ja Vabadussõja ajal.68
Majandus- ja rahvastikuajaloolane Jaak Valge avaldas 2003. aastal monograafia Eesti majandusest aastatel 1918–1924. Majanduse käekäiku Vabadussõja ajal analüüsis ta eraldi artiklis.69
21. sajandi alguses lisandus Vabadussõja ajaloo uurijate sekka mitu nooremat ajaloolast. Mati Kröönström kaitses magistri- ja doktoritöö vastavalt eesti ohvitseridest tsaariarmees ja Eesti sõjaväe juhtivkoosseisust Vabadussõjas.70 Tema artiklitest nimetagem ülevaateid Vene armee ohvitseridest Vabadussõja ajal, Kuperjanovi pataljoni juhtimisest jm.71 Viljakas ajaloolane Reigo Rosenthal on avaldanud neli mahukat monograafiat (neist kaks koos Marko Tamminguga) Loodearmeest, Johan Laidonerist ja Eesti luurest, lisaks hulga artikleid.72 Muu hulgas on ta analüüsinud nn Irboska veretöö juhtumit, kui soomusronglased hukkasid ilma käsuta 25 enamlastest ametiühinguaktivisti, kelle siseminister käskis 1919. aasta septembri alguses üle rindejoone punasele Venemaale saata.73
Eesti sõjaväe relvastust on põhjalikult uurinud Toe Nõmm, kes on relvastusteemalisi artikleid avaldanud paljudes Eesti ajakirjades. Tema süstemaatilised käsitlused üllitati Laidoneri muuseumi aastaraamatutes 2002–2006.74 Tiit Noormets on uurinud Eesti kaotusi Vabadussõjas, üksuste sõjategevuse päevaraamatuid jm.75 Urmas Salo peamine teema on olnud Eesti riigikaitse 1930. aastate teisel poolel, kuid ta on uurinud ka põhjalikumalt Vabadussõja sündmusi Lõunarindel.76 Muu hulgas aitasid tema uurimistööd selgeks teha Julius Kuperjanovi surma asjaolud, mistõttu Kuperjanovi mälestustahvel paigaldati endise Mellini kliiniku seinalt Tartu Pepleri tänaval õige surmakoha hoone seinale Vallikraavi tänaval. Kuperjanovi surm Mellini kliinikus, millest nõukogude ajal sai ajalooüliõpilaste ühiselamu, oli väga levinud legend, mille tõttu 1989. aasta kevadtalvel sinna ka mälestustahvel pandi.
Oma ajaloolasekarjääri Saksamaal alustanud, kuid paarkümmend aastat Eestis tegutsenud Karsten Brüggemann uuris 1990. aastatel Eesti vähemusrahvuste olukorda ja suhtumisi Vabadussõja ajal, aga ka näiteks tüüfuseepideemiat Narvas.77 Brüggemanni üleskutsed uurida Eesti ajalugu ja sealhulgas Vabadussõja ajalugu laiemas ajaloolises vaates, aga ka kriitika 2009. aastal püstitatud Vabadussõja monumendi aadressil, ei leidnud eesti ajaloolaste mõistmist.78 Nii Brüggemann kui ka vanema põlve uurija Anto Juske on käsitlenud naisküsimust Vabadussõja kontekstis.79
Andres Seene doktoridissertatsioon käsitles sõjaväelist väljaõpet Eesti Vabariigis, sealhulgas Vabadussõja ajal.80 Ta tõlkis ja publitseeris kolonelleitnant Paul Villemi artikli operatsiooni- ja taktikalisest juhtimisest Vabadussõjas.81
Igor Kopõtini uurimisteemaks on venelased Eesti sõjaväes Vabadussõja ajal, kuid ta on süüvinud ka pioneeripataljoni ajalukku.82 Taavi Minnik kaitses magistritöö ja avaldas rea artikleid punasest ja valgest terrorist Vabadussõja ajal.83 Arto Olli uurimisteemaks on Eesti mereväe ajalugu, sealhulgas Vabadussõja ajal.84 Märkimist väärivad Siim Õismaa artikkel Balti pataljonist ja Eric Sibula uurimus logistikast Vabadussõja ajal.85 Küllo Arjakas on käsitlenud nii Eesti-Vene piiriajamist Tartu rahulepinguga seoses, gaasisõda Vabadussõja ajal ning viljaka publitsistina ka palju teisi teemasid.86 Eesti Kaitseväe kauaaegne peakaplan Tõnis Nõmmik on uurinud nii juutide osalemist Vabadussõjas kui ka vaimulike tööd.87 Mart Kuldkepp on kirjutanud Eesti ja Skandinaavia riikidega seotud ajaloosündmustest I maailmasõja viimasel aastal, Saksa okupatsiooni eel ja ajal, aga ka Vabadussõja ajal.88
Riigivanemate elulugude sarjas ilmunud Indrek Paavle käsitlus Otto Tiefist, kes Vabadussõja ajal oli üks Kalevlaste Maleva juhte, kuid osales 1917–1918 aktiivselt ka Eesti sõjaväelaste kongressidel, on seni üks parimaid ülevaateid Eesti haritlase ja riigitegelase saatusest läbi mitme okupatsiooni ja sõja ning omariikluse aastatel.89 Värskeim uurimus, mis käsitleb Vabadussõda, on aga Heino Arumäe monograafia Soome ja Eesti suhetest.90
Lõpuks tuleb tähelepanu juhtida mitmele koguteosele. Vahefinišiks Vabadussõja sündmuste hindamisel sajandivahetuseks tehtud uurimistöö baasil oli vastav peatükk „Eesti ajaloo” jätkväljaande 6. köites.91 Eesti iseseisvuse väljakuulutamisega seotud dokumendid koos analüütiliste artiklitega on avaldatud kahe Rahvusarhiivi allikapublikatsioonina.92
