päeval saad hertsogiks, mu poeg,” ütles tema isa. „Mentaathertsog võiks olla tõesti hirmuäratav. Kas suudad otsustada praegu… või vajad rohkem aega?”
Paul vastas kõhklemata: „Ma õpin edasi.”
„Tõesti hirmuäratav,” pomises hertsog, ning Paul nägi isa näol uhket naeratust. See naeratus šokeeris Pauli: hertsogi kõhn nägu meenutas surnu pealuud. Paul sulges silmad, tundes taas endas ärkamas kohutavat lõppsihti. Võib-olla mentaadiks saamine ongi mu kohutav lõppsiht, oletas ta.
Ent tema uus teadlikkus eitas seda mõtet kohe, kui ta sellele keskendus.
Emand Jessica ja Arrakisega saavutas täisküpsuse Bene Gesseriti siirdlegendide istutamine Missionaria Protectiva kaudu. Ammu on tunnustatud oskust levitada tuntud universumis prohvetluse malli B.G. personali kaitsmiseks, kuid kunagi pole condition-ut-extremis olnud ideaalsemas kooskõlas isiku ja ettevalmistusega. Prohvetlikud legendid olid Arrakisel võtnud kasutusele isegi olemasolevad nimetused (kaasa arvatud Kõrgeauline Ema, canto ja respondu ning enamiku šari-a panoplia propheticus’t). Ja nüüd on üldiselt omaks võetud, et emand Jessica varjatud võimeid oli suuresti alahinnatud.
Kõikjale ümber emand Jessica oli Arrakeeni suure eestoa nurkadesse laotud nende reisiks pakitud elamine: karbid, kohvrid, kastid – mõned osaliselt lahti pakitud. Oli kuulda, kuidas sissepääsu juures sagisid järjekordse kraamiga Gildi laevaprahtijad.
Jessica seisis keset saali. Aeglaselt pöördudes tõstis ta pilgu ja vaatas hämaraid nikerdisi, peiduurkaid ja sügavates orvades olevaid aknaid. Suur anakronistlik ruum meenutas talle Bene Gesseriti kooli Õdede Saali. Kuid koolis oli ruumis olnud soojust. Siin ümbritses teda vaid luitunud kivi.
Keegi arhitekt on kaugest minevikust välja kaevanud need tugipiilaritega seinad ja tumedad seinakatted, mõtles ta. Kahe korruse kõrgusel tema pea kohal seisis võlvlagi suurte risttaladega, mille transport Arrakisele oli kindlasti olnud kohutavalt kallis. Ühelgi selle süsteemi planeedil ei kasvanud puid, millest saanuks niisuguseid talasid valmistada – kui just polnud tegemist puidu imitatsiooniga.
Ta ei uskunud seda.
Vana Impeeriumi päevil oli see olnud valitsuse mõis. Kulutuste suurusele tollal tähelepanu ei pööratud. See oli asutatud enne Harkonnene ja nende Carthagi-nimelist uut megapolist – odavat kassikullasäralist kohta, mis jäi umbes kahesaja kilomeetri kaugusele Konarmaa taha. Arrakeeni nimi kõlas hästi, selles oli traditsioonide hõngu. Ja see oli väiksem linn, kergemini steriliseeritav ja kaitstav.
Taas kostis sissekäigu juurest mahalaaditava kraami kolinat. Jessica ohkas.
Temast paremat kätt seisis kartongkasti najal hertsogi isa portree. Sidumisnöör rippus selle küljest nagu narmastunud kaunistus. Jupp nööri oli ikka veel Jessica vasakus käes. Maali kõrval lebas poleeritud alusel must härjapea. Pea oli otsekui must saar pakkepaberi meres. Selle alus lebas lapiti maas ja härja läikimalöödud ninamik sihtis lakke, otsekui tahaks loom möirata sellesse kajavasse ruumi väljakutse.
Jessica arutas, mis sundis teda lahti pakkima kõigepealt need kaks asja – pea ja maali. Ta teadis, et selles teos on midagi sümboolset. Nii ebakindlalt polnud ta tundnud end mitte kunagi sellest päevast alates, mil hertsogi ostjad ta koolist minema viisid.
Pea ja pilt.
