juua tassi kanget kohvi ja maitsta vanaema aprikoosimoosiga kolach’e?
Vähemalt aitaksid need mõtteid kõrvale juhtida. Praegu, keset ööd. Üks väheseid kohti Avalonis, kus ta võinuks leida kellegi kell neli hommikul ärkvel, oli Sky Riveri pagariäri, mille asutasid 1952. aastal tema vanavanemad. Helen spetsialiseerus puuviljade ja kohupiimaga täidetud kolach’idele ning kookidele, mis olid linnakeses legendaarseks saanud. Tema küpsetised olid nõutud kaup linnaväljaku servale koondunud restoranides ja väikestes kohvikutes, kus pakuti süüa New Yorgist Avaloni saabunud, jahedaid rohelisi suvesid või lõõskavaid sügisvärve nautima tulnud nooblitele turistidele.
Nüüd oli Jenny pagariäri ainuomanik. Ta pani kiirustades riidesse ning tõmbas kiht kihi järel selga fliisist aluspesu, ruudulised kokapüksid ja paksu villase kampsuni, kõrged soojad saapad, suusajope ja mütsi. Mingil juhul ei olnud tal kavatsust autoga minna, mitte enne, kui lumesahk oli oma ringi ära teinud. Pealegi oleks auto garaažist väljaajamine vajanud sissesõidutee puhtakskühveldamist, aga sellest oli tal lõplikult villand. Pagariäri asus linna keskel peaväljakul, kodust vaid kuue tänavavahe kaugusel. Paari minutiga on ta kohal. Ja võib-olla hoiab pingutus paanikahoo eemale.
Lihtsalt igaks juhuks otsis ta üles tabletipurgi ja torkas selle taskusse.
Rahakotti käes hoides jalutas Jenny läbi külmunud vaikuse. Lumesadu oli lakanud ning pilved andsid ruumi tähtedele. Kõndides mööda teed, mis oli talle tuttav tillukesest tüdrukust saati, krudises värske lumi ta jalge all. Ta oli pagariäris üles kasvanud, ümbritsetud leiva ja maitseainete peadpööritavatest lõhnadest, mikserite ja tainasegurite rutakatest häältest, köögitaimerite märguannetest, transpordiplatvormil kolinal veerevatest restidest.
Tagumise sissepääsu kohal põles üksik tuli. Ta läks sisse ja trampis lume saabastelt. Piinlikult puhta ettevalmistusala ees võttis ta need ära ja pani asemele ukse juures oleva resti kõrvale asetatud sandaalid.
„See olen mina,“ hüüdis ta ja lasi pilgul üle tööruumi käia. Nagu alati, oli kõik laitmatu – ühe seina vastas korralikult virna laotud 50-naelased6 värskelt jahvatatud jahu kotid ning sealsamas nende kõrval 155-gallonilised meetünnid. Põrandast laeni ulatuvatele riiulitele olid läbipaistvatesse kastidesse paigutatud küpsetiste erinevad koostisosad – hirss, piiniaseemned, oliivid, rosinad, pekanipähklid. Ripplampide all särasid roostevabast terasest külmikud, ahjud ja tööpinnad ning õhku täitis pärmi ja kaneeli rikkalik hõng. Raadios mürtsus Three 6 Mafia, viidates, et täna oli tööl Zach ning hiphopirütmide vahele oli kuulda spiraalmikseri üminat.
„Hei, Zach,“ hüüdis Jenny ja ajas poisi leidmiseks kaela õieli.
Lükates toore tainaga täidetud ratastel alust, ilmus poiss tainasegurite vahelt välja. Zach õppis keskkooli viimases klassis ning praeguseks oli ta pagariäris töötanud kaks aastat. Varahommikuse tööaja vastu ei paistnud tal midagi olevat ning poiss läks alati kooli, kott värskeid saiakesi täis. Tema välimus oli silmapaistvalt põhjamaine – kahvatusinised silmad, lumivalged juuksed –, ta oli kiitsakas ja tõsine ning kena. „Kas midagi on lahti?“ küsis Zach.
„Ei saanud und,“ ütles Jenny ja tundis end veidi tobedalt. „Kas Laura on kuskil lähedal?“
„Vaata käsitööleibade juurde,“ ütles Zach käega viibates ning lükkas tainavanni kuue jala kõrguse kergituskapi kõrvale.
Laura Tuttle oli pagariäris töötanud kolmkümmend aastat ning sellest kakskümmend viis aastat meistrina. Ta tundis tööd isegi paremini kui Jenny. Laura väitis, et armastab varajasi tunde, et graafik sobib perfektselt ta sisemise kellaga. „Vaata aga, kes siin on,“ ütles ta, kuigi ei tõstnud rääkides isegi pilku.
„Mul tekkis isu kolach’i järele.“ Jenny vuhises kummiribaga ääristatud pöördukse kaudu kohvikusse, valas tassi kohvi ja võttis riiulilt eelmise päeva saiakese.
