on eestlaste ajaloo seni kõige ülevam lehekülg. Ühtlasi ka kõige maisem ja asjalikum, sest Eesti riik rajati Vabadussõja käigus ja rahvagi liitis lõplikult just see sõda. Vabadussõjaga tekkinud ühtekuuluvus osutus nii tugevaks, et aitas eestlastel üle elada isegi poole sajandi pikkuse võõrvõimu ja andis meile jõudu taastada oma riik. Ka tänane eesti rahvas on Vabadussõja võitjate tänuvõlglane. Seetõttu on oluline, et Vabadussõja käiku, selle tõuse ja mõõnu ning sõjaga kaasnenud õppetunde jätkuvalt teataks ning tuntaks.
Esimene põhjalik Vabadussõja ajalugu „Eesti Vabadussõda” ilmus kahes köites aastail 1937 ja 1939. Tegemist oli hästi loetava, laiahaardelise ja inforikka tööga, kokkuvõttes õnnestumisega. Ehkki peatselt järgnenud pikk Nõukogude okupatsiooniaeg püüdis Vabadussõja mälestust kustutada ja hävitamisele oli määratud ka „Eesti Vabadussõda”, jäi inimeste kätte piisavalt eksemplare, nii et igaüks, kes tõesti soovis, võis salaja selle raamatuga tutvuda.
Nüüdseks lahutab meid Vabadussõjast juba terve sajand ja „Eesti Vabadussõjast” vaid mõnikümmend aastat vähem. Kõik sellest sõjast osa võtnud inimesed on surnud. Kuid ühtaegu on meie teadmised Vabadussõjast laienenud. Kõigepealt teame tänapäeval Vabadussõja järellugu – lugu sellest, kuidas eesti rahva ajalugu mõjutas ja kujundas Vabadussõja mälestus. Teiseks on vahepealsete aastakümnete jooksul kirja pandud hulgaliselt mälestusi, avaldatud senitundmata fakte, leitud uusi arhiivimaterjale või pääsetud ligi neile, mis varem olid kättesaamatud. Pärast Eesti Vabariigi taastamist on Vabadussõjast avaldatud hulk teaduslikke töid, milles sisalduvat infot kildhaaval kokku korjata on jõukohane vaid spetsialistile. Lõpuks on muutunud ka lugeja. Nii tekkiski vajadus uue, ajakohastatud, laiale lugejaskonnale suunatud ülevaateteose järele.
Seda silmas pidades alustas Eesti Sõjamuuseum Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva lainel 2009. aastal ettevalmistusi uue teose koostamiseks. Margus Laidre, Toomas Hiio, Kristjan Lutsu ja Madis Mikko eestvedamisel said paika käesoleva raamatu üldised piirid. „Eesti Vabadussõja ajaloo” kirjutamine ja koostamine algas 2015. aastal, et uus koguteos võiks lugeja kätte jõuda Tartu rahu 100. aastapäeval ja olla sobivaks lõpetuseks Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamisele.
„Eesti Vabadussõja ajaloo” on kirjutanud autorite kollektiiv koosseisus Peeter Kaasik, Lauri Vahtre, Urmas Salo, Ago Pajur, Tõnu Tannberg, Hellar Lill, Toomas Hiio, Toe Nõmm ja Taavi Minnik. Nimede järjekord kajastab ligikaudselt igaühe panust lehekülgedes mõõdetuna. Põhiautorid, kes kokku andsid umbes kolmveerandi tekstist, on kolm esimest.
Tervikteksti koostaja, toimetaja ja kogu projekti juht oli Lauri Vahtre.
Töö alguses lepiti kokku, et peatükkidele ja alapeatükkidele konkreetseid autoreid ei märgita. See võimaldas tegevtoimetajal esitatud käsikirju vajaduse korral omavahel põimida ja julgelt toimetada, et saavutada hädavajalik ühtsus ning vältida liigseid kordusi. Valminud tekst on kollektiivne looming ja mingi konkreetse lause või lõigu puhul on algse autorsuse väljaselgitamine enamasti võimatu.
Sellegipoolest võib öelda, et otseselt lahingutegevust kirjeldavate lehekülgede põhiautorid on U. Salo, P. Kaasik ja L. Vahtre, tagala organiseerimisest ja sõja majandamisest ning relvadest on kirjutanud peamiselt P. Kaasik ja T. Nõmm, Tartu rahuläbirääkimistest P. Kaasik, Vabadussõja kaugemast ja lähemast eelloost A. Pajur, T. Tannberg ja L. Vahtre, Vabadussõja järelloost H. Lill ja L. Vahtre, punasest terrorist ja välikohtutest T. Minnik, Vabadussõja historiograafiast T. Hiio.
Eri teemade proportsioonide, rõhuasetuste, kokkuvõtete ja järelduste eest vastutab toimetaja.
Fotod valisid ja varustasid allkirjadega Peeter Kaasik ja Siim Õismaa. Kaardid koostas Regio aluskaartidele Reigo Rosenthal. Käsikirja retsenseerisid Reigo Rosenthal, Toomas Hiio, Urmas Salo, Jaak Pihlak, Kaarel Piirimäe, Ago Pajur, Arto Oll ja Aare Hõrn1, kõige põhjalikumalt kolm esimest.
