lähen tagauksest välja, hingan sõõmu värsket õhku,“ ütles ta Laurale.
„Ma just kuulsin sireeni. Võib-olla ilmub Ilus Poiss välja.“
Ilus Poiss oli Laura hüüdnimi Rourke McKnightile, Avaloni politseiülemale. Tollel oli reputatsioon, mis nii väikeses linnas ei jäänud märkamata. Loomulikult vältis Jenny teda üldse nimetamast. Kunagi ammu olid tema ja Rourke teineteist tundnud. Tegelikult olid nad teineteist tundnud kõrvetavalt lähedalt, kuid sellest oli palju aega möödas. Aastaid ei olnud nad teineteisega vabatahtlikult sõnagi vahetanud. Rourke astus iga päev hommikukohvi saamiseks pagariärisse sisse, kuid kuna Jenny töötas ülakorrusel, siis nende teed ei ristunud. Nad nägid tegelikult mõlemad päris kõvasti vaeva, et need ei ristuks.
Mehe vältimine nõudis, et Jenny tunneks ta rutiini. Nädala sees olid tal vastuvõtuajad nagu kõikidel politseiülematel, aga tänu omavalitsuse poolt ette nähtud piiratud eelarvele pidi ta hakkama saama madala palga ja politseijõududega, mis olid väikesed isegi väikelinna standardite kohta. Nädalavahetustel oli ta tihti kolmandas vahetuses ja sõitis patrullautoga nagu tavaline võmm. Mõnikord lükkas ta linnas isegi lumesahaga teed lahti. Jenny teeskles, et ei tea sellest midagi, teeskles, et teda ei huvita Rourke McKnighti elu karvavõrdki, ning mees tasus talle samasuguse ignoreerimisega. Vanaema matusteks oli ta siiski lilli saatnud. Kaardil olev sõnum oli tüüpiliselt sõnaaher: „Tunnen kaasa.“ Bukett selle juures oli Volkswageni-suurune.
Parkat selga tõmmates ja pagaritöökoja tagauksest välja minnes tundis Jenny lähenemas nüüd juba etteennustatavat paanikahoo mustrit. Kolju pakitses kohutavalt, nähtamatute sipelgate armee marssis mööda selgroogu üles ja kõndis üle ta pea. Rinnus pitsitas ning kõri tundus olevat sulgunud. Hoolimata jäisest õhutemperatuurist, leemetas ta higist. Lisaks kõhedaks tegev valgusetuksatus, mis ta silmanurkades virvendas.
Jenny astus pagaritöökoja taga asuvasse vahekäiku ja ahmis õhku. Siis köhis ta selle vastikustundega otsekohe uuesti välja, sest tundis Newporti sigarettide kibedat suitsuhaisu. „Jumal küll, Zach,“ ütles ta vastu majaseina nõjatuvale poisile. „Need asjandused tapavad su.“
„Ah ei,“ ütles too ja nipsas tuha prügikasti. „Ma jätan enne maha, kui see juhtub.“
„Jajah.“ Jenny köhatas. „Nii ütlevad nad kõik.“ Ta ei sallinud, kui noored suitsu tegid. Muidugi, tema enda vanaisa oli suitsetanud, keeranud ise Velvet Tobacco tubakast sigarette. Kuid vanaisa ajal ei oldud ohtudest eriti teadlikud. Tänapäeval seda vabandust enam polnud. Jenny haaras peotäie lund, viskas selle vastu sigaretti ja kustutas punaselt hõõguva suitsuotsa.
„Hei,“ ütles Zach.
„Sa oled tark poiss, Zach. Ma kuulsin, et sul on väga head hinded. Nii et kuidas saad sa suitsetamise koha pealt nii rumal olla?“ Zach kehitas õlgu ja oli piisavalt tark, et näole vagur ilme manada. „Küsi mu isa käest, ma olen paljudes asjades rumal. Ta tahab, et ma läheksin järgmisel aastal Saratogasse ja teeniksin võidusõidurajal töötades ülikooli jaoks ise raha.“
Napi jootraha järgi, mida linnavalitsuses töötav Matthew Alger pagariäri kohvikusse jättis, teadis Jenny, et mehe ihnsus kandus ka ta eraellu. Ilmselt kasutas ta sama taktikat ka oma poja peal. Jenny oli üles kasvanud isata ning tema järgi õhanud rohkem kordi, kui suutnuks kokku lugeda. Matthew Alger oli hea näide, et igatsetud suhe võis mõningatel juhtudel olla ülehinnatud.
„Ma olen kuulnud, et suitsetamise mahajätmine aitab keskmisel suitsetajal viis dollarit päevas kokku hoida,“ ütles Jenny. Ta mõtles, kas tema hääl võis Zachile võõras tunduda, kas poiss sai aru, et ta pidi iga sõna ahenenud kurgust välja suruma.
