nagu kardaksid nad, et Luftwaffe2 võib iga hetk kohale jõuda, nad ulatasid ketis seistes kotte käest kätte. Liivakottidest pooleldi valmis ehitatud müür ümbritses prožektorite patareid. Suurtükiväelane pööras raevukalt ratast; üks toru pöördus ja kerkis, kuni oli peaaegu püstloodis.
Legat võttis välja valge puuvillase taskurätiku ja pühkis nägu. Parem oli mitte ilmuda kohale näost punetades ja lõõtsutades. Kõige rohkem pahandati peaministri sekretariaadis selle peale, kui keegi läks ähmi täis.
Ta läks trepist üles Downing Streeti kitsasse, varjulisse, tahmunud tänavalõiku. Maja number 10 vastas seisis rühm reportereid, kes pöörasid pead ja jälgisid ta tulekut. Üks fotograaf tõstis kaamera, aga nähes, et tegemist ei ole tähtsa isikuga, langetas selle uuesti. Legat noogutas politseinikule, kes lõi koputiga ühe korra kõvasti vastu ust. Uks avanes nagu omatahtsi. Legat astus majja.
Nelja kuu eest oli ta välisministeeriumist üle toodud majja number 10, aga ikka veel oli tal iga kord tunne, nagu siseneks ta mõnda moest läinud härrasmeeste klubisse – mustade ja valgete kahlitega kaetud fuajee, pompeipunased seinad, vasklatern, mõnusalt tiksuv vanaisakell, valurauast vihmavarjuhoidja, kus seisis üksildane must vihmavari. Kuskil maja sisemuses helises telefon. Uksehoidja soovis Legatile head pärastlõunat ja pöördus tagasi oma nahkkattega kutsariistmele Evening Standardit lugema.
Maja tagaossa viivas laias koridoris Legat seisatas ja kontrollis oma välimust peeglis. Ta kohendas lipsu ja silus mõlema käega juukseid; siis sirutas ta selga ja pöördus. Tema ees oli valitsuskabineti ruum, paneelidega kaetud uks kinni. Vasakul kabinet, mida kasutas Sir Horace Wilson, samuti suletud. Paremale jäi koridor, mis viis peaministri erasekretäride kabinettide juurde, kuningas George’i ajastul ehitatud majast õhkus häirimatut rahu.
Preili Watson, kellega ta jagas kõige väiksemat kabinetti, oli oma laua kohal kummargil, täpselt samamoodi kui Hugh’ lahkumisel, teda ümbritsesid kõrged kaustavirnad. Paistis vaid naise hallijuukseline pealagi. Ta oli alustanud karjääri masinakirjutajana, kui peaminister oli Lloyd George. Räägiti, et see peaminister olevat ajanud Downing Streetil töötavaid tüdrukuid taga ümber kabineti koosolekulaua. Oli raske kujutleda teda preili Watsonit taga ajamas. Naise kohustuseks oli vastuste ettevalmistamine parlamendis esitatud küsimustele. Ta kõõritas üle oma paberibarrikaadide Legati poole. „Cleverly käis siin teid otsimas.“
„Kas ta on peaministri juures?“
„Ei, ta on oma kabinetis. Peaminister on valitsuskabineti ruumis koos suure kolmikuga.“
Legat laskis kuuldavale ohke ja oige vahepealse häälitsuse. Poolel koridoril pistis ta pea Syersi kabinetti. „Kuulge, Cecil, kui suures jamas ma olen?“
Syers keeras end pöördtoolil tema poole. Ta oli lühike mees, Legatist seitse aastat vanem, pidevalt, taltsutamatult ja sageli ärritavalt lõbusas tujus. Ta kandis Legatiga ühesugust kolledžilipsu. „Kardan, et te valisite oma romantilise lõunasöögi jaoks vale päeva, vanapoiss.“ Ta hääl tasanes kaasatundvalt. „Ma loodan, et temake ei võtnud seda südamesse.“
Kord mainis Legat nõrkusehetkel Syersile, et tal on perekonnaelus raskusi. Ta oli seda tollest ajast peale kahetsenud. „Mitte sugugi. Asjad laabuvad rahulikult. Mis Berliinis juhtus?“
„Ilmselt mandus see üheks Herr Hitleri tiraadiks.“ Syers teeskles, et põrutab käega vastu tooli käsituge. „Ich werde die Tschechen zerschlagen!“
„Hoidku taevas. „Ma purustan tšehhid!““
Koridorist kostis sõjaväelaslik hääl. „Ahaa, Legat, seal te oletegi!“
Syers ütles suuliigutustega: „Kivi kotti.“ Legat astus sammu tagasi ja pöördus, et seista silmitsi Osmund Sommers Cleverly pika vuntsilise näoga, keda teadmata põhjustel tunti üldiselt Oscarina. Peaministri peasekretär tõmbas sõrme kutsuvalt konksu. Legat järgnes talle tema kabinetti.