Nii nagu 1930. aastail ilmunu, jääb ka käesolev käsitlus oma laadilt populaarse ja teadusliku vahepeale. Teaduslikust käsitlusest jääb puudu vaid viiteaparaat. Selline lahendus valiti teadlikult, eeldades, et ilma viideteta on koguteos ajaloohuvilise tavalugeja tarbeks sõbralikum. Kuid kirjutamisel lisasid kõik autorid käsikirjale siiski ka viited. Nende toimetamine ja kättesaadavaks tegemine kõigile huvilistele, eelkõige aga kitsamale spetsialistide ringile seisab ees.
„Eesti Vabadussõja ajalugu” on samuti kaheköiteline nagu selle eelkäijagi. Esimeses köites antakse ülevaade Vabadussõja eelloost, olukorrast sõja eel, taganemisest ja vastupealetungist ning kevadistest lahingutest, mis olid eriti rasked Lõunarindel. Ajaliselt jõuab käsitlus esimese köite lõpuks 1919. aasta maikuu keskpaika. Seda osa Vabadussõjast võiks tinglikult nimetada sõjaks Eesti pärast. Teine köide kirjeldab Eesti vägede võitlusi väljaspool Eesti piire, mille käigus jõuti Petrogradi ja Riia alla ning Pihkva ja Jēkabpilsi taha. Omaette peatüki moodustab sõda Landeswehriga, samuti läbirääkimised Tartus. Seda perioodi Vabadussõjast võib tinglikult nimetada sõjaks rahu nimel. Sõjakirjeldused vahelduvad ülevaadetega tagalas, vaenlase poolel, mujal Ida-Euroopas ja rahvusvahelises elus toimuvast. Teose lõppu on lisatud peatükk Vabadussõja (mälestuse) käekäigust ja mõjust meie ajaloole järgnenud saja aasta jooksul kuni tänapäevani välja.
„Eesti Vabadussõja ajalugu” on kirjutatud ajaloolist tõde silmas pidades ja selle poole püüeldes. Ei ole kardetud puudutada ka episoode, milles Eesti riik või sõdurid kõige paremas valguses ei esine. Kuid ühtlasi on autorid ja toimetaja püsinud seisukohal, et kirjeldatakse sõda, kus ühel poolel olid meie – st Eesti riigi ja eesti rahva – väed ja taotlused ning vastaspoolel need, kes meid vallutada ja alistada püüdsid.
Eelmise üldkäsitlusega võrreldes on vastaspoolele rohkem tähelepanu pööratud. Suure töö tegi Läti Riiklikus Ajalooarhiivis, Läti Riigiarhiivis ja Eesti Riigiarhiivis ära Urmas Salo. Muu hulgas leidub neis materjale Punaarmee kohta, mis toodi Lätisse ja Eestisse alles pärast II maailmasõda ja mis seetõttu „Eesti Vabadussõjas” ei kajastu. Täielikult allikmaterjalidel põhinevat käsitlust, n-ö algusest peale kirjutatud Vabadussõja ajalugu autorid endale siiski eesmärgiks ei seadnud. Valdavas osas on tegemist teosega, mis toetub uurimustele, artiklitele, monograafiatele. Kuid loomulikult kasutasid eri autorid erineval määral siiski ka allikmaterjale. Sellest historiograafiapeatüki lõpus.
Töö viimistlemise käigus tuli otsustada ka mitmesuguseid tehnilisi küsimusi võõrkohanimede kirjutusviisist kuni sõjandusterminiteni. Läti kohanimede puhul on kõige tuntumate asulate puhul jäädud eestipäraste vormide juurde (Võnnu, Volmari, Lemsalu jne), vähem tuntute puhul mindud üle lätipärastele (nt Ape ja Inčukalns, mitte Hopa ja Hinzenberg). Sõjandusterminitega on talitatud korrektselt, kuid mitte pedantselt. Nii on jalaväepolgu asemel tekstis enamasti juttu lihtsalt polgust, lugemise hõlbustamiseks aga säilitatud punaste polkude puhul nimekuju „kütipolk”; ka ei ole peetud tarviliseks sagedasti esinevate sõjaväejuhtide puhul iga kord lisada auastet ja/või eesnime. Vastavalt üldlevinud tavale on kindralmajori ja kindralleitnandi kohta paralleelselt kasutatud nimetust „kindral”; nii on see ka sõjaväelaste koostatud „Eesti Vabadussõjas”. Kohati on termineid uuendatud. Samas on muudes valdkondades puhuti jäädud teadlikult vanapäraseks, näiteks nimetatud Briti eskaadrit ka Inglise eskaadriks ja Ühendkuningriiki Inglismaaks, nagu oli üldine tava sündmuste toimumise ajal; suurtükituld ka pommitamiseks, mis tänapäeval seostub eelkõige lennuväe tegevusega; rannakindlust traditsiooniliselt fordiks. Mis puutub auastmetesse, siis on kasutatud neid, mis olid sõjaväelastel vastaval ajahetkel.
HISTORIOGRAAFIA
Veidi ülekantud tähenduses algas Vabadussõja ajaloo kirjutamine juba sõja ajal. Esimese kokkuvõtliku ülevaate sõja algperioodist (esimesest neljast kuust) esitas ametist lahkuv peaminister Konstantin Päts 30. aprillil 1919
