mis on sind Balhaire’i toon’d. Kas keegi on siis surnud? Kas su isa on oma varanduse kaotan’d? Kas sa peidad end kuninganna eest?“
Margot naeris. „Mu pere on hea tervise juures, tänan väga. Meie varandus on täiesti alles ja kuninganna ei ole minust üldiselt üldse teadlik.“
Arran viskas end toolis lösakile ja uuris naist.
Margot naeratas kenasti. „Sa tundud skeptiline olevat. Olin unustanud, kui umbusklik loomus sul on, aga tuleb öelda, et see mulle sinu juures täitsa meeldis.“
„Kas ma ei tohiks sinusse umbusklikult suhtuda? Kui sa niimoodi ühegi sõnata välja ilmud, pagan võtaks?“
„Kas sa oskad öelda, kuidas sinu juurde oleks parem olnud tagasi tulla?“ küsis Margot. „Kui ma oleksin teate ette saatnud, ei oleks sa mind vastu võtnud. Kas pole nii? Mõtlesin, et võib-olla, kui sa mind näed, enne kui mu nime kuuled …“ Ta kehitas õlgu.
„Mida sa mõtlesid?“
„Mõtlesin, et võib-olla sa mõistad, et igatsesid minu järele ka.“ Margot naeratas leebelt. Lootusrikkalt.
Jälle see pulbitsemine tema veres, millega kaasnesid järjekordsed kujutluspildid sellest, kuidas tema abikaasa pikad jalad on teine teisel pool teda ja naise siidised juuksed ta rinnale langevad. Arran neelas selle kujutluspildi alla. Tõde oli see, et ta ei suutnud Margot’t vaadata. „Ma ei igatse su järele, Margot. Ma põlastan sind.“
Naise põsed läksid tulipunaseks ja ta heitis pilgu sülle.
„Ja kui kaua sellest täpselt möödas on, kui sa minu järele igatsema hakkasid, leannan1? Kas ma ei saatnud sulle piisavalt raha?“
„Sa oled vägagi helde olnud, mu lord.“
„Jah, seda küll,“ lausus mees innukalt noogutades.
„Mis puutub sellesse, millal ma sinu järele nii tuliselt igatsema hakkasin?“ Ta teeskles, et mõtleb selle üle, näppides samal ajal keed oma kõril. „Ma ei oska täpselt öelda. Aga see tunne on juured sügavale ajanud ja kasvab üha.“
„Nagu mingi pagana vähkkasvaja,“ pilkas mees.
„Midagi sinnakanti. Arvasin alati, et sa tuled ise minu heaolus veenduma, mitte ei saada Dermidit.“
„Sa arvasid, et sõidan Inglismaale, ajan sind taga nagu rebane kana?“
„„Taga ajama“ on karmilt öeldud. Ma eelistaksin sõna „külastama“.“
„Ma ei saanud ju kutset külla tulla, ega?“
„Sa ei vajanud kutset! Sa oled mu abikaasa! Sa oleksid võinud minu juurde tulla, millal iganes soovisid. Varem sa ju tegid seda?“ lausus naine liiderliku pilguga. „Kas sa ei igatse mu järele, Arran? Võib-olla õige pisut?“
„Ma olen sind oma voodisse igatsenud,“ ütles mees talle silma vaadates. „Sellest on pagana palju aega möödas.“
Margot’ põskedesse hiilis taas puna, aga ta vaatas kindlalt mehele silma. „Kas sellest on tõesti nii kaua möödas?“
Arrani pilk liikus tema suule. Terve igavik. Ta ajas end sirgu ja kummardus ettepoole. „Väiga kaua, tüdruk. Kolm aastat, kolm kuud ja käputäis päevi.“
Margot’ naeratus kustus. Tema huuled paotusid veidi ja ripsmed võbelesid, kui ta meest üllatunult vaatas.
„Jah, leannan, ma tean, kui kaua ma olen sinu koormast vaba olnud. Kas see üllatab sind?“
Miski Margot’ silmis tuhmus. „Pisut,“ tunnistas ta vaikselt.
Arran naeratas kiskjalikult. Tema süda peksles nüüd, tagus tuttavas tungile viitavas rütmis. Ta lükkas naise oimukohalt juuksed ära ja ütles: „Kahju, et ma ei taha meie tutvust uuendada.“
Jälle vilksas Margot’ silmis mingi emotsioon. Kas ta oli hella kohta riivanud? Arranil oli ükskõik – see hoop ei oleks iialgi nii valus kui see, mille Margot oli talle andnud.
1 Armsam (gaeli). Tlk
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
