kuuleme lähenevat kellukese häält! Vaht! Ta nägi meid, ta tuleb siia! Gozo paneb kaamera ära ja mina surun ennast eriti sügavale kambri sisemusse varju.
„Kas te ei kuulnud, et ma juba kaugelt helistan – oleme kinni!“ pöördub vaht kannatamatult Gozo poole. Gozo proovib kõigest väest tähelepanu minult eemale viia, rääkides, kuidas ta on väga vana ning on liiga palav ja ta tuleb kohe-kohe rahulikus tempos järele. Tundub, et vaht jääb seletusega rahule ja seab sammud väljapääsu poole. „Ma lähen teen seal ka tiiru peale, täna küll ei tahaks hullumeelseid ööbijaid siia jätta!“ toriseb ta valjult.
Tihtilugu kasutab Gozo oma fotosid, et anda edasi mingit poliitilist või ühiskonnakriitilist sõnumit. Pariis on tuntud oma suure immigrantide arvu poolest – viiendik Pariisi rahvastikust ehk 440 000 inimest on immigrandid (enim on sisserändajaid Alžeeriast, Portugalist, Marokost ja Tuneesiast). See inspireerib Gozot tegema rassismivastast fotot. Mulle partneriks on meil vaja seega mustanahalist meest. Läheme Seine’i jõe kaldale ja jalutame ringi, kuni Gozole jääb silma sobiva välimusega noor senegallane nimega Akabykah – minul läheb keel enne sõlme, kui ta nime selgeks saan. Lepime kokku pildistamise kell kuus hommikul Seine’i kaldal. Jube vara, aga mõistan, et siis on ilus koiduvalgus ja linn on täiesti tühi.
Ilmub meie modell, kuid ta keeldub poseerimast ja nõuab Gozolt „töötasu“ 5000 eurot, millest varem juttugi polnud. Gozo on šokeeritud, sest tegemist pole mingi supermodelliga, vaid poisiga tänavalt, kes oli ju nõustunud tegema pildistamise tasuta kaasa. Poiss on aga nupukas, sest Gozol on kõik organiseeritud: valgustusmehed on kohal, paik ette valmistatud ja iga minut arvel, sest liiga suure päikesega ei saa enam sama head tulemust. Samas pole nii vara tänavalt ka inimesi leida, et teda asendada.
Lõpuks on Akabykah nõus tegema suure allahindluse, juhul kui saab minu telefoninumbri. Tühja kah, annan oma numbri, pärast saan ta ju ära blokeerida, kui peaks liiga peale hakkama käima. Imestan, mis kasu on tal minu numbrist ja mulle ligi ajamisest, kui ma huvitatud pole.
Need jäävadki küsimusteks, millele fotoseansi ajal oma peas vastust otsin. Pilt sai tehtud ja ka Akabykah’ number asjaolude sunnil blokeeritud.
10 RUUTMEETRIT: NELI INIMEST JA KOLLANE KASS
Enam pole kusagil ei istuda ega astuda. Inimesi ma tegelikult eriti ei salli, mitte ükski kass ei salli, aga olen siiski kuidagi leebe loomuga: luban kõik need kolm matsi enda koju ja nüüd kannatan. „Possum, kõss, mine ära mu kohvrist!“ Heakene küll.
„Ei, ei, kassi koht ei ole laual!“ No kuhu ma siis üldse tohin minna… või mahun. Jah, peaks kaalu kaotama – kümme kilo on ühe kassihärra jaoks vist natuke liig. 9,5 oleks juba täitsa hea.
Kuigi töö sujus ja pilte kogunes ilusti, ei saanud Gozost Pariisi fänni ja nii teatab ta ühel päeval soovist lahkuda. Mina aga olen hakanud sisse elama: just paar päeva tagasi tervitas poemüüja esimest korda mind nähes „bonjour“ ja mitte „hello“ nagu seni! Olin ka asutanud ooperiagentuurile, kelle heaks ma Saksamaal sekretäritöö kõrvalt töötasin, uue Pariisi haru ja seda ei saa ju ometi kõigest kuu aega hiljem sulgeda. Nii sünnibki otsus jääda Pariisi. Üksinda.
Selge on see, et kahe tuhande eurost korterit ei saa mina mitte mingil juhul endale lubada, nii tuleb mul uus elamine leida. Ah, käkitegu! Eeldades, et otsingud lähevad kiiresti, palun paariks nädalaks öömaja teiselt endiselt koolikaaslaselt Anialt, kes õpib Pariisi 8. ülikoolis lavastamist. Kui ma arvasin, et Pariisi korterid enam väiksemaks minna ei saa, siis eksisin rängalt.