Hoolimata ligi 100 aasta möödumisest Vabadussõjast leidub endiselt seniavaldamata mälestusi ja päevikuid. Tunnustust väärib ajakirja Akadeemia kauaaegse toimetaja Mart Orava tegevus, kes on olnud nii aastatel 2010–2011 ilmunud mälestuste sarja „Eesti mälu” üks väljaandjaid – 50 raamatu hulgas on rida neidki, mis käsitlevad Vabadussõda – kui ka avaldanud ajakirja Akadeemia joonealusena mitu päevikut. Vabadussõja ajalooga on rohkem seotud Eduard Laamani ja Elmar Kirotari päevikud.93 Väärtuslikku, ehkki kergekaalulisemat informatsiooni sisaldab teeneka ajakirjaniku Voldemar Kurese päevaraamat aastatest 1918–1959.94
Alates 2005. aastast on Ülle Kraft sõjamuuseumist koostanud Eesti ohvitseride veebis kättesaadava andmekogu, mis sisaldab biograafilisi ja teenistusandmeid enamiku aastatel 1918–1940 Eestis ohvitseri auastme saanud meeste kohta.95 Samuti leidub huvitavat teavet asjaarmastajate sõjandusveebi Militaarnet Vabadussõja ajaloole pühendatud lehtedel.96
Laiemale avalikkusele on Vabadussõjast kirjutatud alates vallalehtedest kuni populaarteaduslike ja valdkondlike ajakirjadeni. Loomulikult kajastatakse Vabadussõja ajalugu Eesti Kaitseväe ajakirjas Sõdur ja Kaitseliidu ajakirjas Kaitse Kodu. Alates 1980. aastate lõpust on Vabadussõja teemadel ilmunud üle 3000 artikli, suur osa neist tähtpäevadele, aga ka Vabadussõja mälestusmärkide taastamisele pühendatud kirjatööd.
Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts on hoolimata oma nimest võtnud südameasjaks ka tavalugejale suunatud väljaannete üllitamise, nagu Mati Õuna initsiatiivil käivitatud sari „Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased” (1998–2005) või Hanno Ojalo populaarteaduslikud käsitlused, mille seas on oma koht ka Vabadussõja ajalugu puudutavail raamatuil. Nii Õun kui Ojalo on viljakad kirjutajad, kelle raamatute arv ulatub paljudesse kümnetesse. Merike Jürjo on avaldanud populaarteaduslikud koguteosed omakaitsest ja Kaitseliidust, Eesti reservohvitseridest, Eesti kasarmutest jm.
Läti uurijate tööd Vabadussõjast pärast iseseisvuse taastamist. Teatavasti oli Vabadussõja, õieti Läti alal võidelnud Eesti sõjaväe tegevuse erinev tõlgendamine üks tüliküsimusi Läti ja Eesti riigitegelaste ja ka ajaloolaste vahel, mis saatis Läti ja Eesti suhteid kogu sõdadevahelise aja. 21. sajandi alguseks on seisukohad lähenenud ja sõjakirves maha maetud, nagu nähtub hulgast Läti ajaloolaste Eesti väljaannetes avaldatud artiklitest. 2001. aastal ilmus eesti keeles Läti Vabadussõja ajalugu.97 Juris Ciganovs Läti sõjamuuseumist on uurinud Eesti sõjaväe tegevust Lätis,98 Kaspars Zellis aga Võnnu lahingu ja eestlaste osaluse tähtsust Läti ajalooteadvuses.99 Ka Valters Ščerbinskis on kirjutanud eestlaste ja lätlaste suhetest Vabadussõja ja Võnnu lahingu küsimuses.100 Ēriks Jēkabsonsi sulest on ilmunud artiklid Läti suhetest Eesti, Leedu ja Poolaga Vabadussõja ajal, aga ka Daugavpilsi lahingust 1919. aasta septembris, kui läti ja eesti punakütid võitlesid Poola ja Leedu vägede vastu.101
Soomlased ja (balti)sakslased. On loomulik, et esimesed välisautorite Vabadussõjaalased kirjatööd ilmusid nende sõjas osalenute sulest, kes naasid kodumaale enne sõja lõppu. 1919. aastal avaldati Soome jäägrilipniku ja Eesti leitnandi Johan Emil Sainio mälestusteraamat Põhja Poegade rügemendist: „Põhja Pojad Eestis: vaateid soomlaste osalemisest Eesti vabadusvõitluses”.102 Ta oli võidelnud rügemendi koosseisus kompaniiülemana Valga ja Alūksne all ning saanud 1920. aastal Vabadusristi II liigi 3. järgu. 1939. aastal läks ta 50-aastase mehena rühmaülemana Talvesõtta ja langes esimesel jõulupühal oma esimeses lahingus. Järgmisel aastal kirjutas oma mälestused Põhja Poegade lahingutest halastajaõde Kyllikki Pohjala (1894–1979).103 Temast sai hiljem poliitik, ta oli 28 aastat Eduskunna liige ja aastatel 1962–1963 Soome sotsiaalminister. Põhja Poegade rügemendi ülem Hans Kalm (1889–1981) avaldas mahuka ülevaate oma rügemendi sõjateest järgmisel aastal.104 Samuti 1921. aastal ilmus Vilho Helase ligi 600-leheküljeline ülevaade soomlastest
