Pariis. Oh là là!
Autoriõigus: Triin Lellep ja Petrone Print OÜ, 2020
Toimetaja: Mae Lender
Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Karikatuurid: Bruno Nahan
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-605-35-6 (trükis)
ISBN 978-9916-605-36-3 (epub)
ISBN 978-9916-605-37-0 (epub)
www.petroneprint.ee
Selle raamatu pühendan ma Pariisile, seal oldud ajale koos kõigi nende hetkedega, mil ma kas ahastuses või joovastuses „Oh là là!“ hüüdma pidin, raamatu idee autorile ja muidugi kallile perele, sugulastele, sõpradele ja kogu Eesti rahvale, kellest olen palju puudust tundnud ja kes te mind lõpuks koju ära olete jõudnud oodata.
MINU PARIIS
Bonjour, Paris!
„Lööme käed!“
„Lööme!“ annavad teineteisele käed kaks 8. klassi pinginaabrit Eiffeli torni all seistes.
„Pariis, ma tulen veel tagasi, ja mitte niisama reisile! Vaid kohe päriselt elama!“ luban nii pinginaabrile, Eiffeli tornile kui ka Pariisi sinisele taevale. „Oodake mind ära!“
Logisev metroorong kriiksatab ja võluv naisehääl teatab: „Cité.“ Olen kohale jõudnud. Oma kaht rasket kohvrit mööda pikki treppe üles tassides mõtlen, et kuhu küll kõik liftid jäid ja mis on saanud liikuvatest treppidest. Liigun edasi teosammul ja südames ootan lootusrikkalt, et kas äkki mõni Pariisi härrasmeestest pakuks abikätt ja ehk isegi tutvustaks linna ja viiks kohvile… aga selleks ajaks, kui ma oma unistustest välja tulen, pole peale minu enam hingelistki, nii et annan jalgadele valu.
Päise päeva kätte astudes pean üllatusest käpuli kukkuma. Tean küll, et Pariisis on Jumalaema kirik Notre-Dame ja et see on väga ilus ja suur, aga et ta nii võimas on ja kohe metroopeatuse juures! Ja kõik need inimesed – kas nad ikka annavad endale aru, milline õnn on käia päevast päeva mööda sellisest iludusest? Vasikavaimustusega istun tunde kiriku ees platsil oma kohvrite otsas ja piidlen halvustavalt möödakäijaid, kes ei tõsta pilkugi maast. Kui ma vaid teaksin, et samamoodi ei tõsta pilku ka mina ise juba kuu aja pärast, sest mu esimeseks koduks Pariisis saab Cité ehk „Notre-Dame’i saarest“ kõigest väikese silla kaugusel asuv vennaraas-saar Saint-Louis.
Olen Tartu Descartes’i lütseumi – kooli, mis seisis alati selle eest, et prantsuse kultuur ja keel sügavale südamesse jälje jätaks – kasvandik ja kooliekskursiooni ajal 8. klassis andsin oma pinginaabrile lubaduse, et ühel päeval ma veel kolin Pariisi. Ei lähegi kaua… kõigest 15 aastat, kui Saksamaal elades ja sekretärina ühes tehases töötades kutsub mu fotograafist sõber, Iisraelist pärit Gozo mind Pariisi elama. Ta lubab katta korteri- ja elamiskulud, mina aga olen vastutasuks täiskohaga ta modell ja aitan tal töötada uue fotoraamatu kallal. Ega minu elu sekretärina polnudki kiita – lauljahing, nagu ma olen, ei sobitunud ma väga kollektiivi: küll rääkisin liiga valjult, küll naersin liiga palju ja kippusin kolleegide mõtteid töölt eemale viima. Tehas tegeles millegi väga ebameeldivaga: loomade tapamasinate tootmisega. Ehkki kuulsin palju seda juttu, et need masinad just vähendavad loomade kannatusi, tuli otsus lahkuda kiirelt. Nii pakkisingi kohvrid ja „auf wiedersehen, Deutschland, bonjour, Paris!“.
Kui lõpuks olen oma kohvrid mööda kitsukest treppi ükshaaval neljandale korrusele tassinud, pean jälle nentima: kuhu küll need liftid jäid? Palusin Gozol võtta mulle korter ikka heasse kvartalisse, sest olin kuulnud õudusjutte mässavatest linnajagudest. Kuna ma ei teadnud täpselt, millised need on, siis pidasin kindlamaks valida koht otse vanajumala (Notre-Dame’i) selja taga. Sellele, et Gozo peab pisikese, 30ruutmeetrise korteri eest kuus välja käima üle 2000 euro, ma hetkel veel ei mõtle.
