tahavad mu au ära võtta,“ kahistab ta mõne lause järel.
„Isa, keegi ei saa inimeselt... väärikust röövida, peale inimese enda,“ rahustab Dotty, takerdudes korra sobivat lätikeelset sõna otsides.
„Ei, Laimdota, sa ei saa aru. Nad tahavad mu aumärgi ära võtta.“
„Viestursi ordeni rüütliklassi?“
„Jah, just selle. Aasta koolimatemaatiku diplom ei huvitaks kedagi.“ Tuttav eneseiroonia ilmub isa häälde ainult hetkeks.
„Aga mille pärast ometi?“
„Koostöö repressiivorganitega. Ütlevad, et koputasin KGB-le.“
„Konkreetsemalt, palun.“
Isa teab, et Dotty ei talu isikustamata väiteid – „kliendid ütlevad, et...“, „on ette tulnud juhtumeid, kus...“ ja „veel ühelegi neist ei ole õnnestunud...“ taandub peaaegu alati ühele inimesele, ühele sündmusele või sellele, et rääkija pole eelarvamuste tõttu kordagi julgenud katsetada.
„Malinovskis kirjutas Dienas, et just mina ajasin nurja Ropssi karjääri ning kaebasin Jahimovičsi peale. Ja et minusuguste pärast polnud õiget vastupanu. Poolakad streikisid. Eestlased kirjutasid apelle. Meie vaikisime.“
„Aga Riia metroo? Lauldi ju, et metroo pole meie sõber?“
„Kes sellest teadis? See pole Solidarnosc,“ tõrjub isa mõistuslikke argumente nii, nagu tal on alati kombeks, kui need tema ettekujutusega asjade seisust ei sobi.
„Rahu, isa,“ lausub Dotty, „sellest kõigest on üle poole sajandi. Viiskümmend aastat. Kõik, mis päevavalgele kangutati, on kangutatud.“
„Teile, noortele, tundub kõik nii lihtne. Pool sajandit! Arvate, et ajaloo best before on nõnda lühike? Best after alles algab. Varsti avatakse arhiivid. Võib-olla juba homme lekivad KGB isiklikud toimikud internetti.“
„Isa, ma ei peaks seda ütlema, aga su ülesandes on viga. Toimikud kuulutas salajaseks iseseisva Läti seaduslik võim. See juhtus siis, kui KGB arhiivid üle võeti. Kui salastati pooleks sajandiks, on kümme aastat aega.“
„Kümme aastat suremiseks.“
„Millest sa üldse räägid? Tead küll, kuidas mind on nahutatud, nii globaalselt kui lokaalselt. Rünnak ajakirjanduses on nagu hammasrataste krigin. Krigiseb, järelikult liigud edasi.“
Jānis Godmanis vaikib.
„Isa?“
„Ma tahaksin sinuga Salacgrīvasse sõita. Sinna, kus emale nii väga meeldis.“
„Kus jõgi voolab merre ja männikäbid kraabivad sandaalitallad õhukeseks.“
„Just.“
„Tule parem meile. Aivar istub päevade kaupa ateljees, ta ei segaks sind.“ Vaikus. „Isa?“ Kahin. „Oled sa liinil? Lülita video sisse.“
„Mida siin vaadata on. Vanamees viiendal korrusel. Kohe algavad õhtused uudised. Võib-olla saan kuulsaks.“
„Sa oled juba kuulus,“ lausub Dotty, teades, kuidas see isa eneseuhkust paisutab.
„Siis saan kuulsamaks. Bonsoir, Laimdota!“
Tavaliselt on Dotty olnud see, kes vestluse lõpetab. Seekord püüab ta isa liinil hoida, kuid vanamees katkestab ühenduse, jättes tütrele häiriva teadmatuse. Isa on varemgi muretsenud oma renomee pärast – rohkem või vähem kogu elu. Ühest otsast tahtnud kuulus olla, teisest otsast avaldanud lõviosa õpikutest pseudonüümi all. Olnud mässaja, kuna mõnes seltskonnas ei peetud kooliõpikute meisterdamist professorile kohaseks. Nautinud haridusliku proletariaadi ehk kooliõpetajate tähelepanu. Jõudnud infarkti piirile, kui tegi majandusmatemaatika õpikus protsendiarvutuse vea, mis tuli välja alles raamatu ilmumise järel, tookord püüdis ta kõigepealt kodustele – Dottyle ja emale – tõestada, et õigus on temal, mitte õelal arvustajal, kes õõnestab tema positsiooni.
