koos arhitektiga uuele instituudile sisetrepi, mille astmed oleksid madalamad ja neid oleks rohkem.
Vana Pasteuri jaoks on avastused lõppenud. Tema järeltulijaks saab Roux, tema on väljavalitu, parim poegade hulgast, ametlik mantlipärija. Pasteuri viimane lahing on teoreetiline. Juba rohkem kui kakskümmend aastat ründavad teda ikka ja jälle kusagilt välja ilmuvad abiogeneesi eestkõnelejad. Tema kaitseb seisukohta, et eimiskist ei teki midagi. Aga kuhu jääb siis Jumal? Mis on nende mikroobide mõte ja miks on neid meie eest sajandeid varjatud? Miks lapsed surevad ja eriti just vaeste inimeste lapsed? Fanny muutub murelikuks. Pasteur ja Darwin, paras paar. Liikide põlvnemine ja bioloogiline evolutsioon mikroobist inimeseni räägivad vastu pühadele tekstidele. Yersin ainult muigab selle peale ja koos temaga kogu nende väike kamp. Varsti on see kõik täiesti enesestmõistetav, tuleb vaid selgitada, õpetada, katseid korrata. Kuidas võiksidki nad ette kujutada, et poolteist sajandit hiljem usub pool planeedi elanikkonnast endiselt kreatsionismi?
Nendel aastatel, kui kujuneb välja Pasteuri väike kamp, käib Sahara kamp endiselt koos Mazarine’i tänaval, parnaslaste väike kamp aga laguneb. Ühe lühikese hetke tegutsevad kolm väikest kampa üheaegselt. Samas linnas ja samadel tänavatel. Malbe poeet Banville pesitseb veel Buci tänaval, kus ta andis oma teenijatoa Rimbaud’ käsutusse, enne kui too asus koos Verlaine’iga elama Racine’i tänavale. Pärast clairvoyant’i, selgeltnägija lahkumist hakkab parnaslaste kamp kiduma. Harjumusest käib ta veel koos oma laboratooriumites, milleks on kõrtsid, seal mulksuvad retortides hoopis teistsugused eliksiirid, värvilised vägijookide vaimud, kes end vanaks jäänud parnaslaste ajudes sisse seavad, niisutavad peitu pugenud aleksandriini, mis lakkamatult, olgugi et üha verevaesemalt diptühhonides paljuneb. Sellel absoluutselt modernsel mikroskoobi ja süstla ajastul hääbub aleksandriin, mille noor poeet, kes nüüd müüb relvi Shewa kuningas Menelik II-le, tulevasele Etioopia valitsejale, kergitas sellistesse virtuoossetesse kõrgustesse, et järgneda sai üksnes allakäik.
Mis puutub Yersini, siis ta loeb tohutult, aga üksnes teaduskirjandust ja maadeuurijate reisikirju. Ta töötab rahus ja üksinduses, pealtnäha justkui ei teegi midagi, tundub, nagu lööks luuslanki, ja see ongi tema juures võluv. Öösiti keedab ta oma mikroobikörte ja paneb valmis reaktiivid. Kõik see tema käsutuses olev arsenal on lihtsalt vaimustav. Lõpuks ometi praktilised tööd, tuulelohed. Ta avab hiire- ja kanapuuride uksi, võtab proove, inokuleerib, ja seejärel, äkilises inspiratsioonipuhangus nakatab ühte küülikut uut tüüpi tuberkuloosibakteriga, mida kutsutakse tüfoid-bakteriaalseks.
Tumedas rõivas noor mehehakatis tuleb oma leiuga laboratooriumisse ja ulatab Roux’le katseklaasi. Või siis võtab kübarast välja valge jänese ja tõstab ta kõrvupidi töölauale. Ma leidsin midagi. Roux krutib mikroskoobi seadekruvi pöidla ja nimetissõrme vahel, tõstab pilgu, pöörab pead, silmitseb vastu valgust ja kulmu kortsutades ujedat tudengit. „Yersini tüüpi tuberkuloos” leiab tee meditsiiniõpikutesse ja juba sellest üksi piisab, et kinnistada tema nimi arstide ja meditsiiniajaloo uurijate tulevaste põlvkondade teadvusesse. Laiem avalikkus aga unustab selle kiiresti, katkust hoolimata ei ole tema nimi tänapäeval kuigi laialt tuntud. Vaene tuberkuloosihaige jänes köhib ja läkastab, heidab seejärel töölaual hinge. Valgel karvakasukal punerdavad veretilgad. Tänu sellele märtrile ilmub noormehel esimene artikkel ajakirjas Annales de l’Institut Pasteur, alla on kirjutanud Roux & Yersin. Kuigi viimane pole veel isegi mitte arst, isegi mitte prantslane.
Kolm aastat pärast Pariisi kolimist kirjutab Yersin kahekümne viie aastaselt doktoritöö, kaitseb selle, saab pronksmedali, mille ta poetab taskusse, et see Fannyle kinkida. Hommikul kuulutatakse ta meditsiinidoktoriks ja õhtul istub ta rongi ning sõidab Saksamaale. Pasteur on palunud tal panna ennast kirja tehnilise mikrobioloogia loengutesse, mille on äsja välja kuulutanud Robert Koch, tuberkuloosibakteri avastaja Berliini ülikooli hügieeniinstituudis. Yersin on šveitslane ja kakskeelne. See on sama hästi kui spionaaž. „Suur laama Koch”, nagu Yersin teda oma märkmikes nimetab, ründab oma kirjutistes raevukalt Pasteuri. Yersin kuulab ära kakskümmend neli loengut, kirjutab märkmikud täis, tõlgib Kochi jutu Pasteuri jaoks prantsuse keelde, joonistab üles laboratooriumi plaani, koostab raporti ja leiab kokkuvõtteks, et ei oleks sugugi keeruline Pariisis kogu asja paremini korraldada.
