kooli viis, sai ta teada, et lõpueksamitele teda ei lubata, rääkimata keskkoolidiplomi väljaandmisest. Tema straight A’s – ainult parimad hinded – ei maksnud Lätis midagi. Sellest õppis Laimdota kahte asja: esiteks jälgis ta edaspidi, et juriidiliselt oleks kõik korras, või oleks vähemalt teada, milliseid reegleid ta eirab; teiseks veetis ta suve postkontoris, Ameerika saatkonnas ja Läti-Ameerika Kaubanduskojas. Sügisest asus ta õppima Eugene’i Oregonis ega naasnud Lätti enne, kui viskas musta mütsikese taevasse mitte Oregoni Ülikooli, vaid Massachusettsi Tehnikainstituudi lõputseremoonial.
Ülikooli ajal töötas ta lühikest aega kohvikus ning saadud raha – elamise eest maksid, hambad ristis, vanemad – paigutas börsiaktsiatesse. Parasjagu paisus dotcom-i mull. Umbusklikult vaatas Dotty iga päevaga kasvavaid rahanumbreid. Kui nõnda edasi läheks, ei peaks ta päevagi töötama. Mõistusega võttes oli ilmne, et ühel hetkel jõuab laine haripunkti ning rullub tagasi – kiiremini, kui arvata võiks. Langus tuligi, pikk ja sünge. Dotty säästud annihileerusid.
Asjaolus, et arvutitehnoloogia on viimaks tõusmas esikohale, ta ei kahelnud. 2011. aastal möödus IBM-i asutamisest sada aastat. Tühine aeg inimkonnale, ebamugavalt pikk mitmele põlvkonnale. Seda, miks inimkonna põhimass alles 1990ndate lõpul arvutitehnoloogia usku pööras, oli natuke raskem mõista. Esimesed personaalarvutid olid paarkümmend aastat müügil, kodutehnika kasutas ammu programmeeritavaid mikrokiipe. Mõningase mõttetöö tulemusena jõudis Dotty internetiime võtmeni – Netscape lisas arvutitehnoloogiasse peegli, kust inimkond sai küllastumiseni jõllitada iseennast, indiviid indiviidi. Ent miks usk tehnoloogiasse kasvas eksponentsiaalselt ning sama järsult ka langes, jäi arusaamatuks.
Majandusteadus, mida Dotty ülikoolis õppis, suutis suurepäraselt mudeldada minevikus toimunud protsesse – masside rahanduslik, panganduslik ja äriline käitumine tundus igati loogiline. Niipea kui prognoose pikendati tulevikku, osutusid mudelid puudulikeks. Kas uuriti üldse õigeid objekte? Mõõdeti finantse ja võrreldi suhtarve, sellal kui suurem osa börsil aktsiad omavatest inimestest nägid vaid kaubamärke. Olgu teaduslikult või emotsionaalselt võttes, masside ülevõimendatud vaimustus oli midagi, millelt Dotty küüned maha libisesid nagu kass plekitahvlilt. Üksikuid inimesi, nende salasoovideni välja, mõistis Dotty seevastu alati üpris hästi. Dotcom-i mulli lõhkemise järel otsustas ta, et panustab ainult üksikisikutele, sest nende suutlikkust oskab ta kaaluda ja motiive lahti mõtestada.
Selleks, et teha palju raha, tuleb üles leida inimesed, kes oskavad masside käitumist ette näha ja enda pilli järgi tantsima panna. Tegelased nagu Ungari päritolu juudi ärimees George Soros, kes oskas 1992. aastal Briti naela kurssi kõigutades ligi miljard dollarit teenida. Huviga märkas Dotty, et paljud taolised geeniused ei ole sugugi ainult rahale orienteeritud. Kasvõi sama Soros, kelle fondi rahaline toetus aitas üheksakümnendatel käivitada tuhandeid ühiskonnaelu ja hariduse arendamise projekte kogu Ida-Euroopas. Missioonitunne? Kindlasti, aga ka puhas nauding rahvaste saatuse juhtimisest – ajaloolises perspektiivis ehk üsna vähe, kuid väga palju üksikisiku mõjuvõimu mõttes, kes pole president, peaminister ega hirmuvalitsejast kindral. Kuidas taolisi inimesi kontrolli all hoida?
Majandusteadus oli MIT-is – Massachusettsi Tehnikainstituudis – õieti klassi veidrik, liipjalaga poiss, kes arvab endast liiga palju. Kõik lahedad lapsed õppisid arvutiteadust, rakendusfüüsikat, geenitehnoloogiat. Dotty valis majanduse, sest loogiliselt võttes asus see kõige lähemal rahale. Häiris vaid tõik, et vanemad Jānis ja Nora kiitsid tema valiku heaks. Dotty ei kuulunud nende noorte hulka, kes on automaatselt kõige vastu, mida vanem põlvkond arvab, kuid analüütiliselt mõteldes oli selge, et inimloomusele on omane elunägemuse tsementeerumine. Noored kahtlevad ja otsivad, vanad muutuvad enesekindlaks – alul põhjendatult, hiljem automaatselt. Kui ta enda valitud distsipliini piinliku positsiooni ära nägi, tundus ebaratsionaalne kurssi vahetada. Lõppude lõpuks polnud finantsid ja ärijuhtimine maailmast kuhugi kadunud, lihtsalt mõnes muus valdkonnas oli gravitatsioon nõrgem ja tõusuvõimalused kiiremad.
