mõne sammu kaugusel, heitis pilgu tema kortsulisele mustale rüüle, tumepunaste huulte ja mustade sorgus vuntsidega kandilisele peale, imperaatorliku töötluse briljanttätoveeringule tema laubal ja pikkadele mustadele juustele, mis olid pistetud läbi Suk-Kooli hõberõnga mehe vasakul õlal.
„Sa rõõmustad, kui kuuled, et täna pole meil tavalise õppetunni jaoks aega,” ütles Yueh. „Su isa tuleb varsti siia.”
Paul tõusis istuli.
„Aga ma olen pannud sulle vaatamiseks valmis filmraamatute aparaadi ja mõned õppetunnid Arrakisele sõidu ajaks.”
„Nojah.”
Paul hakkas rõivaid selga tõmbama. Isa tulek erutas teda. Nad olid saanud nii vähe aega koos olla pärast seda, kui saabus imperaatori käsk võtta vastu feood Arrakisel.
L-kujulise laua poole minnes mõtles Yueh: kuidas poiss on mõne viimase kuuga mehistunud. Ja kõik läheb kogu liha teed! Kui kurb, et see kõik läheb kogu liha teed. Ning ta meenutas endale: ei tohi kahelda. Ma teen seda ainult sellepärast, et Harkonneni metsalised ei saaks enam mu Wannale liiga teha.
Kuube kinni nööpides läks Paul tema juurde. „Mida ma sinnasõidu ajal õpin?”
„Ah-h-h, Arrakise maastiku eluvorme. Planeet paistab olevat avasüli vastu võtnud teatud maised eluvormid. Pole selge, kuidas. Pean kohale jõudes üles otsima planeedi ökoloogi – kellegi dr Kynesi – ja pakkuma talle uurimistöös oma abi.”
Ning Yueh mõtles: mis ma küll räägin? Silmakirjatsen juba iseenda ees.
„Kas seal on ka midagi fremenite kohta?” küsis Paul.
„Fremenite kohta?” Yueh trummeldas sõrmedega lauale, kuid Pauli pilgu peale katkestas selle närvilise žesti ning peitis käe laua alla.
„Võib-olla tead sa midagi kogu Arrakise elanikkonnast,” ütles Paul.
„Noh-h-h, ilmtingimata,” ütles Yueh. „Seal on põhiliselt kahte eri liiki inimesi – fremenid, kes on üks rühm, ja teised, kes on graabeni, häilude ja nõrgkihi elanikud. Olen kuulnud segaabieludest. Naised häilu- ja nõrgkihiküladest eelistavad fremeni mehi; nende mehed eelistavad fremeni naisi. Neil on ütlus: „Lihv tuleb linnast ja tarkus kõrbest.””
„Kas sul on neist pilte?”
„Ma vaatan, äkki leian sulle mõned. Kõige iseäralikum nende juures on muidugi silmad – üleni sinised, ühegi valge laiguta.”
„Mutatsioon?”
„Ei, seda seostatakse melanžirikka toiduga.”
„Need fremenid peavad küll vaprad olema, kui kõrbes elavad.”
„Seda küll,” ütles Yueh. „Nad kirjutavad oma pussidele luuletusi. Nende naised on niisama sõjakad kui mehed. Isegi fremeni lapsed on vägivaldsed ja hädaohtlikud. Julgen arvata, et sinul nendega läbi käia ei lubata.”
Paul silmitses Yueh’t ainitise pilguga, sest need vähesed sõnad olid teda tervenisti enda võimusse haaranud. Missugused liitlased need inimesed oleksid, kui nad enda poole võita!
„Ja ussid?” küsis Paul.
„Mis?”
„Tahaksin rohkem teada liivatõlvadest.”
„Noh-h-h, ilmtingimata. Mul on filmraamat ühest pisikesest isendist, mis oli kõigest saja kahekümne meetri pikkune ja kahekümne kahe meetrise läbimõõduga. See võeti kinni põhjapoolkeral. Usaldusväärsetelt isikutelt on teateid ussidest, mis on üle neljasaja meetri pikad, ja on põhjust uskuda, et leidub veelgi suuremaid.”