Korter on kopitanud, väike ja pime. Aga kui veeta oma esimest õhtut Pariisis, siis see ei morjenda! Tõttan alla esimesel korrusel asuvasse saiapoodi, nii kange tahtmine on baguette’i ostvat prantslannat mängida! Ajan juuksed natuke sassi, värvin huuled tulipunaseks (tundus, et metroos olin seda nagu näinud) ja astun sisse. Oi, kui imehea või ja suhkru lõhn! Võtan end sappa ja kui järjekord minuni jõuab, teatan uhkelt, üritades matkida prantsuse aktsenti: „Un baguette.“ Pagarimütsiga vanem meesterahvas vaatab mind täiesti arusaamatult.
Kordan ebalevalt, nüüd juba natuke piinlikkust tundes: „Un baguette.“
„Mida, mida?“ kaotab müüja kannatuse.
Viimases hädas näitan näpuga riiulil oleva pika saia peale, kuna minu tagant kostab juba pahurat torisemist: „Kuradi turistid!“
„Aaahhhh, UNE baguette ja mitte UN baguette,“ pööritab pagar silmi. Oi jah, prantsuse keeles on ju sõnad kas mees- või naissoost. Saksamaal mind kiideti artiklite kasutamise eest – ma ei tegevat vigu nagu tavaliselt välismaalased. Saladuskatte all olgu öeldud, et ma lihtsalt jätsin kõik artiklid ära: polnud eksimisi, polnud probleemi. Prantsusmaal on ju siis nende artiklitega lugu karmim, mõtisklen endamisi. Kas tõesti oli nii raske aru saada „meessoost pikast saiast“ ja ei tea küll, miks ta üldse naissoost peaks olema?! Sellised mõtted vaevavad mind baguette’i hammustades. Hea küll, veel olen nagu rumal turist, aga ta veel näeb. Varsti tulen tagasi ja olen rohkem pariislane kui ta ise!
ROTIPEALINN
Jälle üks päev, kui olen „rotihoidja“. Nad siblivad ümber minu, ronivad mu juustes ja üritavad ka särgi alla pugeda, va moraalitud! Mõnikord võivad nad ka päris armsad olla ja mind lakkuda (vähemalt ma loodan, et see on nendepoolne armastusavaldus). Ühtäkki üritab üks rottidest endaga kaasa haarata minu uhiuut kallihinnalist käekella, tõmmates hammastega sihverplaadile kaks suurt pragu. „Baudelaire! Kuidas sa ometi võisid, sinu uhke nimi ei anna luba käituda nagu varganiru!“ Pärast pikka monoloogi mõistan, et räägin siiski vaid rotiga, kes on minu näägutamist täielikult ignoreerinud ja üritab juba mu patsikummi nahka pista.
Järgmisel hommikul on mul Notre-Dame’i vaatamise isu endiselt suur, nii et värvin huuled taas punaseks, ajan juuksed sassi ja lähen uuele katsele. Mis jama see aga on – tänavale viivat ust ma lahti ei saa… lükkan ja siis tõmban, no ei miskit. Uksel seisab „pousser“, mis kiire tõlke järgi peaks siiski „lükka“ olema. Nii et lükkan ja lükkan, kuni äkki paiskub uks lahti. „Oh, sorry, sorry, mercy!“ Uksele on nõjatunud keegi turist ja kui lõpuks välja saan, kustub hetkega mu unistus romantilisest ja autentsest Pariisist. Kogu tänav on nii paksult rahvast täis, et isegi 20 meetri kaugusele toidupoodi minek tundub võimatu missioon, mis siis veel rääkida Notre-Dame’ist oma paarisaja meetriga. Ah, need neetud turistid ka igal pool ja ei tea, miks too tüüp, kes minu kodu uksele oli julgenud nõjatuda, mulle inglise keeles „mercy“ ehk halastust ütles, aga mitte „merci“, nagu prantsuse keeles tegelikult öelda tuleb, mõtlen ma pahuralt, unustades, et mina ise olen oma punastest huultest ja sassis juustest hoolimata samuti kõigest turist.
Teen