Kui ta tagasi jõuab, ilmub teine publikatsioon, alla kirjutanud Roux & Yersin. Tulevase Pasteuri instituudi ruumid on suure pidulikkusega avanud riigipea Sadi Carnot ja tema rahvusvahelised külalised. Yersinil on endiselt Šveitsi kodakondsus. Seadus näeb ette, et Prantsusmaal võivad arstina praktiseerida üksnes vabariigi kodanikud. Ta algatab asjaajamise, saadab kirja Fannyle. Tema emapoolsed esivanemad on prantslased ja vajalikud paberid on peagi koos. Protestandid, kes põgenesid usutülide eest. Prantsusmaa võtab kadunud poja tagasi oma rüppe.
Roux ja Yersin, kellel ometi on käed-jalad tööd täis, riputavad ühel pärastlõunal oma valged kitlid Vauquelini tänava vestibüülis varna ja ajavad pintsakud selga. Roux läheb oma assistendiga kaasa viienda linnaosa valitsusse Panthéoni väljakul. See on kiviga visata. Nad annavad registrisse allkirja. Ametnik kuivatab padjaga tindi ja ulatab tunnistuse. Pole isegi aega seda parnaslaste kombel kõrtsis tähistada. Nad haaravad taas varnast valged kitlid, läidavad Bunseni põletid, võtavad uuesti ette oma bakterikördid. Yersin on nüüd Prantsuse teadlane.
Korviandmine
Aga kui ta oleks jäänud šveitslaseks või hakanud sakslaseks? See vana mees, kes lennukis tukub, kelle habe on valge, silmad sinised ja meel rahulik, kui ta oleks valinud Pasteuri asemel Kochi? Kus oleks nüüd see seitsmekümne seitsme aastane Reichi passiga mees? On tuntud tõsiasi, et geeniused lasevad end alatihti ära kasutada. Nende naiivsus on üldteada. Nemad, kes nad paljast mõistatuse lahendamise mõnust mõtlevad välja massihävitusrelva, ei teeks ise kärbselegi liiga. Ja kui ta oleks selle sõja alguses olnud Berliinis pensionipõlve pidav vana arst? Kui ta oleks abiellunud mõne Marburgi sakslannaga, kus oleksid siis praegu tema lapsed, tema lapselapsed, ja millises mundris?
Nüüd ollakse ilmselt juba Rhône’i kohal, lennatakse neljakümnenda aasta maikuu päikesepaistes üle viinamägede ja roheliste marjakobarate. Kas jõuavad mobiliseeritud saagikoristuse ajaks tagasi? Niimoodi on ohtlik mõelda, nagu mõtleb Yersin, ta on alati tahtnud oma käed poliitikast puhtaks pesta. Ignoreerida ajalugu ja selle vastikuid käkke. Individualist, nagu altruistid seda sageli on. Misantroobiks muututakse hiljem, siis kui ollakse juba liiga palju inimesi armastanud.
Yersin tahab alati kõike teada, maksku mis maksab. Ta avab oma märkmiku, küsitleb väikese valge metallvalaskala meeskonda. Air France’i vesilennuk, flying boat, mis liigub Marseille suunas, kannab nime LeO, selle on ta saanud oma kahe ehitaja, Fernand Lioré ja Henri Olivier’ järgi, LeO H-242. Kere on anodeeritud duralumiiniumist. Ta kirjutab selle oma märkmikusse üles. Anodeeritud duralumiinium on uudne materjal. Ta mõtiskleb endamisi, mida uut ta võiks anodeeritud duralumiiniumist Aasias ehitada. Tema üksteist kaasreisijat istuvad kõrge seljatoega mugavates toolides. Alkohol on priilt käes.
Yersin väldib liigset familiaarsust nende rikaste põgenikega, nende privilegeeritud pelguritega, kes valivad maandumiskohtadest endale huupi mõne paopaiga, kus oma varandusega redutada, ta varjub oma märkmike taha, teeskleb keskendumist. Tema nimi ja nägu on tuntud. Ta on viimane elusolev Pasteuri kamba liige. Kõik teavad, et ta sõidab Saigoni, see on lõpp-peatus, kuhu ta jõuab kohale nädala pärast. Ookeaniaurikuga oleks läinud terve kuu. Aga iga merereisiga sai ta tuua kaasa kastide kaupa varustust, klaasnõusid katsete tegemiseks, seemneid oma põldude tarvis. Sõda lõikab ühendusteed jälle läbi. Esimese ilmasõja ajal oli sama häda ja viletsus.
Viiskümmend aastat tagasi otsustas Yersin Euroopast lahkuda. Esimese maailmasõja ajal viibis ta Aasias ja plaanib seal viibida ka teise ajal. Üksinda. Nagu ta on alati elanud. Või õigemini koos oma väikese kambaga, Yersini kambaga Nha Trangi kalurikülas. Sest elu on näidanud, et sellel üksiklasel on liidriomadusi. Ta on loonud Nha Trangi midagi kommuunilaadset, maailmast eemale tõmbunud ilmaliku
