peesitavaid merikajakaid,valgeid rohelisel taustal…
Ning mände vahelt tuleb tuul
ja varje õõtsutab.
Linnud lehvitavad tiibu, lendu tõusevad,
laotuse oma kriisetega täidavad.
Ja mina kuulen, kuidas
tuul puhub üle ranna
ja murdlainete,
ja näen, et meie lõkketuli
on kõrvetanud mererohtu maas.”
„Seesama,” ütles Paul.
Vana naine silmistes Pauli ainitise pilguga ning ütles: „Noormees, mina kui Bene Gesseriti kooli proktor otsin Kwisatz Haderachi, meesterahvast, kes võib tõesti saada üheks meist. Su ema näeb sinus neid võimeid, aga tema näeb sind ema pilguga. Ka mina näen selleks võimalust, aga mitte rohkem.”
Kõrgeauline Ema vaikis ning Paul mõistis, et naine soovib, et räägiks tema. Ta ootas.
Viimaks naine ütles: „Nagu soovid. Tuleb tunnistada, et sinus on sügavust.”
„Kas ma võin nüüd minna?” küsis Paul.
„Kas sa ei tahagi kuulda, mida Kõrgeauline Ema teab Kwisatz Haderachi kohta ütelda?” küsis Jessica.
„Ta ütles, et need, kes proovisid, surid.”
„Aga ma võin sinu aitamiseks vihjata sellele, mispärast nad surid,” jätkas Kõrgeauline Ema.
Ta räägib vihjetest, mõtles Paul. Tegelikult ei tea ta midagi. Ning ta ütles: „Vihja siis.”
„Ning ole neetud?” Vana naise kortsulisele näole ilmus õel muie. „Hea küll: „See, kes alistub reeglitele.””
Paul tundis hämmastust: naine rääkis nii elementaarsest asjast nagu tähendusse kätketud pinevus. Kas tema arust ema ei õpetanud Paulile mitte kui midagi?
„Kas see on vihje?” küsis poiss.
„Me pole siin selleks, et teha ilusaid sõnu ja vaielda nende tähenduse üle,” ütles vana naine. „Paju alistub tuulele ja kasvab, kuni ühel päeval on pajusid palju – tuulemüür. See on paju tagamõte.”
Paul jäi teda ainitise pilguga vahtima. Vana naine oli öelnud tagamõte, ja see sõna oli tabanud teda nagu piitsalöök, viies tema mõtted taas ta enda kohutavale tagamõttele. Äkki vihastas Paul vana naise peale: igavene alp vana nõid, kes ajab suust välja igasugust jama!
„Sa mõtled, et mina võiksin olla see Kwisatz Haderach,” ütles ta. „Sa räägid minust, aga pole öelnud ainsatki sõna sellest, kuidas me saaksime päästa mu isa. Olen kuulnud, kuidas sa mu emaga räägid. Otsekui isa oleks juba surnud. Aga ei ole!”
„Kui midagi teha saaks, siis oleksime seda juba teinud,” porises vana naine. „Võib-olla me suudame päästa sinu. See on kahtlane, kuid võimalik. Aga sinu isa heaks ei saa me mitte midagi teha. Kui sa suudad sellega leppida nagu tõsiasjaga, siis oled saanud tõelise benegesseritliku õppetunni.”
Paul nägi, kuidas need sõnad ta ema vapustasid. Ta põrnitses vana naist. Kuidas võib see nõnda rääkida tema isast? Mispärast on see naine nii enesekindel? Ta lausa kees pahameelest.
Kõrgeauline Ema silmitses Jessicat. „Oled õpetanud talle Teed – ma näen temas selle märke. Sinu asemel oleksin teinud sedasama ja saatnud Reeglid kuradile.”
Jessica noogutas.
„Nüüd kutsun ma ise sind üles rikkuma harilikke õpetamiseeskirju,” ütles vana naine. „Oma julgeoleku pärast vajab ta Häält. Ta on alustanud hästi, aga me mõlemad teame, kui palju rohkem talle tarvis oleks… ja hädasti.” Ta läks Pauli juurde ja vaatas poisile otsa. „Head aega, noor inimene. Loodetavasti tuled sa oma katsumusega toime. Aga kui ei tule – noh, siis võime meie ikkagi edukad olla.”
