Katk ja koolera. Patrick Deville

      Ühe ainsa korra tegi ta katset olla nagu teised, vastata normile ja järgida teaduskonna traditsiooni: verivärske arsti, verivärske prantslase ja verivärske teadlasena mõtles ta endamisi, et võiks olla ka verivärske abielumees. Louis Pasteur ju oli abielus ja see ei olnud tema tööd takistanud. Yersinile meeldis käia Pasteuride pool nende Ulmi tänava väikeses korteris õhtust söömas. Need kaks meest pidasid teineteisest lugu, mõlemad karmi ja otsekohese olekuga, vähese jutuga, silmad lume- ja jääkarva sinised. Ka temast võiks saada vana tark mees, kelle eest eakas abikaasa hellalt hoolitseb. Ta oli selles suunas samme astunud, lähenenud asjale samasuguse ratsionaalse meetodiga kui oma sugupuud tõestades. Nagu ikka, pöördus ta ema poole. Kiri Fannyle.

      Ema oli talle äsja leidnud esivanemad, leidis otsekohe ka mõrsja. Mina Schwarzenbach. Ühe sõbranna vennatütar. Ilus Mina. Küllap oli ta neitsi ja kurguni valgesse pitsi nööbitud, kuid võimalik, et kahara musta seeliku all pani keskmine sõrm õhtuti leegi lõõmama. Yersin otsustab talle kirja kirjutada. Artiklike difteeriast on selle kõrval lapsemäng. Mitu katsetust lõpetab prügikastis. Armas Mina. Võib-olla ülistab ta Pasteuride vagurat vanapaari. Nende pool toimuvaid õpetatud vestlusi École normale supérieure’i direktori Perrot’ga ja tema lugusid arheoloogilistest ekspeditsioonidest Väike-Aasiasse. See on kohmakas. Mina Schwarzenbach ootab talle pühendatud leegitsevaid aleksandriine. Ta hoiaks neid õhtuti teises käes ja loeks üha uuesti üle. Yersin paneb puusse. Ta saab korvi. Rohkem sellest ei räägita. Ta aimab väga hästi, et kuuesiilu küljes rippuv naine oleks talle kiiresti koormavaks muutunud. Ja eks võib asja hiljem uuesti ette võtta, kui olen maailmale tiiru peale teinud ja küsimuse põhjalikult läbi vaaginud.