tema lubadust ükskord sinna naasta.
Samamoodi mõisteti alles aastate pärast tähtsust omistada veel ühele Suure Kolmeteistkümnenda näiliselt tühisele teole. Millalgi 1920-ndatel, kui hakati Potala palee – tolle uhke tuhandetoalise hoone, valitsuse asupaiga ja dalai-laamade pearesidentsi – idatiiba remontima, käskis Suur Kolmeteistkümnes maalida sinilinnu selle trepikoja seinale, kustkaudu pääses ülakorruse Läänekambrisse. Selle idaseinale käskis ta maalida valge draakoni. See üllatas kõiki, kuna sääraste kujutiste nendesse kohtadesse maalimiseks ei paistnud olevat mingit pühakirjadest või ikonograafiast tulenevat põhjust. Maalingute ja nende asukoha puhul järgiti rangelt
