mehe süda tardus.
See oli Jenny maja.
Ta oli olnud linna teises otsas, kuid kohe kui kutsung tuli, haaras ta käsimikrofoni, edastas oma asukoha ja eeldatava kohalejõudmisaja ning kihutas sedaaniga sündmuskoha poole. Rehvide alt paiskus lund ja liiva, auto libises, nii et tagumine ots lõi vibama nagu kalasaba. Samal ajal helistas ta dišpetserile. „Olen teel. Annan teada, kui olen kood üksteist.“ Arvestades temas pulbitsevaid emotsioone, oli ta hääl ebaloomulikult ilmetu.
Üldlehele oli ilmunud info, et ehitis – jumal, see oli Jenny maja – põles „lahtise leegiga“. Lisaks, et Jennyt ei olnud märgatud.
Selleks ajaks kui ta Vahtra tänava maja juurde jõudis, oli kogu hoone erepunastesse leekidesse mähkunud, akendest hüppasid välja tulekeeled ja limpsasid räästaid.
Ta parkis auto nii, et üks esituli kaevus lumehange, ja vaevumata ust enda järel kinni lükkama, hüppas ta autost välja ning lasi pilgul üle ümbruskonna käia. Tuletõrjujad, nende autod ja varustus olid üle ujutatud vabiseva oranži valgusega. Leeke lämmatati kahe tuletõrjevoolikuga; mehed nägid vaeva, et lume alt hüdranti välja kaevata. Kogu stseen oli üllatavalt vaikne, üldsegi mitte kaootiline. Kuid leekide müür oli tuletõrjujatele läbimatu ja sisenemiseks ohtlik isegi täisvarustuses ja tulekindlas riietuses.
„Kus ta on?“ nõudis Rourke tuletõrjujalt, kes õlale kinnitatud raadio kaudu sõnumit edastas. „Kus kurat ta on?“
„Elanikku pole leitud,“ ütles mees ja vaatas silmanurgast järjekordse tee äärde pargitud päästeauto – kiirabi poole, mille meeskond valmisolevalt koha peal seisis. „Me arvame, et teda ei ole kodus. Ainult et… tema auto on garaažis.“
Rourke ruttas leekides maja juurde ja röögatas Jenny nime. Maja põles nagu laastuhunnik. Üks aken purunes ning tema suunas sadasid kuumad klaasitükid. Automaatselt tõstis ta silmade kaitseks käe. „Jenny!“ karjatas ta uuesti.
Ühe sekundiga kadus aastatepikkune vaikus ja asemele voogas kahetsus. Nagu võinuks ta Jennyt vältides midagi parandada. Ma olen idioot, mõtles mees. Ning siis hakkas ta kauplema kellegi või millegagi, kes teda kuulda võis võtta. Tee niimoodi, et temaga oleks kõik korras. Palun lihtsalt tee nii, et temaga oleks kõik korras, ja ma hoian teda elu lõpuni ega küsi kunagi midagi muud.
Ta pidi sisse minema. Eesukse aste oli läinud. Rourke jooksis maja taha, libises lumel ja ajas end uuesti püsti. Keegi karjus talle midagi, kuid mees tormas edasi. Ka maja tagumine sein oli leekides, kuid uks oli läinud, sest tuletõrjuja kirves oli sellest läbi murdnud. Veel karjumist, veel rohkem tulekindlas vormis mehi, kes tema poole jooksid ja kätega vehkisid. Pask, mõtles Rourke. See oli rumal, kuid mitte kõige lollim asi, mida ta teinud oli, kaugeltki mitte. Parkat nina ja suu ette tõmmates läks ta majja.
Ta oli selles köögis olnud mitmeid kordi, kuid praegu meenutas ruum kollast pöörist ja oli peaaegu äratundmatu. Ning polnud midagi, mida hingata. Ta tundis, kuidas tuli õhu kopsudest endasse imes. Ta proovis Jennyt hüüda, kuid ei suutnud ühtegi heli kuuldavale tuua. Linoleum põrandal mullitas ja sulas ta jalge all. Trepile viivast ukseavast oli saanud piklik põlev auk, kuid sellele vaatamata suundus mees sinnapoole.
Õlale langenud tugev käsi tõmbas ta tagasi. Rourke proovis kätt maha raputada, kuid paar sekundit hiljem langes miski – võib-olla ülemise korruse käsipuu – raginaga alla ning paiskas laiali tuld ja krohvi. Tuletõrjuja lükkas ta tagauksest välja. „Mida kuradit sa teed?“ karjus ta. „Boss, sa pead välja minema. Siin ei ole ohutu.“
Rourke’i kõri kõrbes, ta ahmis õhku ning hakkas siis köhima. „Ära märgi. Kui sina kedagi sisse ei saada, lähen ma ise.“
Tuletõrjuja – staabiülem, keda Rourke vaevalt tundis – sättis end ta ette seisma. „Ma ei saa lasta sul seda teha.“
Rourke’is sähvatas viha, ebaratsionaalne ja terav. Ühe kiire liigutusega lükkas ta mehe tee pealt eest. „Astu kõrvale,“ haugatas Rourke.
