koos Billil ümbert kinni ja toome näiteks postuumselt kuulsaks saanud kunstniku van Goghi ning tundub, et tal hakkab kergem.
Hiljem pean veelgi üllatuma, nimelt saan teada, et armas inglise pere, kellega Billi lohutasime, on rahvusooperi üks kauaaegseid suursponsoreid, kes aitab teatrit igal aastal miljonite eurodega ja kes on üles töötanud paljusid ooperitähti, näiteks tenor Juan Diego Florese. Imestan, kui lihtsad ja sõbralikud inimesed nad olid. Ei olnud briljante, uhkeid haute couture’i (kõrgmoe) kleite ega uhkustavat kõneviisi.
Hiljem mõistan sedagi, et Billi väljavilistamises polnud tegelikult mitte midagi nii erilist ja buutamist peetakse lausa prantslaste rahvusspordiks. Nii nagu on neile meeldinud mässata ja oma meelsust näidata kogu ajaloo vältel, ei jäta nad seda demonstreerimata ka teatriseinte vahel. Kõige karmimaks kujunes olukord Puccini „Boheemis“, kus libreto järgi toimub tegevus Pariisis. Ooperilaval oli tegevus toodud aga Kuu peale ja tegelasteks olid skafandrites astronaudid. Minu arvates üks geniaalsemaid uuendusi oli ilmselgelt liig konservatiivse Pariisi publiku jaoks. Minu ja Ania meeleheitlikud katsed „tsss!“ ja „vaikust!“ publikut taltsutada mattusid ooperi esimestest nootidest peale kuni lõpuni, kui keegi parasjagu ei laulnud, rahva meeleheitliku karjumise ja solvangute alla: „Kretiin!“; „Ooperimõrvar!“; „Me teame, kus sa elad!“ jne. Samas, ära ei läinud ka keegi… ju vist selleks, et lõpukummarduste ajal lavastaja järjekordselt nutma panna. Kummardama ta siiski ei julgenud tulla ja õigesti tegi!
Teine asi, millega mul agendina tuleb rinda pista, on „lillelastest“ prantsuse ooperilauljad. Kellelegi töö leidmiseks olen mina vaeva näinud ja välja uurinud, kuhu rolli kedagi otsitakse, olen leidnud sobiva laulja, olen teatrile korduvalt peale käinud, et nad laulja CV üle vaataks ja ta ette laulma kutsuks, teatri nõusolekul olen viimaks inimese saanud ette laulma ja suure õnne korral olen pidanud nädalaid läbirääkimisi palga ja muude tingimuste üle… Lõpuks olen tehtud töö eest valmis saama oma agenditasu, aga saan hoopis sõnumi: „Kuule, mul jäi kass haigeks, ma ei saa etendusele minna.“ Või: „Sorry, venitasin jalalihase välja, ei saa laulda.“ Ja ei aita siinkohal seletused, et ega sa jalgadega laula või et ma tulen kasvõi ise su haiget kassi hoidma… Töö eest jääb mul loomulikult tasu saamata ja tuleb uuesti pihta hakata.
Viimaks saab mul lillelastest ja teatri tagaruumides hiilimisest villand ning otsustan ameti maha panna. Küllap on Pariisil mulle veel palju muudki põnevat pakkuda.
PRANTSLASED KUI EKSGURMAANID?
Võised sarvesaiad, krõbedad baguette’id, quiche’id, suussulav brüleekreem, värvilised makroonid, raclette’i sulajuust kartulite ja juurviljadega, šokolaadifondüü maasikatega, Camembert ja Brie sibulamoosiga, foie gras, krooksuvad konnad, limased teod… oih, läks lappama see nimekiri. Vähemalt minu jaoks…
„Ma tulen sulle külla ja siis teeme gurmeenädalavahetuse, prantslased ju teavad, kuidas süüa teha!“ seletab õhinal vend teisel pool toru oma plaane. Jään ühtäkki tõsiseks… Pariis ja gurmee? Need sõnad tegelikkuses küll kuidagimoodi kokku ei sobi. Tõsi ta on, et Prantsusmaa valitses toidumaailma 17. ja 18. sajandil, nii et isegi sõna „gurmee“ on prantsuse keelest pärit. Ja prantsuse köök on aastast 2010 märgitud Unesco maailmapärandisse. Kuid tegelikkusega pole sel palju ühist: suures osas restoranides ja brasserie’des pakutakse päevast päeva ikka ja jälle sedasama antrekooti friikartulitega ja brüleekreemi. Millal ja miks algas prantsuse köögi allakäik?