Dotty tõmbab aknad koomale, valab pisukese kõhkluse järel calva-klaasikese ning vajub tugitooli. Tavaliselt veedab ta sellised õhtud lugedes – romaane, mälestusi, esseistikat. Täna ei ole tahtmist. Eemal aiamajas vilguvad värvilised tulukesed, kostab ooperimuusika katkeid – igavesti paljutõotav kunstnik Valts von Kase kogub inspiratsiooni. Dotty nuusutab klaasist tulvavat käärivate õunte ja Normandia sügise lõhna. Ta teab, et hiljemalt kahekümne minuti pärast tuleb juurde valada. Tagasivaated pole tema tavapärane ajaviide, kuid isa kõne, millest mitte ainult ei puudunud vastused, vaid küsimusedki, sunnib teda retrospektiiviks.
Isa minevikus, ajas natuke enne Dottyt, oli midagi intrigeerivat. Poliitiline mäss, mille mehhanisme polnud ta lõpuni lahti mõtestanud. Ja üsna pärast mässu stažeerimine välismaal. Või poolvälismaal, sest isa pääses pelgalt Ida-Saksamaale. Ent mäss? Siin oli ebakõla. Partei ja KGB nõusolekuta polnud võimalik välispassi saada.
Isa välisreisid – alguses Ida-Saksamaa, hiljem Soome – mõjutasid Dotty lapsepõlve ja inimeseks kujunemist. Köögikapi ülemisel riiulil hoiti karrimaitseainet, millega veel kümmekond aastat hiljem pidulikul puhul kana maitsestati. Elutoas, hiljem köögis mängis rahustavalt kahisevaid kesksagedusjaamu Jaapani kassettmakk-raadio, punases impeeriumis kasutamata ultralühilainesse lõikus aeg-ajalt sõjaväeside. Värvilised riideesemed, mõned lausa Lääne kaubamärkidega, kandis ema peaaegu ribadeks ning õmbles jäägid Dottyle rõivasteks. Ida-Saksa asjad lagunesid kiiremini, Soome kihistus pidas vastu kauem.
Nõukogude Liidu lagunemisele eelnenud majanduslikus kitsikuses viis ema komisjonipoodi kinnikuivanud küünelaki ja pooltühja juukselakipudeli – imekombel ostetigi need ära, nii suur oli välismaiste pakendisiltide mõju. Vahel kahtlustas Dotty, et välismaiste asjade lummus aitas kaasa tema eostumisele. Tite-avansina oli isa Ida-Saksastki lutipudeli, mütsikesi ja sokikesi toonud, millele Dotty sünni järel lisandus mehelikult abitu Soome lasteasjade valik.
Laimdota Godmane kasvas teadmises, et kõik inimesed on erilised. Igal pool, kuhu ta sattus – lasteaed, kool, sulgpallitrenn, arvutiklubi –, tunti teda. Puberteedi alguses mõistis ta, et vaid vähesed inimesed on erilised. Tema enda erilisus tuli peamiselt päritolust. Ta oli õpetajate ebajumala Jānis Godmanise tütar, ema Nora poolt maalikunstnik Uldis Gailītise tütretütar. Hea peaga, seda küll, ja maast madalast iseteadlik.
Keskkooli viimaseks aastaks trügis ta Ameerikasse vahetusõpilaseks. Esimest korda elus oli ta mittekeegi, päritoluta inimene, tema ise. Koolis teadsid kõik, et ta on maalikunstniku lapselaps ja matemaatiku tütar. Šokk möödus kiiresti.
Dotty otsustas, et väljapaistmine ongi väärtusetu, kui sellega ei käi kaasas keskmisest suuremat võimu inimeste, loomade ja asjade üle. Klounidki on hästi nähtavad, rääkimata veidratest vanameestest, kes kannavad Päästearmee hilpe, riputavad õlale aiapäkapiku ja panevad pähe propelleriga mütsikese. See, mis loeb, on eneseteostus. Tsiviliseeritud kapitalismis on funktsionaalse geneetilise pagasiga inimesel rohkelt võimalusi ennast teostada. Enamgi veel, inimestevahelises suhtluses on loodud lihtsustav väärtuste mõõdupuu – raha. Dotty teadis, et vanaisa Uldise ekspressionistlikke maale nautis siiralt vaid väike hulk inimesi. Paljud kunstigurmaanid, kes oleks Gailītise maali eest mitte ainult ränka raha välja käinud, vaid tarvidusel alandusigi talunud, hindasid tegelikult ainult tõika, et Gailītis
