Katk ja koolera. Patrick Deville

      Kes ise ei ole katku ja leeprat põdenud, võib need haigused kergesti omavahel segi ajada. Suur keskaja katkuepideemia, must surm, läheb maksma kakskümmend viis miljonit inimelu. Pool Euroopa rahvastikust hävib. Veel mitte ükski sõda pole kaasa toonud sellist massimõrva. Nuhtluse ulatus on metafüüsiline, see on märk jumalikust vihast, see on Karistus. Mitte alati ei ole šveitslased olnud tulihingelised sallivuse ja mõõdukuse vennaskonna liikmed. Viis sajandit varem põletasid Villeneuve’i elanikud Genfi järve ääres juute elusana, sest nood olevat kaeve mürgitades katku levitanud. Viis sajandit hiljem on obskurantismi vähem, kuid viha endine. Ka katkust ei teata ikka veel midagi rohkemat. Ta lihtsalt tuleb, tapab ja kaob. Ehk kord koidab päev. Kaks noormeest usuvad teadusesse. Progressi. Katku ravimine lööks kaks kärbest ühe hoobiga, ütleb Sternberg. Yersin teatab talle, et sõidab ära Prantsusmaale.

      Järgmisest aastast jätkab ta õpinguid Pariisis. Berliini konverentsi aastal, kui Rimbaud kulutab oma jalgu kõrbete kiviklibus kaamelite sabas kõmpides, päästab Louis Pasteur väikese Joseph Meisteri elu. Marutõve ravimine vaktsiiniga avab uue ukse. Varsti ei ole enam valik see, kas surra katku või koolerasse, vaid on ka võimalus paraneda. Yersini trumbiks on kakskeelsus. Kui Sternberg oleks kakskeelne, kõhkleks ta ometi. Berliin või Pariis, see tähendaks valikut Skylla ja Charybdise vahel. Tõepoolest, Sternberg on üpris läbinägelik pessimist, kui see pole mitte tautoloogia. Kümme aastat hiljem, kui algab Dreyfusi afäär, ei leia me Yersini nime ühegi petitsiooni alt. On tõsi, et kogu see asi, kõik need Euroopa jubedused tekitavad kiiresti tahtmise teisele poole maakera põgeneda. Kohtuprotsessi ajal on Yersin Nha Trangis või Hongkongis.

      Pariisis

      Kui Yersin avastab enda jaoks teise pealinna, avastab ta eelkõige saksavastasuse. Pickelhaube ja Baieri laulukeste asemel on Pariisis pigem soovitatav joodeldada ja kanda veidrat Šveitsi kaabut.

      Juba viisteist aastat, Sedani lahingust saati, on Prantsusmaa väiksem ja see ei lähe mitte. Alsace ja Lorraine on ära lõigatud ja kättemaksuks vallutab ta endale hiiglasliku meretaguse impeeriumi, mis on märksa suurem kui Saksamaal. Kariibi mere saartest Polüneesiani, Aafrikast Aasiani: nagu Union Jacki kohal, nii ka Prantsuse trikoloori kohal ei looju päike mitte kunagi. Samal aastal kohtub Pavie, maadeuurija Laoses, Brazzaga, kes tegutseb Kongos. See juhtub Mazarine’i tänava restoranis La Petite Vache, kus käib koos ka Sahara väike kamp. Kaks aastat varem on Prantsuse merevägi hõivanud lisaks Kotšinhiinale ka Annami ja Tongkingi provintsid. Yersin loeb selle kohta reisikirju, uurib maakaarte. Vaat need on tõelised mehed ja nemad juba ei jääks Marburgi passima. Ta on veendunud, et tema valik on õige. Elada tuleb just siin.

      Võimalik, et viimast korda oma ajaloos on Pariis moodne linn. Haussmanni renoveerimistöödele on joon alla tõmmatud. Kavandatakse metrood. „Lähen Louvre’i muuseumisse. Täna tutvun Egiptuse antiikkunstiga.” Yersin loeb Bon Marché kaubamaja lugemissalongis ajalehti. Kakskümmend viis aastat hiljem laseb kaubamaja omanik, Boucicaut’ perekond, ehitada üle tee Lutetia hotelli. Ja elu lõpus saab Yersinile harjumuseks veeta seal igal aastal mitu nädalat, kui ta on selleks maailma teisest otsast kohale tulnud, ta peatub alati samas seitsmenda korruse nurgatoas, paarsada meetrit eemal oma esimesest üliõpilaskorterist, Madame’i tänava ärklitoauberikust, kust ta Fannyle kirjutab, et kaela kõveraks ajades võib näha ühte Saint-Sulpice’i kiriku torni.