„Jah, ma olen ka seda kuulnud.“ Zach viskas märja sigareti prügikonteinerisse. „Ära muretse,“ ütles ta, enne kui Jenny jõudis pragama hakata. „Ma pesen käed enne töölehakkamist puhtaks.“
Kuid tal ei tundunud kuhugi kiiret olevat. Jenny mõtles, ega poiss rääkida soovinud. „Kas su isa tahab, et sa enne ülikooli aasta tööl käiksid?“ küsis ta.
„Ta tahab, et ma töötaksin, punkt. Muudkui räägib mulle, kuidas tema pidi ülikoolis hakkama saama ilma igasuguse perekondliku abita, ise läbi lööma ja kõik muu sarnane jutt.“ Seda rääkides ei kõlanud ta hääles mingit imetlust.
Jenny mõtles Zachi ema peale, kes oli uuesti abiellunud ja kaua aega tagasi Seattle’isse kolinud. Zach ei rääkinud temast kunagi. „Mida sina tahad, Zach?“ küsis Jenny.
Zachi nägu oli üllatunud, justkui ei oleks keegi seda tema käest tükk aega küsinud. „Minna ära kaugele ülikooli,“ ütles ta. „Elada kuskil mujal.“
Jenny sai sellest aru. Zachi vanuses oli ta olnud kindel, et kuskil kaugel ootab teda ees põnev elu. Aga ta ei olnud isegi uksest välja saanud. „Siis seda peadki sa tegema,“ ütles ta otsustavalt.
Zach kehitas õlgu. „Eks ma proovin arvatavasti. Pean tagasi tööle minema.“
Ta läks sisse. Jenny viivitas ja puhus külmast õhust võltssuitsupahmakaid. Kuigi vestlus oli veidikeseks ajaks ta tähelepanu kõrvale juhtinud, ei olnud mäslev paanika kuhugi kadunud. Nüüd oli ta tundega, mis temas nagu öövaikust läbistav alarmsireen kisendas, üksi jäänud. Ning samamoodi kui sireenid, muutus tunne intensiivsemaks ning piiras ta sisse. Tähistaevas vajus alla ta õlgadele nagu ebamaine raskus.
Ma annan alla, mõtles Jenny, surus käe kokapükste taskusse ja kobas pruuni plastpurki arsti määratud ravimitega. Tablett ei olnud eriti palju suurem tinakuulist. Ta neelas selle veeta alla, teades, et mõju saabub paari minuti pärast. Omamoodi imeline, arutles ta, kuidas väike tablett suutis vaigistada rinnus hirmutavalt kloppiva südame ning jahutada palavikulise särina ajus.
„Ainult siis, kui vaja on,“ oli arst teda hoiatanud. „See ravim võib tekitada väga suurt sõltuvust ja võõrutusravi on erakordselt vastik.“
Hoiatusele vaatamata tundis Jenny ennast juba purki ära pannes rahulikumana. Ta silus käega püksitaskut.
Ikka veel Zachi peale mõeldes uuris ta tuttavat naabruskonda, vanaaegseid telliskivihooneid, milles asusid kontorid, poed ja restoranid. Kui keegi oleks aastaid tagasi öelnud, et Jenny elab nüüdseks ikka veel Avalonis ja töötab pagariäris, oleks ta naernud terve tee raudteejaamani välja. Tal olid suured plaanid. Ta pidi lahkuma sellest väiksest eraldatud kohast, kus oli üles kasvanud. Suunduma suurde linna, omandama hariduse, tegema karjääri.
Tõenäoliselt poleks aus avaldada Zachile üks inetu saladus – et elul oli tavaks tõmmata tool alt ka kõige hoolikamalt läbimõeldud plaanidelt. Kaheksateistkümneaastasena oli Jenny avastanud tervishoiusüsteemi kohutavad puudused, eriti kui asi puudutas füüsilisest isikust ettevõtjat. Kahekümne üheselt oli ta tuttav isikliku pankroti väljakuulutamise protsessiga ning vaid vaevu õnnestus tal jääda Vahtra tänava maja omanikuks. Lesestunud ja raskekujulise insuldi tõttu invaliidiks jäänud mammast lahkumine ei tulnud kõne allagi.
Tablett hakkas mõjuma ning kattis ta närvide teravad servad nagu lumi mägede sakilise maastiku. Jenny hingas sügavalt sisse ja uuesti aeglaselt välja ning vaatas udupilve, kuni see haihtus.
Põhjapoolne, Vahtra tänava suunas olev taevakaar tundus võbelevat ja ebamaisest valgusest hõõguvat. Ta pilgutas silmi. Tõenäoliselt oli tegemist paanikahoo veidra järelmõjuga. Praeguseks pidanuks ta olema sellega juba harjunud.
6 1 nael on umbes 450 grammi ja
