„Kas te olete minu juurde tagasi tulnud?“ pilkas Arran.
„Mulle meenub, et te rääkisite alati, kui tuntud on šotlased oma külalislahkuse poolest.“
„Ärge mitte mõelgegi mulle öelda, mida ma tegema peaksin, proua. Vastake mulle – miks te siin olete?“
„Oh, Arran,“ ütles naine ja naeratas äkitselt. „Kas see pole siis selge? Sest ma igatsesin su järele. Sest mulle tuli mõistus pähe tagasi. Sest ma tahan meie abielule uue võimaluse anda, loomulikult. Miks ma muidu oleksin nii raske teekonna ette võtnud, et sinu juurde jõuda?“
Arran vaatas, kuidas tema meelas suu liikus, kuulas tema lausutud sõnu ja raputas pead. „Miks muidu? Mul on omad kahtlused,“ ütles ta Margot’ suule. „Mõrv. Kaos. Et mul öösel kõri läbi lõigata.“
„Oh ei!“ lausus naine tõsiselt. „See oleks liiga jõle, nii palju verd. Sa ei saa ometi uskuda, et mu meelemuutus ei ole võimalik,“ ütles ta. „Sa ei ole ju omal moel üldse mitte ebameeldiv.“
Naine pilkas teda nüüd? Arrani raev kasvas.
„Tõtt-öelda ma oleksin varem tulnud, kui mulle oleks kordki märku antud, et sa seda soovid,“ lisas Margot asjalikult.
Arran ei suutnud end tagasi hoida ja tõi kuuldavale hämmeldunud naerupahvaku. „Oled sa siis hulluks läin’d, naine? Ma ei ole sinult sõnagi kuulnud terve selle pagana aja jooksul, mis sa oled ära olnud.“
„Mina ei ole sinult ka ühtegi sõna kuulnud.“
See oli ennekuulmatu. Arran ei osanud isegi pakkuda, mis mängu ta mängib, aga võitu naine endale ei saa. Ta libistas käe naise seljale ja tõmbas ta enda keha vastu, hoides temast tugevasti kinni. Ta asetas peopesa Margot’ põsele ja silitas pöidlaga ta palet. „Kas sa’s ei tunnista tõde üles?“
„Kas sa ei usu mind?“ küsis naine mesiselt.
Arran nägi tema silmis seda küpsete pirnide karva nurjatut sädet, seda petlikku helki. „Mitte üht sõna.“
Margot naeratas ja lõi pea püsti. Arran taipas äkitselt, et naine ei karda teda enam. Margot oli teda alati pisut peljanud, aga nüüd ei näinud ta sellest jälgegi.
„Sa oled kohutavalt umbusklik,“ lausus naine. „Kas ma ei ole sinuga alati täiesti otsekohene olnud? Miks see peaks nüüd teistmoodi olema? Ma olen endiselt su naine, Mackenzie. Kui sa mind ei usu, siis pean sind veenma, eks ole?“
Arranil hakkas veri soontes pulbitsema. Ta silmitses naise nägu, tema peenikest nina, tumedaid kulme. „Sa üllatasid mind,“ tunnistas ta, samal ajal kui ta pilk Margot’ ahvatlevale dekolteele liikus. „Seda su väike nurjatu hing ju ihkas, eks? Aga ma hoiatan sind, abikaasa, ma ei ole rumal. Kui sind viimati nägin, siis sa põgenesid. Ma ei usu, et oled äkitselt siin minu jaoks ruumi leidnud,“ ütles ta ja koputas väga sihilikult naise südame kohal kummuvale rinnale.
Margot naeratas edasi, nagu ta ei laseks end Arranist häirida, kuid mees nägi kerget õhetust ta põskedele ilmumas. „Mul on rõõm tõestada, et sa eksid. Aga palun luba mul õhtustada. On selge, et mul läheb kogu jõudu vaja.“
Arrani süda peksles nüüd plahvatuslikust raevu ja iha segust veel kiiremini. „Huvitav, kus on see habras väike priimula, kes mind maha jättis?“
„Temast sai roosipõõsas.“ Margot patsutas teda rinnale. „Pisut toitu härra Pepperile ja härra Worthingile, olge nii lahke.“
„Fergus!“ lausus mees teravalt, pilk endiselt Margot’ näol. „Too leedi Mackenziele ja tema meestele pisut leiba ja midagi süüa, eks? Kiiresti, poiss.“
Ta võttis naise küünarnukist kinni, surus sõrmed kangasse ja tõmbas teda endale järele. Margot ei lausunud sõnagi mehe mustade käte kohta tema riietel, nagu ta oleks varem teinud, vaid järgnes kuulekalt. Peaaegu nagu oodates, et teda niimoodi koheldakse. Nagu ta oleks selleks valmis olnud.