Siis läks ta tagasi ettevalmistusalale, tervitas suus levivat tuttavat maitset, kuid ei tundnud end sugugi rahulikumana. Harjumusest haaras ta konksu otsast põlle.
Jenny lõi pagaritöökoja käsitsitöös harva kaasa – omaniku ja juhatajana oli tal palju tegemist järelevalve ja administratiivsete kohustustega. Tal oli teisel korrusel kontor, kust avanes vaade linnaväljakule ning videomonitorist sai jälgida kohvikuleti juures toimuvat. Enamiku päevadest veetis ta töötajate, varustajate, klientide ning tootmist reguleerivate asutuste soovide ja nõudmistega tegeldes, telefon kõrva külge ja silmad arvutiekraanile kleebitud. Kuid vahepeal, mõtiskles ta, oli vaja lihtsalt varrukad üles käärida ja tegelikku tööd teha. Kätega sooja siidisesse tainamassi sukeldumine oli tunne, millesarnast oli raske leida. Tundus, nagu oleks ta käte vahelt läbi libisemas midagi poolelusat.
Nüüd tõmbas ta põlle üle pea ja liitus Lauraga töölaua taga. Käsitööleibasid tehti väiksemates ahjudes ja neid vormiti kätega. Täna oli kavas traditsiooniline, munade, apelsinikoorte ja sõstardega Poola leib ning Laura retsepti järgi valmiv hõrk ürdileib. Tema ja Laura töötasid külg külje kõrval ja kaalusid tainaportsjoneid ühenaelasel kaalul, kuigi mõlemale piisanuks koguse hindamiseks paljalt tunnetusest.
Üle ruumi nägi Jenny vanaema kookidega täidetud külmvitriini. Tegelikult ei olnud need muidugi Helen Majesky koogid. Kuid kõrgete sidrunibeseede, ruudulise kattega läikivate sõstrakookide, kreemjate petipiimatortide ning kõikide teiste küpsetiste retseptid pärinesid Helenilt aastakümnete tagant. Tema tehnikaid anti edasi ühelt meisterpagarilt järgmisele ning veel praegugi, pärast surma, kummitas ta pagaritöökoda sama õrnalt ja armsalt, nagu oli siin elanud.
Jenny vormis tainast priskeid ümmargusi pätse ning tundis end veidralt eemalolevana. Ta vaatas oma valgeid jahuseid käsi ja nägi vanaema käsi, ta tõstis ja pööras tainast kannatliku rütmiga, milles Jenny ei tundnud ära ennast. Ta õlgadele langes mamma surma tõelisus. Sellest oli kolm nädalat, kaks päeva ja neliteist tundi. Jenny vihkas seda, et ta teadis minuti pealt, praktiliselt kuni täpse hetkeni välja, kui palju aega oli ta üksi olnud.
Laura jätkas tööd ning pani õliga üle pintseldatud pätsid ühekaupa ahjuplaadile. Ta noogutas raadiost kostva hiphopirütmi saatel pead. Tegelikult talle meeldis Zachi muusika, kuigi Jenny kahtlustas, et Laura ei kuulanud sõnu piisavalt tähelepanelikult.
„Sa tunned temast kõvasti puudust, nukuke?“ küsis Laura. Ta oli seda tüüpi inimene, kes taipas asju otsekui mõtetelugeja.
„Nii väga,“ tunnistas Jenny. „Arvasin, et olen selleks valmis. Ma ei tea, miks ma nii segaduses olen. Ma ei ole selles eriti hea. Tegelikult olen päris kohutav. Kohutav surnute leinamises ja üksi elamises.“ Õlanukke taha surudes proovis ta tekkinud paanika ja kurbuse segu maha raputada. Ta ei suutnud ning see hirmutas teda. Mingil moel oli ta kaotanud kontrolli ning kuigi tundis, et on koost lagunemas, ei suutnud ta selle takistamiseks midagi ette võtta.
Kuskil väljas huilgas sireen. Hääl valjenes ning kõlas metsikult nagu karjatus. Paar koera hakkasid vastuseks kaasa ulguma. Automaatselt pööras Jenny end ringi ja piilus läbi pöördukse pimedusse mattunud kohviku aknasse. New Yorgi osariigi Avaloni linn oli piisavalt väike, et keset ööd huilgava sireeni hääl tähelepanu ärataks. Tegelikult mäletas ta viimast sireeni sellest korrast, kui oli kiirabi kutsunud.
Tal ei lubatud vanaemaga kaasa sõita. Ta oli kiirabi kannul ise autoga Kingstoni benediktiinide haiglasse kihutanud. Kohale jõudes oli ta vanaema anunud, et too tühistaks elustamiskeelu, mille oli pärast esimest rabandust allkirjastanud, kuid mamma ei kuulanud teda. Ning vanaema elujõu hääbudes ei olnud Jennyl teha muud kui jätta hüvasti.
Jenny tundis, kuidas paanikahoo laine tagasi pinnale pressima hakkas.