Tassin oma kahte suurt kohvrit kitsukesest trepist üles seitsmendale korrusele ja lift ei tule enam meeldegi. Kohale jõudes tabab mind aga üllatuste üllatus – korter on imepisike… kümme ruutmeetrit. Köök mahub vaevu ühe seina äärde, toa ainsaks sisustuseks olevad voodi ja laud on lahtikäivad. Kui voodi on lahti, siis lauda lahti teha ei saa ja vastupidi. Samas on sel ka positiivne mõju, sest enne hommikusööki peab kindlasti voodi ära tegema. Vannitoas saab näiteks poti peal istudes käsi pesta, aga jalad tuleb igal juhul lükata dušikabiini.
Selliseid viimase korruse tube-kortereid kutsutakse chambre de bonne’ideks ehk teenijatubadeks. Neid hakati Pariisi ehitama 1830. aastatel, kui ühiskond hakkas rohkem kihistuma ja enam polnud kombekas lasta teenijatel pererahvaga samades ruumides magada. Toad olid eraldi sissekäiguga ja pole vist mõtet mainidagi, et liftita. Katusekorrusel, imepisikesed, köögita ja isegi WC oli korruse peal ühine. Mina hakkan teenijatube kutsuma hellitavalt „heade tubadeks“, sest sõna „bonne“ tähendab eesti keeles nii „teenijat“ kui ka „head“ ja meie toas on häid inimesi palju.
Teenijatoad on Pariisis kuum kaup eriti õpilaste ja madalapalgaliste seas, sest odavamat üüripinda on väga raske leida. Siin läheb kõik müügiks! Hiljuti mõisteti süüdi korteriomanik, kes üüris 15 aastat oma üürilisele „tuba“ suurusega 1,56 ruutmeetrit hinnaga 330 eurot kuus! No see on küll võimalik vaid Pariisis! Seaduse järgi peavad teenijatoad olema siiski minimaalselt üheksa ruutmeetrit ja hind jääb neil 500 ja 700 euro vahele. Sellele, et Eestis saaks mõnes kandis selle raha eest juba ilusa maja, proovin mitte mõelda. Pariisis elamine nõuab ohverdusi.
See ei jää aga ainsaks üllatuseks. Nimelt ei ole me Aniaga kahekesi. Sel ajal on ka Roti-Kaisa just Pariisi kolimas ja otsib korterit, ajutiseks peatuspaigaks saab Ania „heade tuba“. Uksele kõlab koputus ning sisse astub ka meie vana koolikaaslane Ena, jutuvestja, giid ja hüpnoterapeut, kes kavatseb Pariisis paarinädalase puhkuse veeta.
Ja kuidas võisingi unustada Ania kümnekilose kassi Possumi! Seega kümme ruutmeetrit, neli eestlast ja üks kollane kass.
ÕÕVASTAVAD KORTERIOTSINGUD
„Triin, oleks sa öelnud, et sa sellistes tingimustes elad, no me oleksime saanud ju sind aidata,“ ohkab vennaraas.
„Oh ei, ma elan praegu taevas, see taevas pole lihtsalt sama mis Eestis.“ Tegelikult ei saa mitte miski olla nii vähe taevas kui Pariisi korteriturg ja omale ulualuse leidmine…
Korteriotsing osutub korralikuks kadalipuks. Saan teada, et esiteks peab mul olema ametlik palk ja palgaväljavõtted ning minu netosissetulek peaks olema kolm korda suurem korteri üürihinnast. Teen lihtsa arvutuse: teenijatuba maksab 500–700 eurot, võtan keskmise – 600 euro ringis. Selle ametlikult üürimiseks peaks palk netos olema 1800 eurot. Juurdlen teemal edasi: netos 1800 teeb brutos ligikaudu 2300 eurot (keskmine palk jääb 3000 euro kanti) ning sellist palka teenib Prantsusmaal suur osa ühiskonnast, näiteks kassapidajad, juuksurid, ettekandjad, kokad… seega peavad päris paljude elukutsete esindajad enda isiklikust korterist suud puhtaks pühkima, isegi ühetoalisest. Selle 600 euro eest saavad nad tõesti vaid teenijatoa või ühe toa mõnes suuremas korteris. Ja me räägime siinkohal vaid üürimisest. Kui 1960. aastatel sai lihttööline osta ühetoalise korteri, siis tänapäeval saab ta endale lubada… kolm ruutmeetrit põrandapinda! Ruutmeetri keskmine hind on Pariisis kerkinud 11 000 euroni.
Ametliku tööta peab leidma prantslasest käendaja või laskma broneerida oma pangakontolt terve aasta üüri. Ent ei maksa heituda. Õnneks saab ametliku töö, sugulasteta Prantsusmaal ja kopsaka pangakontota alati hakata allüürnikuks. Nagu Saksamaal, nii on see ka siin päästerõngaks paljudele inimestele, kes koopereeruvad, et jagada hingematvaid üürihindu (keskmiselt 35 eurot ruutmeetri eest). Paljud veebiküljed (appartager.com, leboncoin.fr) on täis kuulutusi, kus üks või teine suuremas korteris elav prantslane pakub tuba. Selle idee vastu polegi mul midagi, nimelt saan ma prantslasega koos elades samal ajal ju ka keelt praktiseerida. Saksamaale kolides oli just
