seas mässu.
Viimaks ei süüdistatud endist ülemkammerhärrat mõrvas, küll aga vähemas patus, nimelt selles, et ta polnud Rahvusassambleed kursis hoidnud dalai-laama tervisega. Selle eest tagandati ta ametist, ta jäi omandist ilma ja sattus pealinnast kaugele kolkasse maapakku.
Künpel Last lahti saanud Lungšar võis koos oma toetajatega nüüd välja pakkuda variandi, et regendirolli hakkab täitma nõukogu, mis koosneb senisest peaministrist ja veel kahest ametnikust, üks vaimulike ja teine ilmikute seast – ilmikuks mõistagi Lungšar ise. Rahvusassamblee üle valitsesid aga Kolme Kloostri ülemad. Kuigi aristokraatia progressiivsem osa toetas Lungšari mõtet, oli selge, et konservatiivsem pool asub pigem vaimulike poolele. Tulemuseks jäi patiseis. Ent seda võis pidada konservatiivide võiduks, kuna vältimatuks lahenduseks oli pöörduda kõrgemate jõudude poole. Nemad otsustavad, kes saab regendiks, ja kandidaadid on kõik mõistagi mungakogukonna juhid.
Korraldati suurejooneline usutseremoonia, kus olid kohal kõik mitusada valitsusametnikku. Seda juhtis Gandeni kloostri endine ülem. Kolme võimaluse seast osutus valituks kõige noorem, 24-aastane Reting Rinpotše.
Kolme regendikandidaadi seast oli Reting Rinpotše kahtlemata kõige karismaatilisem. Sündinud tagasihoidlikus Kesk-Tiibeti peres, oli ta varakult ilmutanud märke erakordsetest võimetest. Väidetakse, et umbes viieaastasena oli noor imelaps vanema õe peale vihastunud ning löönud parema tallaga nõnda kõvasti vastu maad, et see jättis jälje kivile, millel ta seisis. Teine märk tema geniaalsusest tuli veidi hiljem, kui ta ema jättis ta thukpa’t (nuudlitega lihaleent) valvama ja läks ise lehma lüpsma. Mõne aja pärast tuli väikemees joostes ema juurde ja teatas, et leem hakkas üle keema, seega oli ta poti kindlalt sulgenud. Kui ema vaatama läks, nägi ta, et poiss oli saapalt paela maha võtnud ja sellega savianuma kaela imetabasel viisil kokku tõmmanud. Kolmas märk poisi erakordsetest võimetest ilmnes siis, kui ta lõi puupulga otse kõvasse kaljupinda. Ta seletas, et ta tegi seda selleks, et pulga külge hobust siduda – kuigi ta perel polnud hobust. Seda peeti endeks, kuna hobuseid leidus vaid ülikutel ja kõrgetel laamadel. Hiljem tunnistas Suur Kolmeteistkümnes isiklikult selle poisi ühe oma põhiõpetaja autentseks taaskehastuseks.
Mis puutub selle rinpotše iseloomu, siis noore mehena oli ta – ühe nõo väitel – heasüdamlik, mänguhimuline ja hoolitsev. Ta mainis ka omadust, mida paljud pidasid märgiks kõrgeimast vaimsest saavutusest, nimelt „meeldivast lõhnast tema ümber“.
Mõnele Reting Rinpotšega (alla keskmist kasvu ja pidevalt kulmu kortsutava mehega, kellel olid peast eemalehoidvad suured kõrvad) kohtunud võõramaalasele ei jäänud temast sugugi hea mulje. Hugh Richardson, kes oli tollane Briti poliitiline esindaja Tiibetis, nimetas teda taktituks, enesekeskseks ja ebaküpseks, samas kindral Sir Philip Neame, kes (Tiibeti valitsuse tellimusel) saabus 1936. aastal inspekteerima Tiibeti armeed, kirjeldas teda nii: „Väga keskpärane persoon, kellel on vähe iseloomu, ajusid või haridust, kes on pärit tundmatust perekonnast ja kes valitigi … [seetõttu], et ta on eikeegi.“
Olid tema tegelikud tugevused siis millised tahes, igatahes olid jumalad ta uueks regendiks valinud. Mõnele Lungšari toetajale võis seega jääda mulje, et enam ei saa midagi ette võtta. Kuid Reting oli noor ja peaminister Langdün, kes jäi ametisse edasi, oli nõrk ja otsustusvõimetu. Hiljuti oli pealinna olulisematesse hoonetesse (sealhulgas tema enda majja) sisse viidud elektrivalgustus, mille kohta oli Langdünil varuks selline pelglik märkus: „Uued asjad toovad vaid õnnetust.“ Nii et kui Lungšar piisavalt kiiresti tegutseks, siis oleks tal hea võimalus initsiatiiv enda kätte haarata ja soovitud sihini jõuda.