Paul vaatas Arrakise põhjapoolkera koonilist projektsioonkaarti, mis oli lauale laotatud. „Kõrbevöönd ja lõunapooluse kant on siin tähistatud kui elamiskõlbmatud. Kas usside pärast?”
„Ka tormide pärast.”
„Aga iga paiga võib muuta elamiskõlblikuks.”
„Kui see end majanduslikult ära tasub,” nentis Yueh. „Arrakisel on palju kulukaid nuhtlusi.” Ta silus oma rippuvaid vuntse. „Sinu isa tuleb varsti. Enne äraminekut kingin sulle midagi, mille leidsin asju kokku pannes.” Ta pani nende vahele lauale ühe eseme – musta, ristkülikukujulise ja mitte suurema kui Pauli pöidlaots.
Paul vaatas seda. Yueh hoomas, et poiss ei võtnud seda kätte, ja mõtles: kui ettevaatlik ta on!
„See on väga vana oranje katoliku piibel, kosmoserändurite jaoks tehtud. Mitte filmraamat, vaid päriselt kiudpaberile trükitud. Sellel on oma suurendi ja elektrostaatiline laeng.” Ta võttis raamatu ja näitas. „Laetud lehekesi hoiab koos vedruga lukustatud kaas. Kui vajutad servale – niiviisi, tõukuvad sinu valitud leheküljed teineteisest eemale ja raamat avaneb.”
„See on nii väike.”
„Aga sisaldab tuhat kaheksasada lehekülge. Vajuta servale – niiviisi, nõnda… ja laeng liigub lehekülghaaval edasi, nii nagu sina lugemisega edasi jõuad. Ära lehekülgi sõrmedega puuduta. Kiudpaber on liiga õrn.” Ta sulges raamatu ja ulatas selle Paulile. „Proovi.”
Yueh vaatas, kuidas Paul leheküljepöörajat katsetas, ning mõtles: ma lunastan omaenese süüd. Enne poisi reetmist annan talle religioosset sakramenti. Nii võin ütelda, et tema saab sinna, kuhu mina ei pääse.
„See peab olema tehtud enne filmraamatuid,” ütles Paul.
„See on üsna vana. Jäägu see meie saladuseks, ah? Sinu vanemad võivad arvata, et nii noorele inimesele on see liiga kallihinnaline kingitus.”
Ning Yueh mõtles: tema ema hakkaks kindlasti mõistatama, missugustel motiividel ma seda tegin.
„Noh…” Paul pani raamatu kinni ja hoidis seda käes. „Kui see on nii väärtuslik…”
„Tunne rõõmu vana mehe kapriisist,” ütles Yueh. „See kingiti mulle, kui ma olin väga noor.” Ning ta mõtles: pean mängima niihästi tema mõistusele kui ka ahnusele. „Ava see 467. kalima kohalt – kus öeldakse: „Veest algab kogu elu.” Kaanel on selle koha peal väike märge.”
Paul katsus kaant ja leidis sellel kaks märki, üks väiksem kui teine. Ta vajutas väiksemat, raamat avanes tema peopesal ning selle kohale liikus suurendusklaas.
„Loe valjusti,” ütles Yueh.
Paul niisutas keelega huuli ja luges: „Mõtle selle peale, et kurt inimene ei saa kuulda. Niisiis, missugust kurtust ei tohi meil kõigil olla? Mis meeled peavad puudu olema, et me ei saa näha ega saa kuulda maailma meie ümber? Mis ümbritseb meid, et me ei saa…”
„Jäta järele!” käratas Yueh.
Vakatades tõstis Paul pilgu temale.
Yueh sulges silmad ja püüdis end koguda. Miks, põrgu pärast, avanes see raamat minu Wanna lemmik-kirjakohast? Ta avas silmad ning kohtas Pauli pilku.
„Mis juhtus?” küsis Paul.
„Palun vabandust,” ütles Yueh. „See oli… mu… surnud naise lemmikkirjakoht. Mitte seda ei palunud
