kaevanud, oli taimestikule ammu alla vandunud. Liiv, mille abil ema vist püüdis järele aimata Põhja-Läti lapsepõlvekodu loodust, oli ammu uppunud Kesk-Läti tumedasse huumusekihti.
Dotty kaevus metsistunud pojengidesse, pööras laguneva betoontrepi kõrval kive pahempidi. Võtit polnud. Magusa rahuldusega võttis ta kivi ja purustas ukse lingipoolse klaasruudu, kobas käega lukuheebli järele ja keeras luku lahti. Lõhnas, mis ninna lõi, oli midagi lapsepõlvest tuttavat, kuid ka võõrast – hääbumine, vähemalt aasta aega tühjendamata tuhatoosid, talvekülmad, vatitekid, niiskus, kapitäis tohletanud kuivaineid, nurka unustatud kast sügisõuntega.
„Līgo, līgo!“ – „Kiigu-kiigu“ – lauldi teisel pool üksikute kaskedega pikitud pajuvõsa. Suvilapiirkonda võimsast Daugava jõest ja ujumiskohast eraldava maatüki olid vanemad 1990ndate alguses erastanud – Dotty pealekäimisel. „Minu võsa, minu puugid,“ oli Dotty mõtelnud, võtnud lonksu kaasatoodud viskist – kange alkoholi tarvitamist loeti jaanipäeva ajal täiesti sündmatuks – ja ragistanud läbi võsa suure lõkke äärde. Ta ei tundnud kedagi ega saanudki tol ööl tundma.
Tõik, et kõneled mingi hulga inimestega sama keelt, ei tähenda veel, et leiad nendega ühise keele. Dotty turtsatab lõbustatult, märgates taas Aivari kalambuuride ja sententside mõju. Kõige rohkem lätlasena oli ta tundnud ennast üksikutel aastatel Strattonis töötades, mil ta linna pealt tulles purjuspäi arvuti ees istus ja Youtube’i videokogumist Līvi „Dzimta Valoda“ käima pani. Kohutav lugu, kuni Scorpionsi viiteni kitarrisoolos. Ja pärast seda muidugi kodumuru ja igavese linnutee laul „Virs galvas mūžīgs Piena ceļš“ laulupeo ühendkoori esituses.
Õige kiiresti naases ta Strattoni-järgses jõudeolekus Ühendriikidesse, ehkki vanemad andsid arglikult märku, et on valmis toetama tema tagasipöördumist sünnimaale. Tagasipöördumist kuhu?
Läti oli paralleeluniversum, lapsepõlve ja poolenisti unustatud sõprade maa, mida ta ei osanud seostada igapäevase leivateenimisega. Mitte et ta oleks pidanud sünnimaal karjääri tegemist võimatuks – tegutsesid ju sealgi pangad, suured ettevõtted, kehtis klassikaline kapitalistlik demokraatia ühes valitsusvõimu ja mitmesuguste karjäärivõimalustega. Tal oleks lihtsalt kulunud asjatult palju aega, et õiged inimesed üles leida. Ajani, millest saati Läti ja kogu Ida-Euroopa startup-ürituste korraldajad ja järgmist rahastusringi teostavad noorettevõtjad teda jahtima hakkasid, oli toona veel üle kümne aasta aega. Anita Vigula ja Valdis Aizpuriets, ainsad sõbrad, kellega ta tihedamalt kontakti hoidis, tulid vaevu toime iseenda karjääriga – üks ajakirjanduses ja ülikoolis, teine kramplikult lõbusa ja noorsoomeelse koolidirektorina.
Oswald Hunt III oli atraktiivne mees. Kokteilipeol said nad jutu peale ainult tänu heaks tooniks peetavale networkingule, mis hoidis külalised ringlemas ega lasknud Dizzy Ozzy ümber liiga tihedat pruudikandidaatide spaleeri tekkida. Dotty teadis, et kuigi tema keha ei vasta atraktiivsete meeste kaaslaseks sobivatele standarditele, tõstab kompleksivaba ja eneseteadlik kehakeel selle imagoloogilist väärtust – nõnda oleks väljendunud Anita.
Ta rabas Dizzyt väitega, et üüratutest loodusmassiividest hoolimata puudub tänapäeva ameeriklasel side mittetehisliku loodusega. Tõestamaks vastupidist, kutsus Dizzy ta nädalalõpuks Guadalupe’i mägedesse Texases – „Ära muretse, me saame võtta perekonna reaktiivlennuki“ –, kohta, kus Dizzy oli käinud väikese poisina.
Paari tunni järel olid mehe matkasaabastes jalad lootusetult ära hõõrutud, kuid ta püüdis teha head nägu, kui tenniseid kandev Dotty kippus tal eest ära kablutama. Šokeerinud kaaslast tundmatute pohlalaadsete marjade maitsmisega, võttis Dotty ennast esimese mägijärve juures alasti ja läks ujuma, vähemalt pealtnäha täiesti ükskõiksena mehe suhtes, kes vaatas teda nagu kass, kelle ette on just pandud pirakas kausitäis krõbinaid, kuid kes ei taha välja näidata, et krõbinad on talle meele järele. Edasist polnud Dotty teadlikult kavandanud, ent kõik, mis juhtus, oli tema meelest igati loogiline ja sugugi mitte vastumeelne.