Tema hämmeldus kasvas. Judinaga silmitses ta pilujaid aknaid kõrgel pea kohal. Siin oli ikka veel varajane pärastlõuna ja sellel laiuskraadil paistis taevas must ja külm – palju tumedam kui Caladani soe sina. Ta tundis koduigatsusepalangut.
Caladan on nii kaugel.
„Siin me oleme!”
See oli hertsog Leto hääl.
Ta pöördus ringi ja nägi, kuidas mees tuli kindlal sammul piki võlvkäiku söögisaali poolt. Leto must töövorm punase tikitud haukavapiga rinnal paistis tolmune ja kortsus.
„Kartsin, et sa selles ilges kohas ära eksid,” ütles mees.
„Siin majas on külm,” ütles naine. Ta silmitses mehe pikka kogu, tumedat nahka, mis meenutas talle oliivisalusid ja kuldset päikest sinise mere kohal. Mehe hallides silmades oli puusuitsu soojust, kuid nägu oli kiskjalik: kõhn ja teravate joontega.
Äkki haaras Jessicat hirm. Pärast otsust kuuletuda imperaatori käsule oli mees muutunud otsekui pööraseks ja muudkui kamandas.
„Kogu linn tundub külm,” ütles naine.
„See on räpane, tolmune väike garnisonilinn,” nõustus mees. „Aga nii see ei jää.” Ta vaatas hallis ringi. „Need on avalikud ruumid riiklike sündmuste puhuks. Vaatasin just eluruume lõunatiivas. Seal on palju kenam.” Leto astus lähemale, puudutas naist käsivarrest ning jäi imetlema tema suursugusust.
Ning taas mõtles ta Jessica tundmatust päritolust – võib-olla oli see mõni renegaat-Koda? Kuningaperekonna must lammas? Naise olek oli kuninglikum kui imperaatori enese perel.
Mehe pilgu all pööras naine pea kõrvale, demonstreerides oma profiili. Ning hertsog mõistis, et ainsatki joont ei saanud seal eraldi võttes silmapaistvalt ilusaks pidada. Nägu oli ovaalne ja juuksemüts selle kohal läikimalöödud pronksi värvi. Silmad asetsesid teineteisest eemal ja olid rohelised nagu Caladani hommikutaevas. Nina oli väike, suu lai ja lopsakate huultega. Figuur oli hea, kuid kõhnavõitu: pikkuse tõttu olid naiselikud kumerused kaduma läinud.
Hertsogile meenus, et ostjate jutu järgi olid ilmikõed pidanud Jessicat koolis kuivetuks. Kuid see oli liigne lihtsustus. Jessica oli Atreidestele tagasi andnud kuningliku ilu. Leto rõõmustas, et Paul oli emasse läinud.
„Kus Paul on?” küsis ta.
„Kuskil majas Yueh’ juures tunnis.”
„Tõenäoliselt lõunatiivas,” ütles hertsog. „Mulle tundus, et kuulsin Yueh’ häält, kuid ei viitsinud järele vaadata.” Kõheldes vaatas ta naisele otsa. „Tulin siia vaid selleks, et Caladani lossi võti söögisaalis varna panna.”
Hinge kinni pidades võitles naine sooviga meest puudutada. Võtme varnapanek – selles teos oli midagi lõplikku. Siin polnud lohutamiseks õige aeg ega koht. „Sisse tulles nägin maja kohal meie lippu,” ütles Jessica.
Hertsog vaatas oma isa portreed. „Kuhu sa kavatsesid selle üles riputada?” küsis ta.
„Kuskile siia.”
„Ei.” See sõna kõlas järsult ja lõplikult ning Jessica mõistis, et oma tahte saavutamiseks peab ta kasutama kavalust, sest otsesed vastuväited on mehe puhul kasutud. Kummatigi pidi ta proovima just neid, kas või juba sellepärast, et oli endale lubanud mehe kallal kavalust mitte kasutada.
„Mu isand,” ütles ta, „kui sa ainult…”
„Vastus on ei. Olen sinuga häbiväärselt järeleandlik enamikus asjus, aga mitte selles. Tulen just söögisaalist, kus…”
„Mu isand! Palun!”
„Valida tuleb sinu seedimise ja minu esivanemate väärikuse vahel, kallis,” ütles hertsog. „Need asjad riputatakse üles söögisaali.”
Naine
