aga kord jõuab minuni, näen leivariiulil musta kogu liikumas. Hing kinni, karjatan midagi, nii et pagar vaatab üle õla – riiulil sööb avalikult saia suur paks rott. Pagar ütleb mulle hoiatavalt inglise keeles: „Olge jumala eest vait, hirmutate mul veel kliendid ära!“ ja teeb paar liigutust, et rotti ära ajada. Rott panebki plehku ja hüppab saiavitriini, otse šokolaadicroissant’ide vahele. See manööver ei jää aga märkamata ülejäänud kümnele turistile, kes kõik pistavad õudusest karjuma ja jooksevad poest välja. Jään süüdlaslikult vaatama pagarihärrat, kes nähvab mulle vihaselt: „Noh, saite, mis tahtsite. Kui mitu baguette’i soovite?“
Loodan, et mu kõrvad petavad mind, aga igaks juhuks pomisen ruttu: „Ei, ei midagi ei taha enam“ ja teen vehkat. See on küll võimalik vaid Pariisis, mõtisklen endamisi. Jään veel aknast natukeseks jälgima pagarihärra käitumist, kuid tundub, et rotid on tavapärased külalised, sest ei viska ta ühtegi saia prügikasti, isegi seda mitte, mida rott oli otsast närinud. Ja milleks peakski? Hetke pärast on pood taas uusi turiste täis ja vana jama kordub. Minul aga kadus isu baguette’ide ja koogikeste vastu tükiks ajaks ja kogu Pariisis elatud aja jooksul pole ma tollesse „rotipagaripoodi“ enam sisse astunud.
Rahu ma aga sellest ajast peale enam ei saa, karvaseid „sõpru“ kohtan ma Seine’i jõe kaldal, parkides, prügikastides ja tänavail. Isegi unes kangastuvad mulle suured paksud Pariisi rotid, kes oskavad mööda treppe ronida ja hüppavad mulle otse voodisse.
Loendused ja uuringud räägivad kuuest miljonist rotist Pariisis ehk siis neid on kaks korda rohkem kui elanikke! Linn on käivitanud kampaania „Stopp rottidele“ ja kulutab neist vabanemiseks miljoneid eurosid. Kasutusel on traditsioonilised „mustad kastid“, mis eritavad rottide lemmiklõhna ja sees kostitavad neid mürgiga. Samuti püütakse teha prügikaste rottidele vähem kättesaadavaks ja utsitatakse inimesi toidujäänuseid maha mitte viskama. Viimast soovitust väga tõsiselt ei võeta ja kõlab ka vastuargumente, mille kohaselt olla rotid isegi väga kasulikud, kuna nad söövad aastas ära 30 tonni jäätmeid. Pargivahid Pariisis kurdavad inimeste halbade kommete üle prügi maha visata ja kuigi selle eest võib saada kuni 70 eurot trahvi, jõuab asi nii kaugele ülimalt harva. Tegelikult paljud pariislased teadlikult toidavad rotte piknikke pidades ning peavad linnavõimude karme abinõusid genotsiidiks ja kutsuvad neid rotifoobikuteks. Seega on rottidel pidu. Vähemalt tänase päevani pole rottidest lahtisaamises läbilööki tulnud ning kui turistid jõllitavad neid suurte silmadega või kiljatavad, siis päris pariislase tunned ära selle järgi, et ta ei liiguta kulmugi, isegi kui rotid sahmerdavad temast poole meetri kaugusel.
Saatuse kiuste pean hiljem ikkagi rottidega vaherahu tegema: nimelt armastab üks minu Pariisis elavatest sõbrannadest, kirjanik Kaisa, samuti Descartes’i vilistlane, pidada neid lemmikloomana. Kasutud on mu seletused, et kui mitte minuga, siis olgu Kaisa solidaarne vähemalt Pariisi linnaga ja ärgu toogu närilisi lisaks, neid on juba piisavalt! Võtku kass või koer või kalad, aga mitte ometi rotti. Kaisa naeratab vaid kavalalt: „Luban, et ei võta rotti… võtan hoopis kaks rotti!“
Nii olengi ma tasapisi sunnitud harjuma kahe rotihärraga, Voltaire’i ja Baudelaire’iga, kuigi südames tundub mulle väga vale kutsuda neid nii aukartust äratavate nimedega. Ja kui ma varemgi olin Kaisa Eestis käimiste ajal natuke nukker, siis nüüd ootan ma tema reise veelgi vähem, sest siis saab minust nende rottide hoidja.
ALASTI KABELIS JA MUUD MODELLITÖÖ SEIKLUSED
Nii mõnelegi võib modellitöö tunduda kukepea: ainult seisa ja naerata. Tegelikult on kaameratagune maailm palju keerukam. Enamik minu elu piinlikumaid hetki ongi seotud just poseerimisega.