Arran oli teadlik saginast ja sosinatest tema ümber, kui inimesed püüdsid vilksamisi näha salapärast leedi Mackenziet ja kaht buldogi, kes olid tal tihedalt kannul.
„Sul poleks oln’d vaja siia relvastatud vahtidega tulla,“ nähvas Arran naist poodiumile juhatades ja üle õla kahe inglase poole vaadates. „Sa hirmutasid Sweeney poolsurnuks.“
„Mu isa nõudis seda. Kunagi ei või teada, millal maanteeröövleid võib kohata.“ Margot heitis talle silmanurgast pilgu.
Arran oli teda alati ebatavaliselt kauniks pidanud ja kuidagi oli ta nüüd isegi veel ilusam. Aga ta ei igatsenud enam Margot’ järele samamoodi nagu kunagi – ta tundis vaid põlgust. Oli aeg, kui Margot’ naeratus oleks teda veennud naise halba käitumist andestama. Nüüd oli ta selle suhtes tuim. Ta peaks Margot’le toidu andmisest keelduma, ta tuppa viskama ja laskma teda seal hoida selle eest, et naine ta niimoodi maha oli jätnud.
Seda võimalust ei olnud ta veel kõrvale lükanud.
Margot võttis keebi ära ja istus ettevaatlikult istmele, mille Arran tema jaoks poodiumil välja tõmbas, võttes koha sisse tooliserval. Jaheda pealispinna all hiilis endiselt tema ontlik loomus.
„Sinu mehed võivad siia istuda,“ ütles Arran, osutades all olevale lauale.
Vahid kõhklesid, kuid Margot noogutas neile kergelt, andes märku, et nad peaksid kuuletuma.
Arran surus alla tungi talle meelde tuletada, et ta ei ole siin kuninganna, eriti mitte nüüd, kuid istus naise kõrvale ja hoidis suu kinni. Praegusel hetkel.
„Sul on seltsilisi olnud, nagu ma näen,“ lausus Margot sõbralikult, kui ta pilk langes piigale, kes oli mehe süles istunud, aga mossitades nüüd poodiumist eemal seisis.
„Jah, olen oma klanni seltsis olnud.“
„Nii meeste kui naiste?“
Arran pani veel kord käe ta randmele ja pigistas seda õrnalt. „Mis sa arvasid, Margot, et ma hakkan mungaelu elama? Et kui sa mu maha jätsid, siis ma andsin vande ja lömitasin õhtupalve ajal sulle püstitatud altari ees?“
Margot naeratas, tõmmates käe ta haardest ära. „Mul pole kahtlust, et kellegi altari ees sa lömitasid.“ Ta viis pilgu kõrvale ja keerutas lokki sõrme ümber.
„Ja sina oled siis vooruslik printsessike olnud?“ turtsatas mees.
„Noh,“ lausus naine muretult, „ma ei saa öelda, et olen täiesti vooruslik olnud. Aga kes meist seda ikka olnud on?“ Ta pööras pead ja vaatas Arranile otse silma, rahulik naeratus huulil, põsed tugevasti õhetamas.
Mis mäng see selline nüüd on? Margot flirdib temaga, vihjab halvale käitumisele? See on täiesti arusaamatu ja lehkab ninapidi vedamise järele. Kes see naine on? See naine, kes ta maha jättis, oleks tundnud õudu pelgalt selle peale, kui oleks vihjatud, et ta pole peaaegu neitsilikult vooruslik. Kuid see naine mängib temaga, loobib vihjeid ja naeratab nii, et see võib mehe põlvist nõrgaks võtta.
Arran pööras pilgu sellelt naeratuselt ära, andmaks poisile märku, et ta veini valaks, ning märkas, et pooled tema mehed vaatavad Margot’t endiselt ammuli sui. „Hea küll, hea küll,“