      Ulmi tänaval, École normale supérieure’i laboratooriumis on Louis Pasteuril õnnestunud juba teine marutaudivastane vaktsineerimine. Pärast väikest Alsace’i poissi Joseph Meisteri vaktsineerib ta edukalt Jean-Baptiste Jupille Juura mägedest. Peagi hakkab rahvast kõikjalt kokku voorima. Kuni selle ajani oli külades ja lumistes hundilaantes nii Prantsusmaal kui ka Venemaal sageli ainsaks abinõuks marutõbiste kinnisidumine ja lämmatamine, enne kui nad kedagi hammustada jõuaksid. Ulmi tänava nurgal on elu niisama seikluslik kui Sahara liivaluidete vahel. Mikrobioloogias tõmmatakse maha uus piirijoon. Ajalehti lugev võõramaalasest üliõpilane, kakskümmend kaks aastat vana, on endiselt ema ülal pidada. Nagu kõik tolle aja mehed, kannab ta lühikeseks pügatud habet ja tumedat pintsakut, ta käib söömas odavates kõrtsides, kus proletaarlased tühjendavad oma joogiklaase sõnadega „vähemasti seda täit saksmannid endale ei saa” ja „kuule, kõrtsmik, oleks ikka päris rumal mõte ka ülejäänud vaaditäis neile jätta”. „Sattusin tunnistajaks ühele tööliste omavahelisele ägedale tülile, ja üks vististi saksa päritolu tegelane, kes õnnetuseks juhtus midagi oma emakeeles ütlema, oleks peaaegu maha löödud.”

      Praegu aga näeb ta ise näguripäevi. Ta paneb ennast kirja esimesse bakterioloogialoengusse, mida annab professor Cornil. See on uus distsipliin. Terve elu valib Yersin seda, mis on uus ja absoluutselt modernne.

      Pasteuri kabinetis vaktsineeritakse mitu kuud järjest hommikust õhtuni. Tuhande kaheksasaja kaheksakümne kuuenda aasta jaanuar: peaaegu tuhandest vaktsineeritust sureb kuus, nelja on hammustanud hunt, kahte koer. Juuli: juba pea kaks tuhat edukat juhtumit ja kõigest kümmekond ebaõnnestumist. Laibad saadetakse Hôtel-Dieu haigla surnukuuri, kus Cornil teeb Yersinile ülesandeks lahkamise. Carl Zeissi mikroskoobi otsus ei kuulu edasikaebamisele: seljaaju uurimine näitab, et vaktsiin ei ole toiminud. Nad said oma doosi liiga hilja. Yersin paneb uurimistulemused kirja, annab need üle Pasteuri assistendile Émile Roux’le. Kaks valges kitlis isata noormeest kohtuvad Hôtel-Dieu surnukuuris marutaudiste laipade vahel ja see on mõlema jaoks otsustav kohtumine.

      Orb Morges’ist ja orb Confolens’ist.

      Roux tutvustab Yersini Pasteurile. Uje noormees õpib tundma paika ja inimesi, kirjutab ühes kirjas Fannyle: „Härra Pasteuri kabinet on väike, ruudukujuline, kahe suure aknaga. Ühe akna all on lauake, mille peal jalaga klaasides on manustamiseks valmis pandud viirused.”

      Peagi seab ka Yersin end sisse nende seltsi Ulmi tänaval. Igal hommikul moodustub kärsitutest marutõbistest hoovile pikk saba. Pasteur vaatab nad läbi, Roux ja Grancher vaktsineerivad, Yersin assisteerib. Ta võetakse palgale, tal tekib väike sissetulek. Enam kunagi ei võlgne ta kellelegi midagi. Morges’i orb ja Confolens’i orb on leidnud Juura mägedest pärit ranges teadlases endale isa. Musta sabakuuega mees, uhke, lausa piibelliku nimega, Pasteur – pastor, hingekarjane – igati kohane nimi sellele, kes juhib lambad karjamaale ja hinged lunastuse juurde.