naeratusega. „Me tantsime, kui te tagasi tulete.“ Ta võttis Margot’lt pokaali käest ja langetas viisakalt pea.
„Te olete liiga lahke, härra Fitzgerald. Olen hetke pärast tagasi.“ Margot keeras end kiiresti ringi, põrnitses vaest vana Quinti, korjas kleidisaba üles ja tuiskas välja.
Kui ta perekonna söögisaali sisenes, tungis talle ninna hobuste ja meeste hais ning Margot pidi oma vastikustunde alla neelama. Üllatusega nägi ta, et isa istub koos karmi moega meestega, kes olid ennist Norwood Parki saabunud. Tema vend Bryce oli samuti seal ning vaatas viit meest nii, nagu looduses jälgitakse loomi. Neli meest kugistasid toitu alla, tekitades peaaegu samasuguseid helisid nagu kari loomi, kes ei ole üsna kaua süüa saanud.
„Ahaa, seal ta on, mu tütar Margot,“ lausus tema isa püsti tõustes ja talle kätt sirutades.
Margot kõndis tõrksalt edasi, võttis isa käest kinni ja tegi talle kniksu. Lähedalt vaadates märkas ta, et jääsiniste silmadega mees on ilmselt mitmepäevasest teekonnast sopane ja must. Tal oli tume hoolitsemata habe ning Margot mõtles endamisi, et äkki ta on habemenoa ära kaotanud. Mehe pilk rändas häbematult üle tema, alates soengusse sätitud juustest – teda paistsid huvitavat paberlinnukesed – ning lõpetades tema näo, pihiku ja ülejäänud kehaga.
Kui ebaviisakas. Margot kissitas võõra poole, kuid tema põrnitsev pilk tundus mehele meeldivat. Tema sinised silmad lõid särama, kui ta aeglaselt püsti tõusis, näidates, et ta on Margot’st peaaegu ühe jala võrra pikem.
„Margot, tohib, ma tutvustan sulle pealik Arran Mackenziet. Mackenzie, minu ainuke tütar, preili Margot Armstrong.“
Mehe üks suunurk kerkis. Kas ta ei tea, et nii pineva pilguga ei ole viisakas vahtida? Margot tegi veel ühe täiusliku kniksu ja sirutas käe välja. „Kuidas teil läheb, söör?“
„Väiga hästi, preili Armstrong.“
Mehe hääles oli madal, laulev šoti aktsent, mis oli üsna ootamatu ja jäi Margot’le kuklasse helisema.
„Ja kuidas teil läheb?“ küsis mees tema kätt oma pihku võttes. Ta käsi oli hiigelsuur ja pöial tundus kare, kui ta sellega üle Margot’ sõrmenukkide tõmbas. Margot mõtles härra Fitzgeraldile – kellel on pikad, saledad ja maniküüritud sõrmed. Härra Fitzgeraldil on kunstniku käed. Sellel mehel on karukäpad.
„Mul läheb hästi, tänan küsimast,“ ütles Margot ja tõmbas õrnalt käe ära. Ta vaatas ootavalt isale otsa. Nüüd, kui ta oli Margot’t neile meestele tutvustanud, ei paistnud isal tema minema saatmisega kiiret olevat. Kui kauaks ta peab sinna jääma? Margot mõtles härra Fitzgeraldile, kes selsamal hetkel seisis ballisaalis, kaks Prantsuse šampanjat täis pokaali käes. Ta kujutas ette hulka noori daame, kes nagu hiireviud talle lähenevad, olles valmis teda ära napsama.
„Mackenzie saab endale parunitiitli,“ ütles isa. „Temast tuleb Balhaire’i lord Mackenzie.“
Miks see peaks tema jaoks tähtsust omama? Kuid Margot oli kohusetundlik tütar ja naeratas Mackenzie kõri poole. „See valmistab teile kindlasti rõõmu.“
Mees kallutas pea küljele, et talle silma vaadata, enne kui vastas. „Jah, seda küll,“ lausus ta ja tema pilk liikus julgelt Margot’ suule. „Kahtlen, et te mõistate, kui väga see mind rõõmustab, preili Armstrong.“
Margot’l jooksis tugev judin üle selja. Miks mees teda niimoodi vaatab? Ta on nii jultunud, nii otsekohene! Ja tema isa lihtsalt seisab seal!
