kui pakutud tuba on väga soodsa hinna eest, on seal mingi konks. Saan teada, et paljudel kuulutuste-külgedel käib ka tihe tüssamine ehk prantsuse keeles arnaque. Võetakse Airbnbst korter paariks päevaks ja üritatakse seda väga soodsalt välja üürida. Kuna tahtjaid on muidugi palju, siis nõuavad üürileandjad ettemaksu ja sellega nad kaovadki teadmatusse. Kaevata pole pärast kellegi peale, sest Airbnb inimesed ei tea midagi sellest, et nende korterit välja üritati üürida, pahalaste nimed ning kontaktandmed on muidugi võltsitud.
Juhtusin kokku ka pensionärist prouaga, kes oli allüürnikest teinud lausa oma ärimudeli. Tema kolmetoalises korteris olid toad puugitud täis narivoodeid, nii et iga tuba mahutas neli inimest. Kööki palus ta mitte kasutada, teadagi, miks – sest kui kõik see 12 inimest hakkaksid veel iga päev süüa tegema… Ja ka duši all käimine käis graafiku alusel. Huvitav, kuidas WCga oli… Õnneks seda ma teada ei saanudki.
Ania soovitusi ma enam tõsiselt ei võtnud, aga tõeline päästerõngas tuli hoopis Kaisalt. Ta olevat ülikoolis kuulnud, et keegi härra Antoine otsib uut allüürnikku…
SALADUSLIKUST ESTOFIILIST PÄÄSTERÕNGAS
Oh, ma leian endale prantslasest korterikaaslase ja minu prantsuse keel hakkab särama kui kuld, hetkel on tegemist kassikullaga või pigem hoopis roostetanud rauaga. Aktsent, ja ikka need artiklid – kas meesvõi naissugu – ajavad pea siiamaani segi. Kui mul aga õnnestuks leida tõeline pariislane, siis tuleb ka keel ludinal iseenesest, loodan ma. Ja looda sa, ütleb universum ja saadab mu ellu pariislasest prantslase Antoine’i.
Olen selleks ajaks elanud Ania pool juba kaks nädalat ning rohkem kui talle endale tundub mulle, et puhkust naistekarjast on vaja hoopis tema kassil. Pole ju vaesekesel enam kuhugi istuda ega astuda, käib sülest sülle ja kohvrist kohvrisse. Et kassi kannatusi vähendada, lepin kokku kohtumise Antoine’iga, kes elab 11., väga prantslaslikus rajoonis.
Mind võtab vastu pikk prillide ja väga sõbraliku naeratusega mees.
„Tere!“ ütleb ta puhtas eesti keeles. Üllatusest vajub mul suu lahti, kuid kogun end siiski kiiresti, sest tänapäeval võib Google’i tõlkega muljet avaldada küll. Aga ei, vestlus jätkub puhtamast puhtamas eesti keeles.
Antoine Chalvin on kuulsaim estofiil Prantsusmaal, kes on tõlkinud meie oma „Kalevipoja“ täielikult – 552 lehekülge – prantsuse keelde ja selle tõlkimiseks läks tal aega ei vähem ega rohkem kui 12 aastat! Kuna juba mul oli kooliajal raskusi meie eepose lugemisega, siis imetlen Antoine’i imepärast töökust ja südikust otsida tähendusi vanadele eesti sõnadele, mida enam isegi sõnaraamatutes pole, ja mässata algriimi edasiandmisega! Ja seegi pole veel kõik! Antoine on tegelikult ka Kalev – eestikeelse Vikipeedia isa. Esimesed eestikeelsed artiklid kirjutas Vikipeediasse just nimelt kasutaja Kalev, selle varjunime taha peituski Antoine. Kalevi nimi oli inspireeritud Kalevipojast ja oma tööga üritas Antoine innustada ka eestlasi võrguentsüklopeediasse kirjutama.
Antoine’il on ilus ja avar korter läbi kahe korruse. Minu tuba jääb esimesele korrusele vaatega sisehoovi. Mul ei vedanud vaid ühes asjas: nimelt mina olin valinud pesuehtsa prantslase korterikaaslaseks, et prantsuse keelt harjutada, aga Antoine oli minu, pesuehtsa eestlase, valinud selleks, et… eesti keelt harjutada. Lõppkokkuvõttes pean siiski ütlema, et hoopis mina parandasin oma eesti keelt…
Kuulen arglikku koputust oma uksele, sisse astub Antoine: „Vabandust, Triin, ega sa ei tea, kuidas kutsutakse eesti keeles valla või linna territooriumile tehtavat ruumilist planeeringut ehitustegevuse ja maakasutuse tarvis? Ei tule üldse see sõna meelde…“
Mõmisen midagi ja teen mõtliku näo pähe, lootust õiget sõna leida mul vist pole, sest ainuke, millest aru sain, oli sõna „ehitus“… Õnneks katkestab piinliku vaikuse Antoine ise: „Ah jaa, detailplaneering! Tuli meelde!“ Ja juba ta kiirustabki trepist üles, kuni mina veel moka otsast poetan: „Just-just, seda tahtsingi öelda!“
Niisiis olen enesele ootamatult sattunud veel eestimeelsemasse ja -keelsemasse majja, kui kaugel Eestis vast leiabki. Kui mõni külaline vahel sisse astub, siis tuleb tervituseks ikka pigem öelda „tere“ kui „bonjour“. Tulijateks võivad olla Antoine’i INALCO1 õpilased, muud eestimeelsed tegelased või lausa kuulsad Eesti kirjanikud, kes alati Pariisi külastades Antoine’i juurest läbi astuvad, näiteks Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu või Mehis Heinsaar. Kuulsad on ka Antoine’i luuleõhtud, kus ta õdusa õhtusöögi järel enda tõlgitud Betti Alveri luulet ette kannab ja külalisi ülimaitsva araablaste traditsioonilise piparmünditeega kostitab. Olen proovinud seda teed aastaid järele teha, aga sellist olen saanud maitsta vaid Antoine’i pool… ja muidugi ehtsate araablaste restoranides.
