vanem poeg Ühendriikidesse vahetusõpilaseks lisatingimusteta või nõuda talt paremaid tulemusi matemaatikas ja prantsuse keeles?
Bobrik mõistab, et paar-kolm tundi, mis läheb pere saabumiseni, ei suuda ta ei magada ega diivanil lösutada. Masinlikult vahetab ta kassi joogivee. Joob ka ise, janu tundmata. Kabinet on täis Nathalie pabereid ja käsitööasju. Ta kuhjab need teisele lauale, nihutab ekraani parajale kõrgusele ja hakkab tööle.
99942 Apophis, varasema nimega 2004 MN4. Nõnda kutsutakse mõrtsukat, kes ähvardab Serge Bobriku planeeti. Kui asteroid 2004. aastal avastati, püstitas see Torino ohuskaalal rekordi – neljas tase ei ole naljaasi. Arhiivijäädvustuste ja radarastromeetria abil täpsustatud orbiit võttis pinged maha, kuid sellid Kitt Peaki observatooriumis nimetasid asteroidi siiski Apophiseks. Äraloojaks, päikesejumal Ra vaenlaseks, õelaks maoks igavese pimeduse maalt, kes püüab Rad tema öisel ringkäigul alla neelata. Avastamisaastal jõudis Apophis 0,0963 astronoomilise ühiku kaugusele Maast – see on kümnendik teest Päikeseni.
Bobrik ei püüagi korrata mahukat IDL mudelarvutust, mille tulemused tema töörühma hommikul ootasid, vaid läheb mõtetes tagasi kooli. Ta seisab klassi ees, joonistab kriidiga objektid, tähistab nende parameetrid, täidab tahvli võrranditega, kustutab, lisab uue kihi – klassikaaslased ja õpetaja jälgivad rafineeritud etendust lummatult, adudes vaid kehalisse vormi valatud mõttetöö robustset, peaaegu seksuaalset rütmi. Kepleri seadus, periheel, tihedus, valguspeegeldustegur. Titiuse-Bode reegel, orbitaalresonants, esimeste asteroidide avastamine. Chicxulubi kraater, dinosaurused, Tšeljabinsk 2013, Maale potentsiaalselt ohtlikud objektid, nende kaootilised ja muutlikud orbiidid. Nii, ja nüüd meie päevakangelane Apophis. Aten-tüüpi asteroid, hinnanguline läbimõõt vähem kui pool kilomeetrit – Astronoomiauniooni definitsiooni järgi õieti meteoorkeha. Algsed vaatlused radari ja infrapunalainetega, arvutused, üldistused. Ja nende kõrval värsked, selle aasta kevadest pärinevad andmed.
Ei klapi, jumal küll, ei klapi! Ta teab, et vastus on olemas, tuleb vaid ennast kokku võtta, suruda sädelev teravik läbi halli udu, mille moodustavad mõtete limased klombid, puudutada sõnulseletamatut tõde ning tõlkida see arvude ja kainete lausete keelde.
Esimene seletus – uute mõõtmiste andmed on valesti sisse loetud. Võimalik. Teine seletus – erinevatel mõõtmistel kasutati erinevat metoodikat. Väheusutav, sest uuest, loojate järgi paremast metoodikast ei oleks raatsitud konverentsidel pasundamata jätta, rääkimata sellest, et metoodikamuutus kajastuks tasulise andmepaketi saatekirjas. Kolmas seletus ei tundu usutav – meteoorkeha on kasvanud täieõiguslikuks väikeplaneediks läbimõõduga kuni kaks ja pool kilomeetrit. Ometi kaldub ta just viimast tõeseks pidama.
Üle kahe kilomeetri! Oluliselt rohkem, kui seni arvutatud. Maa atmosfääri kuum embus taolist keha oluliselt ei kahanda, planeedi pinda tabab see mitmesaja megatonnise jõuga. Kord poole kuni ühe miljoni aasta jooksul peab midagi taolist juhtuma. Üks võimalus kuuekümne miljoni vastu, et arvate ära üle-euroopalise lotomängu peavõidu numbrikombinatsiooni. Üks võimalus ühe miljoni vastu, et tuleval aastal hukkub korraga miljardeid inimesi, vallanduvad hiidlained ja tulekahjud ning löögikraatrist paiskub atmosfääri tolm, mis varjutab aastateks päikese.
Klass, nüüd lausa auditooriumitäis lapsi ja täiskasvanuid, kuulab Bobriku vaimusilmas teda õõvast ja erutusest kannustatud tähelepanuga. Elu pärast võimast asteroidilööki sarnaneb tuumatalvele, mille kirjeldustega vanem vend teda vastu ööd muserdada armastas – 1980ndate alguse võidurelvastumise ajal teismeliseks saanud vennale olid need morbiidsed unejutud „Star Warsi“ ja „Star Treki“ ekvivalent, väikese Sergei jaoks aga teaduslik reaalsus. Kiire hukk lööklaines või aeglane väljasuremine igitalves? Milleks vaielda maapinda raputavate megatonnide üle, kui asteroidi kaalu teame vaid peegelduste järgi? Üks asi on mängida mõttega katastroofist, hoopis teine asi on olla sellega päriselt silmitsi.