Ühiselamu kihas mitte-Lääne üliõpilastest. Lätit ja teisi Balti riike oli Nõukogude Liidus alati rohkem Läände kuuluvateks peetud. Nüüd avastas Dotty ennast idaeurooplaste hulgast, kes reaalainete tundmise poolest oleksid pidanud liigituma nohikute hulka, kuid kelle joomisharjumused ja eneseteadvus tekitasid Lääne noortes ettevaatlikku võõrastust. Idaeurooplased pidasid loomulikuks, et raudse eesriide langemise järel kuulub aastakümneid ligipääsmatu osa planeedist neile, mitte kahvanägudest pärismaalastele, kes olid vahetanud Smithi ja Wessoni spordiklubi liikmepiletiks ning plaanvankri nahkpolstriga sport- ja vabaajaautoks.
Õigustatult pidasid idaeurooplased ennast targaks ning nende tarkuse allikaks oli haridus. Hindude tarkuse allikaks oli mass. Lääne ülikooli pääsemine oli haruldasem kui loto peavõit, jumalik ettemääratus, liivatera sattumine limuse kotta, pärli sünd. Hindud hoidsid omaette, sõid ühes lauas ning peitsid tutvustamise ajal parema käe selja taha. Sellegipoolest võeti neid laudkondade kaupa tööle, HR-töötajad – inimressursside pehmed füürerid – ja uued ülemused surusid nende vasakut kätt ning suunasid nad töölaua taha. Sündinud massist, kujunesid nad rahvaks, kelle oskused toitsid uut Egiptimaad ning kelle Mooses oli alles sündimata.
Mõistnud reaalteaduste jõudu, võttis Dotty juurde füüsikat ja matemaatikat, vilistades sellele, et tal majandusteaduskonna õppejõududega mingit kontakti ei tekkinud. Pärast püssirohu kasutuselevõttu oli kuningate muskliramm järk-järgult tähtsuse kaotanud, võimuohjad libisenud kaubakompaniide kätte, kellega suutsid konkureerida vaid usujuhid. Suurte sõdade ajal võisid rusikad taas võimu haarata, ent üha lühemaks ajaks. Sestap olid majandusinimesed veendunud, et nende kontrolli all on inimkonna edasipürgimine ja kõik, mis selles on kasulikku. Uue tehnoloogia eest maksti üüratuid summasid. See, et inimesed nagu Jim Clark, Bill Gates ja Steve Jobs olid inseneridele uskumatult tugeva positsiooni välja võidelnud, oli kurioosum, midagi kahe peaga vasika sarnast. Otsingumootor Google, mille Sergey Brin ja Larry Page olid äsja turule toonud, tundus äriseltskonnale nohikute tööriistana.
Kraadiõppe ajal trügis Dotty praktikale investeerimispanga Stratton Muller Securities California osakonda. „Me oleme siin ladna suhtumisega,“ ütles HR-töötaja. „Päikeseline California.“ Kõrghoone kolm korrust, kus pank pesitses, olid mehitatud tumehallide ülikondade ja pükskostüümidega. Igal korrusel tegutses secretarial pool – sekretariaat – ning viimasel korrusel eraldi typing pool – masinakirjaosakond –, mida kutsuti laudaks.
Olulise osa sekretäride päevast võttis kaarduvate faksipaberirullide, õhukesele paberile trükitud e-kirjade ja joonistega ringi jooksmine. Väiksemadki ülemused lugesid ettekanded diktofonile, lasid masinakirjutajatel ümber tippida, parandasid väljatrükki pastaka ja markeriga ning saatsid tagasi vormistamisse. Dottyle, kes ei kujutanud oma elu arvutita ette, tundus see totter, ent ta sundis ennast naljatamisest hoiduma. Miski ei kinnitanud veel teadusliku piisavusega, et uus tehnoloogia tõepoolest muudab maailma ja võimusuhteid, mitte ei asu lühikeste kuulsuseminutite järel lavatööliste nimetusse massi.
Inimesed, kes lugesid väljatrükitud e-kirju, käsutasid astronoomilisi rahasummasid. Tehnoloogiainimesed, kellega Dotty seltskonnas rääkima sattus, suhtusid sellesse hämmastava ükskõiksusega. Tuhat dollarit, sada tuhat dollarit, sada miljonit dollarit – inseneridele olid need kõigest kümme astmes n ning millegipärast paistsid nad arvavat, et pole midagi lihtsamat, kui muutujale n väärtuse andmine. See, et n-i väärtuse määrab tehnoloogia kasutajate hulk, ei morjendanud insenere karvavõrdki. Nagu Dottygi, ei teadnud nad õieti, kuidas mõtlevad eriilmelised inimesed massina.
Investeerimispanganduses olid Dotty kolleegid seevastu absoluutselt kindlad selles, et nad mitte ainult ei tea masside samme ette, vaid oskavad neid suunata, mis siis, et seda hämmastavat kunsti valdasid üksikud võlurid, kelle edu sõltus tihtilugu rohkem õnnest kui teadmisest. Kindlasti oli jagunud võlureid Stratton Mulleri käivitajate hulka, kuid nad olid nagu kopskalad, kes peatusid rannal, et tuhandeid aastaid enda üle uhked