Elu viib mind kokku ka ühe teise erilise estofiiliga Pariisis – Eva Toulouze’iga. Kui ma seni olin uhke oma viie keele oskuse üle, siis Eva kõrval ma muidugi kahvatun: emakeele tasemel räägib ta prantsuse, portugali, itaalia, eesti ja ungari keelt. Ja samuti imehästi aktsendita inglise, vene, soome keelt. Aga ka see pole veel kõik! Lisaks veel saksa, hispaania ja mulle senikuulmatuid mari, udmurdi ja metsaneenetsi keelt! Jah, kokku 13 keelt, ma loodan, et mõni ei ununenud! Üks asi on selge: pärast kohtumist Evaga ei uhkelda ma enam kunagi oma keeleoskusega.
Eval on ka üks väga eriline korter otse kuulsa Montmartre’i mäe jalamil. 19. sajandi lõpus oli siin kunstnike, kirjanike, luuletajate ja nende jüngrite Meka täis bordelle, lokaale ja kabareesid, millest kõige tuntum on Moulin Rouge, mida seostatakse kankaaniga. Enam pole Montmartre kunstnike Meka, aga siivutu ööelu käib siin täie hooga edasi, sest ümbruse on üle võtnud sekspoed ja kahtlased ööklubid.
Eva korter ei asu õnneks siiski vilka ööelu keskmes, vaid paarsada meetrit eemal ja on Pariisi korteritest üks suuremaid, mida ma seni näinud olen: köök ja lausa kolm tuba, lisaks üleval „kapp“ ehk teenijatuba. Korteris on vana aja hõngu, salapära ja müstikat, just kõike seda, mis mind paelub. Alati võib sealt midagi uut ja huvitavat avastada, näiteks on Eva magamistoas üks vanaaegne kapp. Kord suures uudishimus teen ma selle lahti ja oh üllatust, see polegi kapp, vaid hoopis lavuaar (vanaaegne valamu). Korteri eelmisteks omanikeks olid Eva kolleeg Michelle ja ta abikaasa Pierre, kes on korteris lausa sündinud ja terve oma elu elanud. Nad olid väga külalislahked ja võõrustasid tihti sõpru oma kodus. Eva ise oli samuti korteris sage külaline ja „kapist“ sai tema teine magamistuba. Kui abielupaar otsustas maale kolida ja korteri ära müüa, siis ei kellelegi muule kui Evale, kes on ka ise külalislahke ja nende arvates just õige inimene jätkama traditsiooni, et korteri uksed oleksid ikka ja aina avatud kõigile. Eva muutis kommet vaid natuke ja lisas: olgu korteri uksed ikka ja alati avatud kõigile… eestlastele. Nii ongi see korter ja „kapp“ olnud hüppelauaks ja suureks abiks paljudele Pariisi kolinud eestlastele, olgu näitena toodud dokumentalist ja etnoloog Liivo Niglas, tõlkija Madis Jürviste ja ka minu sõbranna Ena, kes peab plaani päriselt Pariisi kolida.
Seega tänu Antoine’ile, Evale ja nende tudengitele sain ma teada, et eesti keel ja eesti meel pole armas mitte vaid meile ning hoolimata sellest, et igasuguse loogika kohaselt pole meie keel just kõige kasutoovam suhtlusvahend, leidub isegi kaugel Prantsusmaal noori ja vanu, prantslasi või sisserändajaid, kes räägivad nii armsa pehme aktsendiga eesti keelt, et juba ainuüksi sellepärast võiks neisse kõigisse ära armuda.
PRANTSLASTE RAHVUSSPORT: BUUTAMINE OOPERIS
„Täna ei laulagi Domingo „Traviatas“ Germonti. Kas kuulsite? Pettus!“ ässitab naine minu kõrval publikut üles asenduslauljat maha buutama. „Aga ta ei saa ju laulda, ta on haige!“ astun Domingo kaitseks välja, „ja me maksime „Traviata“ eest, ooperi me ju saame.“ „Ei, ei, me maksime Domingo eest ja ta peab laulma või korraldame
INALCO – riiklik ida keelte ja kultuuride instituut (Institut National des Langues et Civilisations Orientales).