„Aitäh, Margot,“ lausus isa kusagilt lähedalt – neiu ei olnud päris kindel, kus ta on, sest ta ei suutnud sellelt mehemürakalt veel pilku rebida. „Sa võid oma sõprade juurde tagasi minna.“
Mis toimub? Ta tundis end nagu laada kauneim lammas, keda kõigile näidatakse. Vaadake tema ilusat villa. See pahandas teda – mõnikord näis isa unustavat, et ta ei ole nipsasi, mida teistele imetlemiseks näidata.
Ta vaatas kindlalt nendesse jääsinistesse silmadesse ja ütles: „Oli meeldiv tutvuda.“ See ei olnud üldse meeldiv – pigem tüütu – ja ta lootis, et mees näeb seda tema pilgust. Noh, kui ei näinud, siis tema kaaslased kindlasti nägid. Nad kõik olid söömise katkestanud ja vahtisid teda peaaegu nii, nagu nad poleks kunagi varem ühtegi naist näinud. Mis oli nende riietust ja näruseid lauakombeid arvesse võttes peaaegu usutav.
„Aitäh, preili Armstrong,“ lausus mees nii sügava ja laulva häälega, et see mõjus talle nagu sule silitus seljal. „Aga rõõm on olnud täielikult minupoolne, jajah?“ Ta naeratas.
Need sõnad ja naeratus tekitasid Margot’s kummalise soojuse ja sula. Ta tõttas välja, soovides neist meestest võimalikult kaugele pääseda.
Kuid selleks ajaks, kui ta ballisaali jõudis, oli ta mehe nime unustanud, sest härra Fitzgerald oli tantsupõrandal koos preili Remstockiga. Margot’ šampanjat ei olnud kusagil näha ja kõik muud mõtted lendasid tal peast.
Järgmisel pärastlõunal teatas isa talle, et oli nõustunud tema käe sellele Mackenzie-elukale andma, ega teinud tema nuttu kuulma.
ESIMENE PEATÜKK
Šoti mägismaa
1710
Sumedal suveööl Šoti täiskuu all oli õhk nii liikumatu, et kauget merd võis kuulda niisama selgelt kui Balhaire’i lossi all abajas seistes. Vana lossi aknad olid jahedale õhule avatud ja tuul liikus neist läbi, võttes endaga kaasa peasaali valgustavate tõrvikute lõhna.
Keskaegse lossi sisemus oli kuningale – või vähemalt edukalt merel kauplevale Šoti klannipealikule – sobivalt luksuslikuks muudetud. Klannipealik, Balhaire’i parun Arran Mackenzie oli peasaali hõivanud koos oma meeste, värske laari õlle ja väikese hulga näitsikutega.
Balhaire’i vahitornis veetis kolm valvurit aega sellega, et loopisid pärast igat täringuviset münte kattevarjule. Seamus Bivens oli oma vanalt sõbralt Donald Thane’ilt viimase viskega röövinud kaks penni. Kaks penni ei olnud Balhaire’i valvuri jaoks varandus tänu Mackenzie heldusele talle ustavate inimeste vastu, kuid sellegipoolest, kui Seamus veel kaks penni endale võttis, tajus Donald kukru kergenemist ja uhkuse kaotust üsna teravalt. Neil toimus äge sõnavahetus ja kaks meest ajasid end jalule, sirutades käe müüri najale toetatud musketite järele. Väepealik Sweeney Mackenzie lasi rahumeeli kahel mehel tüli lahendada, kuid temani jõudis mingi heli, ta kargas püsti, astus nende vahele ja asetas käed neile rinnale. „Kuss!“ sisistas ta nende vaigistamiseks. „Kas te ei kuule?“
Kaks meest lõpetasid tülitsemise ja ajasid kuulates kaela õieli. Tontlikult tumedate mägede vahelt kostis nendeni läheneva tõlla heli. „Kes kurat sealt tuleb?“ pomises Seamus, unustas viha Donaldi vastu, haaras kiikri ja kummardas müüri kohale vaatama.
„Noh?“ nõudis Donald tema taha astudes. „Kes see siis on? Mõni Gordon, jah?“
Seamus raputas pead. „Ei, Gordon see ei ole.“
„Siis mõni Munro,“ lausus Sweeney. „Kuulsin, et nad on Mackenzie maadele silma peale pannud.“ Balhaire’is olid üsna rahulikud ajad, aga muutused klannidevahelistes suhetes ei oleks tohtinud kedagi üllatada.
„Ei, Munro see ei ole,“ ütles Seamus.
Nüüd