Tänapäeval mäletavad paljud ilmalikuma meelsusega inimesed Lungšari võimunäljase ja isiklikest huvidest lähtunud mehena. Tõsiusklikumad peavad teda lihtsalt nurjatuks inimeseks, kellele langes viimaks osaks saatus, mille ta oli ära teeninud. Kuid vahest vaadatakse siin mööda tõsiasjast, et ta näis tõesti südamesse võtvat lahkunud dalai-laama muret Tiibeti saatuse pärast. Sarnaselt dalai-laamale endale oli temagi ringi rännates taibanud, et mujal maailmas leiavad aset olulised sündmused. Idas üritas Hiina pärast katastroofiliseks kujunenud kodusõda ja jaapanlaste sissetungi taas sisemist ühtsust saavutada. Läänes oli Venemaa vabanenud tsaaridünastia võimu alt ning seal oli nüüd käimas vägivaldne kollektiviseerimisprotsess põllumajanduses ja tööstuses. Lõunas astus India üha julgemalt vastu brittide võimule. Põhjas oli Sise-Mongoolia, nimeliselt küll iseseisev riik, tegelikult venelaste kontrolli all. Lungšari jaoks oli selge, et kui Tiibet tahab jääda iseseisvaks riigiks, siis peab see kohanema moodsa maailmaga.
Lungšari reformiplaanid nägid ette suurmaaomanike võimu vähendamist, et suurendada arvukama (ja progressiivsema) väikeaadlike klassi mõjukust. Juba see oli iseenesest revolutsiooniline. Kuid kloostrite seisukohalt olid tema plaanid eriti ohtlikud seetõttu, et ta kavandas Rahvusassamblee rolli suurendamist. Ministrite kolleegiumi ehk Kašagi oma oleks seega vähenenud. Sellest oleks tulenenud ka uue dalai-laama poliitilise võimu vähenemine siis, kui ta saab piisavalt vanaks, et troonile tõusta. Kui esialgu kuulusid kloostrid pigem Lungšari pooldajate leeri, kuna ta näis olevat militariseerimise vastane, siis ajapikku hakkasid tema plaanide tegelikud tagajärjed neile kohale jõudma.
Kuu aega pärast valituks osutumist sai Reting Rinpotše ametlikult regendiks. Samal ajal üritas Lungšar muudkui oma toetust suurendada. 1934. aasta märtsi keskpaigaks oli ta piisavalt enesekindel, et pidada esimene avalik miiting. Umbes veerand Rahvusassambleest avaldas talle toetust, seega polnud tema positsioon kaugeltki kindel, kuid tol hetkel piisas sellest tema eesmärkideks. Lungšar võttis esmalt sihiks vaid petitsiooni esitamise Kašagile. Nii tahtis ta õõnestada selle kõige võimukama liikme Trimön Šape positsiooni.
Lungšar kavatses petitsiooni esitada 10. mail, kuid täpset kuupäeva teadsid vaid vähesed. Üks neist oli tema ammune toetaja, kes oli aga selleks ajaks otsusele jõudnud, et tema karjääriväljavaateid parandaks pigem Trimöni toetamine. Seega hoiatas ta Trimöni, et Lungšar võtab peagi tema vastu midagi ette. Kuigi Lungšari kavatsused olid kahtlemata rahumeelsed, esitati too hoiatus viisil, nagu oleks Trimöni elu ohus. Seega lahkus Trimön 10. mai varahommikul kodust mitme teenri saatel ning nõudis kohest kokkusaamist regendi ja peaministriga. Koos jõudsid nad otsusele, et Trimön peaks põgenema Drepungi kloostrisse, samas Lungšari puhul anti välja arreteerimiskäsk.
Hiljem samal hommikul esitatigi petitsioon Kašagi ülejäänud kolmele liikmele. Pärastlõunal kutsuti Lungšar kokkusaamisele tolles valitsusosakonnas, mille liikmete hulka ta kuulus. Esialgu näis ta kahtlevat, kas tal tasub sinna minna, kuid nähtavasti otsustas ta, et pole põhjust minemata jätta, kuna ta pole teinud midagi seadusvastast ja lisaks pole võimatu, et ka need ametnikud, kellega ta seal kohtuma pidi, õnnestub enda poole üle meelitada. See oli ränk väärarvestus. Potala palees ootas teda ees arreteerimiskäsk, milles teda süüdistati tõsistes kuritöödes, sealhulgas dalai-laama heasüdamlikkuse kuritarvitamine. Oodates ametnikku, kes oleks pidanud tseremoniaalselt eemaldama ta ametirüü ja lahti sõlmima tema seisusekohase soengu, üritas Lungšar põgeneda. Too teener, kelle hoolde oli ta jätnud oma püstoli, seisis tema teada väljas koridoris kohe ukse kõrval. Õnnetuseks oli teener allkorrusel asjal käinud ja polnud sealt veel tagasi jõudnud. Kui ta nägi oma isandat trepist alla tormamas, sai teener aru, et Lungtšar on tõsises hädas, ja ulatas talle püstoli. Kuid just siis kargasid kojamehed teenrile kallale ja palee valvurid võtsid Lungšari kinni. Ta viidi jõuga regendi kabinetti tagasi.
Kui Lungšari soeng oli lahti sõlmitud ja ametirüü ära võetud, hakkas ametnik koos abilistega tema jalavarje eemaldama. Selle käigus õnnestus Lungšaril lahti rabelda ja ta jõudis alla neelata paberitüki, mis oli esimesest saapast välja kukkunud. Kuid sarnane paberitükk kukkus välja ka teisest saapast, kui see jalast ära võeti. Seda hakati lähemalt uurima ja leiti okultne sümbol, mille kõrval seisid saatuslikud sõnad: „Tee kahju minister Trimönile.“
Tegu oli musta maagiaga.
