style="font-size:15px;"> Varjamatult tänulik talle antud võimaluse eest, rääkis higistav ja püsimatult jalalt jalale tammuv Paavo lõuna-aafriklasest, kes oli teeninud veebimaksete lahenduse müügiga mitmesajakordse fuck-you-money ning selle asemel, et korraliku inimese kombel rahule jääda ja modellihaaremi tagumikelt kokaiini ninna tõmmata, põletab varandust kosmosetranspordi ja elektriautode arendamisele.
„Kõik on ülimalt kahtlane,“ lausus Paavo, vaheldumisi mõlemat silma pilgutades, „kuid ma arvan, et sa peaksid temaga kohtuma.“ „Ma arvan, et sa peaksid temaga kohtuma“ – seda käibefraasi oli Dotty iiveldamaajavalt palju kuulnud, ent lause esimest osa siiani mitte, vähemalt mitte inimeselt, kes tahab midagi müüa.
„Ja milline on sinu roll?“
„Mina olen vasilitaator,“ defineeris Paavo end, kasutades kõige õudsemat soome aktsenti. Ja tõesti, tema kaudu tutvus Dotty Ventersite perekonnaga ning sai osa teise aastatuhande algusaastate ühest suurimast äriseiklusest. Millist kasu Paavo mitmekesisest kosjamooritööst sai, jäigi Dottyle hämaraks – võimalik, et Paavot hoidsid vee peal ettevõtluse toiduahela madalamatelt lülidelt võetud võlad ning kaitses tõsiasi, et peale ajuti vastikuks minevate naljade ei kandnud suured kalad temaga seoses kahjusid.
Nüüd, üle kahekümne aasta hiljem, peab Paavo Dottyt endiselt sünnipäevadel meeles – püüab võtta videokõne või saadab lõhnafoniga imala jasmiinipahvaku, mis muutub hetkega lahustava kohvi nüriks lõhnaks. Miks meenub talle Paavo? Dotty aimab, et see pole niisama. Ei, ta ei usu endeid, vaid inimaju hämmastavat võimet luua seoseid veel enne, kui aju omanik on nende vajalikkuse lahti mõtestanud või neid üldse teadvustanud.
„Kus jõgi voolab merre ja männikäbid kraabivad sandaalitallad õhukeseks,“ ütles isa. Talle ei meenunud, et vanemad oleksid nii poeetiliselt väljendunud. Salacgrīva-käike mäletas ta hästi, neis oli tubli annus rituaalsust, kuigi perekonnatraditsiooniks olnuks neid liig nimetada.
Kui saaks ometi päriselt puhata, vabaneda rahutusest ja tegutsemistahtest! Groteskne mõte siin, Antibes’is, asulas, mida külastavad kümned tuhanded turistid kuus. Ülerahvastatud hotellid, möbleeritud korterid – vähesed oskavad unistadagi tagasihoidliku ilmega kahekorruselisest villast kõrvalises Saramartelis, kõrge valgekslubjatud tellismüüri taga, pikkadest õhtutest, mida saadab meretuule sahin piiniate ja kääbuspalmide võrades. Elisa oli viiene, kui Dotty maja ostis – Antipin peab ometigi saama aastaringselt Antibes’is elada, oli Aivar peale käinud.
Riiulite kaupa raamatuid, kastitäied sauternes’i, külalised, retked üürijahiga, ujumine, lasketiirud ja kardirajad, maitsetaimede ja rooside kasvatamine – kangelaslikult on Dotty püüdnud puhata, keskenduda lastele ja mehele. Raha pärast ei pea ta enam muretsema. Prometheus Inc, millest ta börsiedu kõrghetkel lahkus, tegi ta rikkamaks kui Dizzy Ozzy papa või tolle semud.
Mida arvata nendest kummalistest kõnedest, mis ei ole ju eraldi võttes sugugi kummalised? Juhus, Dotty, puhas matemaatika. See, et kõned tulid, on sama tõenäoline, et neid eile ei tulnud. Või ei tulnud ühte täna ja teist homme. Isegi kui Serge Bobrik ajas jama, on ta just sellist stiimulit oodanud. Planeeti ähvardab hädaoht ning talle on usaldatud probleemi lahendamine. Kardab ta üldse enda pärast? On tal nii väga tarvis elada? Ta on aasta vanem kui viiskümmend, geenid edasi antud, nende tulevik võimaluste piires kindlustatud. Viga. Kokkupõrge asteroidiga, ükskõik kui ebausutav see talle kõhutunde järgi ei paista, muudaks maailma veelgi ebastabiilsemaks. Tulevikuks valmistumine on niigi tänamatu töö, ja siis tuleb veel keegi Apophise-nimeline ja paiskab plaanid lootusetult sassi.