„Pean ütlema, et ma olen teis pettunud, Legat, ja päris tublisti üllatunud.“ Cleverly oli neist kõigist vanem, ta oli olnud enne sõda kutseline sõjaväelane. „Lõunasöök Ritzis rahvusvahelise kriisi ajal! Võib-olla välisministeeriumis käivad asjad nõnda, aga meil siin küll mitte.“
„Palun vabandust, sir. Rohkem seda ei juhtu.“
„Kas teil pole mingit selgitust?“
„Täna on mu pulma-aastapäev. Ma ei saanud oma naist telefoniga kätte, et lauda tühistada.“
Cleverly vaatas teda mõni sekund kauem. Ta ei vaevunud varjama oma kahtlusi nende andekate noormeeste suhtes rahandus- ja välisministeeriumist, kes polnud kunagi sõjaväes teeninud. „On aegu, kus perekond peab jääma tagaplaanile, ja praegu on niisugune aeg.“ Sekretariaadi ülem istus oma laua taha ja lülitas lambi põlema. Selle majaosa aknad avanesid põhja poole, Downing Streeti pargi suunas. Pügamata puud, mis kasvasid selle maja ja ratsakaardiväe paraadväljaku vahel, hoidsid allkorrust alalises hämaruses. „Kas Syers teavitas teid?“
„Jah, sir. Ma sain aru, et läbirääkimised katkesid.“
„Hitler teatas oma kavatsusest kuulutada homme kell kaks päeval välja mobilisatsioon. Ma kardan, et kohe läheb põrgu lahti. Sir Horace peaks olema kella viieks tagasi, et peaministrile aru anda. Peaminister pöördub raadios rahva poole kell kaheksa. Ma tahaksin, et teie tegelete BBC-ga. Nad kavatsevad valitsuse koosolekuruumis oma aparatuuri üles seada.
„Jah, sir.“
„Mingi kellaajal peetakse valitsuskabineti täiemõõduline koosolek, arvatavasti pärast raadiokõnet, seepärast peavad BBC tehnikud ruumi kähku tühjendama. Peaminister kohtub ka dominioonide ülemkomissaridega. Staabiülemad on iga hetk saabumas – viige nad kohe peaministri juurde, kui nad siin on. Ja mul on vaja, et te teeksite koosolekul märkmeid, nii et peaminister saab kabinetti teavitada.“
„Jah, sir.“
„Kardan, et peate ööseks siia jääma.“ Cleverly vuntside all mängles kerge muie. Ta meenutas Legatile tugevate musklitega kristlike mängude meistrit mõnes väiksemas erakoolis. „Kahju, et täna on teie pulma-aastapäev, aga midagi ei ole parata. Olen kindel, et teie naine saab aru. Võite magada valveametniku toas kolmandal korrusel.“
„Kas see on kõik?“
„See on kõik – praeguseks.“
Cleverly pani prillid ette ja hakkas üht dokumenti uurima. Legat läks oma kabinetti tagasi ja räntsatas laua taha istuma. Ta avas sahtli, võttis tindipoti välja ja kastis sinna sule. Ta ei olnud noomitustega harjunud. Neetud Cleverly, mõtles ta. Ta käsi värises kergelt, nii et terassulg klõbises vastu tindipoti klaasserva. Preili Watson ohkas, kuid ei vaadanud üles. Legat pistis käe laua vasakul poolel seisvasse traatkorvi ja võttis välja hiljuti välisministeeriumist saabunud telegrammide kausta. Enne kui ta jõudis roosa paela lahti siduda, ilmus uksele seersant Wren, Downing Streeti käskjalg. Ta hingeldas nagu harilikult; ta oli sõjas jala kaotanud.
„Impeeriumi peastaabi ülem on kohale saabunud, sir.“
Legat järgnes käskjalale, kui too lonkas mööda koridori fuajee poole. Eemal paistis vasklaterna all telegrammi lugev vikont Gort, kes seisis harkis jalu oma läikivates pruunides saabastes. Hiilgav kuju – aristokraat, sõjakangelane, Victoria risti kavaler – Gort näis mitte märkavat ametnikke, sekretäre ja masinakirjutajaid, kes leidsid kõik äkki põhjuse käia fuajeest läbi, et talle pilku heita. Eesuks avanes fotograafide