Tuletõrjuja ei öelnud sõnagi, lihtsalt astus, käed üles tõstetud, tagasi, silmad näokaitsme taga edasi-tagasi vilamas. „Kuule, me oleme ühel poolel. Sa nägid, mis siin toimub. Sa ei peaks vastu poolt minutitki. Me ei usu, et elanik on kodus, ausõna, me ei usu. Kui ta oleks kodus olnud, oleks ta välja saanud.“
Rourke vallandas sõrmed rusikast. Neetud. Ta oli kutile peaaegu virutanud. Mis kurat tal arus oli olnud?
Ta ei mõelnud, probleem oli selles. See oli alati tema probleem olnud. Rourke pidi välja mõtlema, kus Jenny olla võis. Võimalikud kohad käisid kiiresti peast läbi. Võib-olla oli ta oma parima sõbranna Nina juures. Aga nüüd öösel? Või siis Olivia Bellamy pool? Ei. Kuigi sugulased, ei olnud kaks naist lähedased. Kurat, kas ta käis mõne tüübiga, keda Rourke ei teadnud?
Siis jõudis talle kohale. Loomulikult. „Neetud,“ ütles ta ja sööstis auto juurde.
Jenny seisis ikka veel väljas pagariäri taga ning ootas koitu, kui sini-valge välgatus taeva valgeks lõi. Keset talve tundus selline äkiline valgus jahmatavalt vale. Siis kuulis ta sireeni lühikest huilet ning talle jõudis kohale, et tegemist oli päästeteenistuse tuledega. Masinamürin kõlas lähedalt, võib-olla kõrvalkvartalist. Kiire öö, mõtles ta ning läks tagasi pagaritöökotta. Ta möödus köögist, kus Zach kergituskapist tainast juurde veeretas.
Jenny oli just uuesti tööle asumas, kui kuulis, et keegi rutakalt eesuksele kopsis. „Ma lähen vaatan, kes on,“ hüüdis ta Laurale ja Zachile ning kõndis läbi kohviku, mida praegusel kellaajal valgustas nõrgalt vaid sumisev neoonsilt, millel oli kujutatud kohvitassi ja sellelt tõusvaid väänlevaid auruviirgusid.
Tühja kohvikuruumi hämarust lõhestasid patrullauto vilkuri elektrisinised alarmtuled. Kiirustades avas Jenny luku. Eesukse kohal olev kelluke tilises ning Rourke McKnight astus sisse, pikk mantel talvetuules lehvimas.
Avaloni politseiülem nägi ülema moodi ka välja. Tema kandiline lõug oli puhtaks raseeritud, õlad laiad ja jõulised. Kuigi ta oli blond ja siniste silmadega, päästis põsesarnal olev poolkuukujuline arm ta liiga ilusate meeste hulka arvamisest.
„Mul on tunne, et sa ei tulnud läbi tassi kohvi pärast,“ ütles Jenny. Need olid tõenäoliselt esimesed sõnad, mida ta mehele üle aastate öelnud oli.
Pilk, mille Rourke Jennyle viskas, oli hõõguv – selline, mis pani naise mõtlema, mis tunne võiks olla ta pruut, üks liige bimbode paraadist, kes mehe elust regulaarse sagedusega läbi marssis. Jaa, muidugi, mõtles ta. Miks pidanuks ta tahtma liituda bimbode paraadiga.
Rourke haaras tema käsivarrest kinni. „Jenny. Sa oled siin.“ Ta hääl oli kare, tungiv.
Hea küll, see oli juba huvitavam. Rourke McKnight temast kinni võtmas, embusse haaramas. Mida ta ometi teinud oli, et sellist au teenida? Võib-olla pidanuks ta seda kaua aega tagasi tegema.
„Mul ei tulnud und,“ ütles Jenny ning ta pilk langes mehe käele, mis tema käsivart puudutas. Tema ja Rourke ei puudutanud teineteist, mitte nemad kaks. Mitte pärast… nad ei puudutanud.
Rourke tundus ta mõtteid lugevat, lasi käe lahti ja osutas peaga ukse suunas. „Sinu majaga juhtus õnnetus. Ma viin sind sinna.“
Hoolimata võetud tabletist ja selle tekitatud ähmasest reaalsusest, tundis Jenny, kuidas kõhtu terav kramp lõi. „Mis sorti õnnetus?“
„Su