Dotty tõuseb tugitoolist. Õieti on ta seda retrospektiivi taustal mitu korda teinud. Nostalgiavärelus, mida ta muidu võõrastab, on iga klaasiga omasemaks saanud. Üle huulte lippab vaikne röhitsus ning hetkeks täitub õhk ta näo ees hõrgu õunalõhnaga. Igaks juhuks käsipuust kinni hoides läheb ta teisele korrusele. Elisa toa ukse alt paistab sinakas valgus. Nähtavasti seikleb tüdruk veebisügavustes, võimalik, et on juba välja uurinud, kuidas ennast identifitseerimata sisse logida ja regulatsioonivabadesse aladesse pääseda. Keelata on hilja, sest aasta lõpus saab tüdruk kaheksateist. Ja milleks keelata, kui infotehnoloogia metsikute aastate vabadust mäletav Dotty moodsat ülereguleeritust totraks peab?
Poja tuba on pime. Elisast kuus aastat noorem August on imeline laps, allub vanemate korraldustele, huvitub kõigest, mida temavanusele soovitavaks peetakse, teeb sporti ja läheb vara magama.
Vahel kardab Dotty, et täiskasvanuna saab poisist narkomaan või mitmesuguste kinnismõtete all kannatav korraarmastaja. Ta on püüdnud poega mõõdukalt korrumpeerida. Pakkunud talle enne magamaminekut maiustusi, tellinud vürtsikat toitu ja valanud sünnipäeval mahlaklaasi šampanjasortsu – asjatult. „Ema, lastele pole see hea,“ on August asjalikult keeldunud, justkui oleks Dotty kogemata eksinud. Vaid robotid, droonid, mänguraudteed ja muu tehnika, mis aeg-ajalt Augusti toast ülejäänud majja invasiooniretki korraldavad, annab lootust, et tegu on normaalse lapsega.
Heldimus, mis magajat vaadates tekib, ajab Dotty muigama. Elu on hämmastav, ehk lausa iluski. Alati, kui Dotty on kimbatusest tühja lõuendi ees, ulatab keegi talle värvipurgid. Paljud arvavad taolisel puhul, et sündinud on lokaalse tähtsusega ime. Inimkäitumist jälgides on Dotty veendunud tõelise ime puudumises. Ta lihtsalt tegutseb. Uppudes tuleb haarata õlekõrrest või pintslist, kui midagi paremat ei ole. Paljud teised peavad uutest väljakutsetest haaramist mõttetuks, pelgavad teha vale liigutust, või on lihtsalt liiga laisad, et midagi uut õppida.
„Noh, laste nimel, mehe nimel! Üks kõigi eest ja üks iseenda eest!“ mõtleb Dotty peaaegu kuuldavalt sosistades. Teda ehmatab köögist kostev kääksatus – Senegalist pärit madame Dimanche on hilisõhtusel söögiringil. Dotty sammub kööki, pilgutab mõnusa iseloomuga tädikesele silma ja laseb külmikuukse sisse ehitatud automaadist suure klaasi gaseeritud vett.
Kui ta kabinetti jõuab, hingab ta sügavalt sisse. Lahendanud elus tuhandeid keerulisi ülesandeid, on algus talle tuttav ja seepärast tüütu. Elementaarne – kõigepealt tuleb guugeldada, mida on teinud teised ja kes need teised on. Loogiliselt võttes peab keegi tulema mõttele esimesena, kuid inimestel on kalduvus teha seda umbes samal ajal. Indiviid peab alati arvestama sellega, et mõni teine indiviid on temast ette jõudnud. Samuti võib hiline tulija mõtelda umbes sama, kuid ratsionaalsemalt või efektsemalt. Alati on võimalik, et idee toimib ainult indiviidi peas ega pea vastu reaalsuse tuleproovile. Usalda, aga kontrolli – just seda kavatseb ta Bobrikuga teha.
Dotty värskendab oma teadmisi asteroidide alal, sirvib värskemaid uurimusi ja tutvub füüsiliste edusammudega. Veerand tunni pärast teab ta, kellele teha ülesandeks Bobriku prognooside kontroll. Candy Jiao, Hiina imelaps, on talle pealiskaudselt tuttav – praktikandina XLandi tulles jättis ta paljudele kustumatu mulje, kuid sõitis õige pea tagasi Hiinasse. Kuigi hiinlastel on kombeks geeniusi varjata, lubatakse Candy Jiaol konverentse külastada. Väidetavalt juhib Jiao uurimisinstituuti ning on seotud asteroididelt väärtuslike maavarade kaevandamise programmiga – Marsi koloniseerimise ja kaevandamise kõrval pidas Bash Venters asteroide omal ajal tähtsaks tuluallikaks.
„Jiao – Hüva. Candy Hüva,“ mõtleb Dotty, leidnud tõlkerakendusest sihtmärgi nime tähenduse. Ta teab, et igal tegusal hiinlasel on mitu nime – sünninimi, kodune nimi, mitu hellitusnime, tööalane, ingliskeelne, surmajärgne ja võib-olla veel mõni nimi, näiteks luuretoimikus kasutatav.
Huvitav, kuidas kutsusid Nõukogude julgeolekutöötajad oma aruannetes Jānis Godmanist? Kas isa teadis enda koodnime? Nii palju kui ta aru saab, anti koodnimi kõigile, kes korragi välismaal käisid. Dotty kergitab kulme, imestades, et isa kõne ei ole tal asteroidiga tegeledes meelest läinud. Igatahes on selge, et Candy Jiaoga ühendust võttes jõuab Serge Bobriku asteroid peagi Hiina luure ja riiki