Pulmas polnud mingit kahtlust, et Dizzy naissoost sugulased pidasid teda idaeurooplasest kullakaevuriks. Mehed vaatasid Dizzyt alguses kahjurõõmsalt – pruudi rinnaümbermõõt ega muud parameetrid ei pakkunud nende endi modellikataloogi-naistele konkurentsi. Ent just see, ühes Dotty otsekohese kõnemaneeri ning rahandus- ja tehnoloogiateadmistega, tõstis ta Texase papide silmis erilisse klassi.
Tihti oli ta peaol ainus naine, keda kutsuti endi hulka, mitte ei saadetud sõbraliku, kuid ühetähendusliku fraasiga köögitoimkonda või lastekarja ohjeldama. Varsti sai huvitavast vestluskaaslasest midagi palju tähtsamat – Dizzy tulevase troonipärija asemel, keda Huntide suguvõsa kannatamatult ootas, sündis Gaard Equities Management. Nime sai investeerimisfond Dotty öökapil seisnud raamatult. Õnneks oli keegi asutajatest taibanud tähelepanu juhtida, et Soren kõlab õige halvasti ja pikk nimi veelgi halvemini.
Fond loodi suures osas papa Hunti ja tema semude rahaga, töösse kaasati lisaks Dizzy ja Dotty valitud inimestele rahastajate lapsi ja onupoegi, kuid fondi tootlus oli segavatest asjaoludest hoolimata oluliselt parem kui turu keskmine – majandustsükli tõusufaasis toimis Dotty kopeerimismeetod hästi.
„Ma ei ole ennast kunagi varem tundnud nii ebakindlalt,“ ütles Dizzy paariaastase harmoonilise kooselu järel. Ja ta ei pidanud silmas Gaard Equitiesi strateegia liiga head õnne, mis Dottyt rahutuks tegi, vaid nende suhet.
Dotty ei suutnudki lõpuni lahti mõtestada, mis teda ennast häiris. Ükskõik, milliseid praktilisi või emotsionaalseid põhjuseid oskab isik välja tuua, on siiski mõnevõrra kummaline olla abielus ja mitte tahta lapsi. Üpris tõenäoliselt on viga kahes inimeses, mitte ülejäänud maailmas. Esimest korda elus tabas Dotty ennast kõrvalsuhetest mõtlemas. Ühtegi tehnilist põhjust selleks polnud. Ta tegi mõtte teoks ega püüdnudki seda Dizzy eest varjata, tekitades viimases õõva. Petta kõrgharidusega naftakeemikut, kellel on endiselt keskkoolisportlase välimus ja kes pärib üüratu varanduse? See on loomuvastane tegu, barbaarsus, milleks on võimeline ainult psühhopaat.
Pärast lahutust ostsid kompanjonid Dotty Gaardi osanike hulgast välja. Tema osa oli niigi kesine ning sõnaõigus ettevõttes algusest peale nõukogu käes. Lapsena oli Dotty fantaseerinud maailmast, mille valitseja ta oleks. Ta oli kaalunud kuninga, mugavleva rantjee ja miljonäri karjääri. Ja nüüd järsku oligi tema käsutuses mitu miljonit dollarit puhast raha, mida maksunõustajate taltsutatud maksuamet polnud oluliselt kahjustanud.
Dotty ei lugenud seda kullakaevaja õnneks. Texase rahadeta oleks ta liikunud edasi aeglasemalt, muud midagi. Ka Dizzy papa ja tolle semud said Gaardiga rikkamaks. Ning Dizzy isikliku rahakoti kallal Dotty lahutades ei käinud – miski, mis tekitas mehe suguvõsas austust, aga ka kahtlusi naise terves mõistuses.
Umbes sel ajal kohtaski ta Paavo E. Sundqvisti – kõhukat, kiilanevat, punakate udemetega näol, kaelal ja kõrvadel, alati meelaid märkuseid poetavat, kord hämmastavaid keele- ja kultuuriteadmisi välja näitavat, kord talumatu soome aktsendiga kõnelevat mehikest, kes oli igas mõttes sobimatu korporatiivse Ameerika kõnepruugi, söömis- ja joomisharjumustega. Ometi viibis lihavaid huuli matsutav ülekasvanud päkapikk peol, kuhu lihtsurelikul polnud asja. Pressinud kiiresti välja, et Dotty on lätlane, tõstis Sundqvist rõõmsalt irvitades kaks sõrme ülahuulele ja poolenisti sosistas, poolenisti skandeeris „Lej litrā!“ – „Vala liiter!“, nagu ütlesid „Heil Hitler!“ asemel lätlastest Waffen-SS’i sõdurid, kellest paljud põlastasid neile kommunismivastaseks võitluseks relvad andnud natse.
Üheksakümmend üheksa inimest sajast oleks seepeale viisakalt noogutanud ja, klaas näpu otsas, edasi kõndinud, kuid Dotty nägi pajatsikuue põues tuksumas südant, mis jätab iga kord takti vahele, kui härra Sundqvist püüab ärikaaslast haneks tõmmata. Mõnikord on härra Sundqvist oma südamest tugevam, mõnikord mitte. Ja see ei sõltu