Ta vaatas veel kord Jessica poole. Naiste pilgust paistis mõistmisesäde. Siis lahkus vana naine rõivaste sahisedes, ilma et ta oleks kordagi tagasi vaadanud. Tuba ja selles viibijad olid juba tema mõtetest kaugel.
Kuid Jessica pilk oli langenud Kõrgeaulise Ema näole hetkel, kui see pea kõrvale pööras. Vana naise kortsulisil palgeil olid pisarad. Need pisarad häirisid teda rohkem kui ükski teine sõna või märk, mida nad olid tol päeval vahetanud.
Te olete lugenud, et Caladanil polnud Muad’Dibil omaealisi mängukaaslasi. See olnuks liiga ohtlik. Kuid Muad’Dibi kaaslasteks olid tõesti suurepärased õpetajad. Oli Gurney Halleck, trubaduurist sõdalane. Sa laulad mõningaid tema laule, kui loed seda raamatut edasi. Oli Thufir Hawat, vana mentaadist ülemmõrtsuk, kes ajas hirmu nahka isegi padišahh-imperaatorile. Oli Duncan Idaho, Ginazi vehklemismeister; dr Wellington Yueh, kellel reetmisest tumestatud kuulsusest hoolimata oli helge mõistus; emand Jessica, kes juhatas oma poega Bene Gesseriti Teel, ja muidugi hertsog Leto, kelle teeneid isana on pikka aega alahinnatud.
Thufir Hawat lipsas Caladani lossi õppesaali ja sulges vaikselt ukse. Ta peatus hetkeks, tundes end vana, väsinu ja tormidest räsituna. Tal valutas jalg, kuhu ta oli saanud torkehaava veel vana hertsogit teenides.
Nüüd on neid juba kolmas põlvkond, mõtles ta.
Ta vaatas ringi suures toas, mida laeakendest langev lõunane valgus eredasti helgama pani, ja nägi, et poiss istus seljaga ukse poole, olles süvenenud L-tähe kujulisele lauale laotatud paberitesse ja kaartidesse.
Mitu korda pean ma talle rääkima, et ta ei istuks kunagi ukse poole seljaga? Hawat köhatas.
Paul küürutas endiselt paberite kohal.
Pilve vari libises üle katuseakna. Hawat köhatas uuesti.
Paul ajas selja sirgeks ning ütles, ilma et oleks end ringi pööranud: „Tean küll. Ma istun ukse poole seljaga.”
Surunud maha muige, läks Hawat kindlal sammul poisi poole.
Paul vaatas üles hallipäise vana mehe poole, kes peatus laua nurga juures. Hawati tõmmus, sügavate kortsudega näos olid erksad vaid silmad.
„Ma kuulsin, kuidas sa läbi halli tulid ja ukse avasid,” ütles Paul.
„Keegi võiks minu samme ja liigutusi järele teha.”
„Ma saaksin sellest aru.”
Kes teab, vahest saakski, mõtles Hawat. Too nõiast ema treenib kindlasti poissi hästi. Huvitav, mida tema peen kool sellest asjast arvab? Võib-olla sellepärast saadetigi siia see vana proktor – et ta meie kalli emand Jessica korrale kutsuks.
Hawat tõmbas Pauli kõrvalt tooli ja istus näoga ukse poole. Ta tegi seda rõhutatult, naaldus vastu leeni ja uuris tuba. Nüüd, kui enamik mööblit oli siit juba Arrakisele saadetud, tundus ruum äkki kummaliselt võõras. Treeningulaud oli veel alles ja vehklemispeegel oma kristallprismadega oli rahulik, mannekeenpartner selle kõrval paigatud ja polsterdatud, nähes välja otsekui sõdades sandistatud ja muserdatud vana jalaväelane.
See olen mina, mõtles Hawat.
„Thufir, millest sa mõtled?”