Varsti jõuab ka suur fotograaf ise kohale ja hakkan tööle. Suurte säravate silmade ja laia naeratusega Gozoga kohtusin mitu aastat tagasi Saksamaal, kui ta tuli külla oma sugulasele, mu toonasele korterikaaslasele. Mind vaimustas kohe tema elustiil: kuuekümnendates eluaastates fotograaf on siiamaani vallaline ja kodutu. Mitte et Gozo elaks silla all, kaugeltki mitte. Tema kodu on kogu maailm. Tsiteerides teda ennast: „Ümbrus peab olema kogu aeg uudne, siis alles märkab fotograaf, mida pildistada.“ Nii elabki ta, kus tahab: paar kuud siin, paar seal, sidumata end ühegi maaga või kultuuriga päriselt.
Olen elus alati tahtnud palju asju teha: olla laulja, näitleja, ärinaine, tantsija ja modell. Gozoga kohtudes tundus mulle, et ühe nendest ametitest saaks lõpuks ära proovida ja nii võtsingi julguse kokku, pakkudes ennast talle modelliks. Kuna Gozo Saksamaal kedagi peale oma sugulase ei tundnud, too aga polnud ilmselgelt modellitööst huvitatud, tuligi mu pakkumine talle õigel ajal ja õiges kohas ning ma sain võimaluse katsetada.
Esimesel fotol pidin ronima kraana otsa ja teesklema minestamist. Mul ei tulnud pähegi kahelda tema ülesannete turvalisuses ja see meeldis Gozole. Sain kasutada ka oma loomingulisust ja tegime koos ajurünnakuid uute fotoseansside väljamõtlemiseks. Nii algaski meie koostöö, pildistasime Saksamaal, Iisraelis, Eestis ja Ameerikas. Nõnda ma ei imestanudki, et ta just mind Pariisi oma modelliks kutsus.
Gozo on geniaalne fotograaf, aga tal on üks suur fetiš – jalad! Seega ei tule mulle tema uue fotoprojekti idee üllatusena. Nimelt soovib ta teha fotoraamatut „Missing Identity“ (puuduv identiteet, ingl k) ehk siis palju pilte jalgadest. Modellile muidugi väga lihtne – pole vaja juuksurit ega meiki, piisab ilusatest kingadest. Nii alustamegi Pariisis ringisõitmist ja otsime kohti, kus oleks kõige põnevam jalgu pildistada. Tundub ideaalne töö, et õppida tundma oma uut kodulinna ja teha paar ilusat pilti ka. Kõik põnevad seinad, müürid, huvitavad vaated saavad läbi pildistatud, aktsendiks väljasirutatud jalad.
Siiski pole modellitöö alati nii roosiline: Gozo on vahel päris hullumeelne, pidevalt on poseerides vaja taluda külma, ka need hommikud, kui peab hästi vara ärkama, et parimat koiduvalgust saada, pole mu lemmikud. Mõnikord tekib Gozol päris veidraid ideid, aga ega ta mind niisama modelliks kutsunud. Eks ta teadis, et enamikul kordadel lähen ma tema imelike ideedega kaasa.
Näiteks ühel päeval räägib Gozo mulle vaimustatult uuest visioonist, kus on natuke rohkem tööd vaja teha kui vaid jalgade väljasirutamine. Saame kokku Pariisi suurima ja kuulsaima kalmistu Père-Lachaise’i peavärava juures. Üle miljoni haua, 44 hektarit ja rohkem kui 3,5 miljonit külastajat aastas teeb sellest mitte ainult Pariisi, vaid kogu maailma külastatuima surnuaia. Eestlastest on sinna maetud näiteks graafik Eduard Wiiralt ja režissöör Vladimir Karassev-Orgusaar. Olen seal ennegi jalutanud, tõsi, Eesti surnuaedadest on see vägagi erinev: ei ole väikeseid hauakive ega ristikesi, ei ole ka küünlaid. On hoopis sinka-vonkalised sammaldunud alleed täis hauakabeleid, suuri ja väikeseid, ka 19. sajandist, kus mõneski veel esemeid sees: vanu toole, vitraaže, riste, vaase, raamatuid, talismane. Sellest saabki, õnneks siiski lühikeseks ajaks, mu hobi – käia piilumas akendest ja ustest, mis põnevaid reliikviaid neis küll peidus on.
Huvitaval kombel soovib Gozo kohtuda õhtul, vahetult enne surnuaia sulgemist. Ta juhatab mind läbi teederägastiku ühe väljast vaadates täiesti tavalise kabeli juurde. Aga see on väga eriline kabel, sest see polegi lukus! Nüüd hakkan Gozo ideed mõistma ja punnin vastu: „Ei, mina küll sinna sisse ei julge minna! Ja mis siis, kui keegi näeb?“
Aga ma teadsin isegi, et surnuaed on juba peaaegu tühi ja viimasedki inimesed suunduvad väljapääsu poole, sest vaht käib kella helistades ringi, mis tähendab peatset sulgemist.
See pole siiski veel kõik. „Nii, siin peame tegema ühe akti, midagi näha ei jää, ainult käed, jalad, natuke pead, aga riideid siia pildi peale ma ei taha, see pole mingi moefoto! Ruttu nüüd, või peame siia ööseks jääma!“ kiirustab ta mind tagant.
Viimane