Bobrik pühib tahvli puhtaks. Publik hajub. Arvutiekraanil on Pythonis kirjutatud mudel, mille ta on teinud selguse mõttes – lihtsustuse aste on selline, et tarvidusel oskaks ta ladusalt peast arvutada. Mitte miski ei lükka ümber öö jooksul IDL-is saadud tulemusi. Tõenäosust, et tema ja ta pere katastroofi üle elavad, pole mõtet arvutamagi hakata, piisab kõhutundest: nende šanss on kaduvväike.
Mütsatus ja ukselingi lõgin toovad astronoomi tagasi jahedasse kabinetti.
„Tereškova!“ hõikab ta.
Tume objekt mütsatab taas vastu matistatud ukseklaasi. Mees tõuseb ohates ja laseb kassi sisse.
„Niisiis, kiisuke, kvadrant ja periheel.“ Ta räägib kassiga pehmekõlalises vene keeles. „Võib-olla teile meeldiks tutvuda lähemalt mudeli ja algandmetega, enne kui enda seisukoha välja töötate?“
Kass näub, hüppab lauale, tagasi põrandale, hõõrub mehe jalga.
„Tasa, tasa, ei tule minust loodusega võitlejat, ei hakka ma kangelastegu sooritama. Tahad rinda pista? Tahad mürada? Ahoi, kuula siia! Just täpselt, kuula siia, nagu mu ema ütles.“ Bobrik maandub diivanile, kass kaalutleb hetke ning järgneb talle.
Võitlus loodusega. Tuleb tunnistada, et valdavalt annab ta kassile alla enda sügavama soovi ajel. Mil viisil kass selle saavutab, on arusaamatu – küllap vaidlevad bioloogidki, ehkki, muuseas, võiks hiljem järele vaadata. Apophis, vennas, mis sul küll arus on, hukkuda võitluses meie planeediga? Muutuda tuhaks, kildudeks ja kivikesteks. Planeet Maa tuleb sellise matsuga toime. Inimesteta ongi lihtsam, mõtleb Bobrik. Inimese kadumine sobiks kõigile peale inimeste endi, koduloomade ja kultuurtaimede. Aga milleks muretseda inimeste teenimiseks aretatud fauna ja floora pärast?
Bobriku peas sähvivad suure majanduskriisi järel peavooluvestlustesse kinnistunud mõttekillud. Inimtekkeline, järelikult jälkus, kultuurilise hegemoonia artefakt – vastupidine väide põhjustaks skandaali kokteilipeol ja lintšimise joogaklubis. Korralikud inimesed teavad, et rahvastiku kiire juurdekasv ja tehnoloogia areng nõuavad loodusvarade kokkuhoidu. Ja nad sorteerivadki pakendid eraldi urnidesse, ostavad jalgratta, kirjutavad alla petitsioonile lillekasvatuse vastu ja lendavad mandritevaheliste lendudega, saamaks osa ehedast, vaesest ja õnnelikust maailmast, üha kahanevast mitte-Läänest.
Korraks hakkab Bobrikul hea. Ta puhkab hirmust, näperdades mõisteid nagu palvehelmeid. Materialism, turudiktatuur, kapitalism ja skisofreenia, simulatsioonid ja simulaakrumid, ihamasinad ja organiteta kehad, meemid, koodid ja dekodeerimine, immanentsus, univooksus, transversaalsus, liberalismi diktatuur, edukultus, progressimüüt, antitootmine, nullkasv, hiliskapitalism, vabakonnad, koostöö, finantssõltumatus, aus kaubandus, taaskasutus, käsitööõlu, mahekana ja muhemuffin, gluteenivaba, laktoosivaba, hirmuvaba, eriti pärast seda, kui inimkond seljatas kohutava pandeemia. Nõiasõnad, mis kinnitavad kodanlastele, et hoolimata jätkuvast masstarbimisest on just nemad inimkonna au, mõistus ja südametunnistus.
„Njäu,“ lausub kass, kelle Bobrik on diivanil paigale saanud ja nurruma silitanud.
„Vabandust, Valentina Vladimirovna, poliitikasse mässisin ennast! Rumal Ida-Euroopa komme,“ vastab teadlane vabandavalt. Kass tõmbab selja kaardu ja kratsib diivanit. Bobrik jälgib looma rahuliku alistumisega. Kuni loodus teda otseselt maha tappa ei kavatse, võib ta looduse rahule jätta, instinktidel ja stiihial valitseda lasta, koristada nurisemata karvapalliokset, higistada, püsida tormistel päevadel kodus, taluda stoiliselt sääski ja kihulasi. Kuid praegune on liig. 99942 Apophis tuleb kahjutuks teha.
Nõndaks, kriisiplaan. Ta töötab Euroopa Kosmoseagentuuris. Särav teadlasekarjäär, millele lisab erutava, pisut keelatud värvingu varasem töötamine erasektoris. Tema töörühm uurib satelliitside kasutamist väljaspool Päikesesüsteemi – asteroidid on selles kõrvalteema, Apophis võeti arvutusmudelite