Algas see siis, kui söögitegemisest sai äri ja ärimees Olivier Bertrandil tekkis 1997. aastal idee hakata varustama restorane tööstuslikult valmistatud sügavkülmutatud valmistoiduga, mida saab kohapeal üles soojendada: pole vaja kokkagi, või vähemalt mitte head kokka. Nüüdseks on tema koostööpartneriteks juba 31 000 söögikohta, samuti on ta ostnud ära paljud luksuslikud toidukohad nagu Cafe Angelina, Versailles’ lossi kohviku ja Printemps Haussmanni kohviku ning isegi kiirtoidukohad Burger Kingi ja Quicki. Ka toitlustab Bertrand näiteks Luxembourgi ja Tuileries’ aias. See hullumeelne hulk näitab, et taolise gigandi vastu on näiteks ühel pererestoranil raske seista. Tulemuseks on aga prantsuse kokakunsti allakäik, sest mine, kuhu brasserie’sse tahad, toit maitseb ikka samamoodi.
Kui mulle tuleb külla mu hea sõber, ärimees Šveitsist, siis kannab ta alati hoolt, et uurida enne välja, ega restoran, kuhu ta õhtusöögile plaanib minna, pole vahepeal Bertrandi grupi poolt üles ostetud. Pariisis on oma kokad ja kohapeal valmistatud toit tõesti haruldaseks jäänud, seepärast märgivad autentsed restoranid lausa uksele: „Fait à la maison“ ehk „kohapeal valmistatud” ja reklaamivad seda ka oma kodulehel. Neid restorane tuleb otsida tikutulega, aga maitseelamus on garanteeritud.
Mida prantslased söövad? Hommikusöögiks väga väike must kohv, mida meie tunneme espresso nime all, ja see on tõesti väga kange. Kohvi, mida meie oleme harjunud jooma, kutsutakse café americano’ks (ameerika kohv) või café lungo’ks (pikk kohv) ja see pole väga levinud. Espresso kõrvale süüakse croissant’i või baguette’i moosi ja võiga. See aga, kuidas süüakse, on minul tekitanud kohalikega juba aastaid pingeid. Nimelt – pikka saia ei panda kunagi taldriku peale, vaid otse lauale, nii et pärast hommikusööki on vaja kogu laud üle pühkida ja ka põrand purust puhtaks tõmmata. Aga taldrik olevat etiketivastane ja „kasutu“. Pikk sai kastetakse ka kohvi sisse ja kuigi mina kõrvalt vaatan kohvisse kukkuvaid või-, moosi- ja saiatükke õudusega, ei paista kohalikke see grammivõrdki häirivat.
Lõunat süüakse pigem kohvikutes või brasserie’des. Veel üsna hiljuti olid prantslaste lõunapausid kahetunnised. Nüüd on need siiski pigem tunnised. Töökohtades jagatakse talonge, millega saab lõuna eest tasuda. Üks levinud lõunasööke on croque-monsieur või croque-madame, kuulsad prantsuse soojad võileivad, mida serveeritakse rohelise salatiga. Sõna „croque“ tuleb sõnast ampsama, näksama (croquer) ja Pariisi kohvikutes oli „härra amps“, võileib juustu ja singiga, saadaval juba eelmise sajandi alguses. Hiljem lisandus võileivale praetud muna ja kuna see meenutas naise kübarat, siis hakati seda kutsuma „proua ampsuks“.
Õhtusöögid on juba kolmekäigulised: supp või eelroog, pearoog, juustuvalik ja/või magustoit. Eelroaks võib olla näiteks prantsuse kuulus sibulasupp (soupe à l’oignon), mille sisuks on karamelliseeritud sibulad, vein ja puljong ning katteks juust ja sai.
Pearoaks võiks olla bœuf à la tartare (peeneks hakitud toores veiseliha, mida ma avalikes kohtades süüa väga siiski ei soovita, nimelt on see mitmetel mu sõpradel lõppenud kõhuhädadega), pardikoiva-confit (roog, mis valmib madalal temperatuuril rasvas küpsedes lausa kuni 10 tundi) või coq au vin (veinis hautatud kukk, tänapäeval on kättesaadavam versioon siiski kanaga). Õhtusöögi juurde juuakse väike pokaal või kaks veini. Magustoiduks (või lausa eraldi käiguna) pakutakse juustuvalikut või/ja näiteks brüleekreemi, õunakooki või šokolaadivahtu.
Kuidas aga on teada-tuntud klišeedega: konnajalad, teod ja luksuslik fois gras? Konni süüakse tänapäevani – see pole müüt! – lausa 80 miljonit tükki aastas. Statistika järgi on natuke üle poolte prantslaste tegelikult konni söönud või vähemalt on julgenud seda tunnistada ja sellega on saanud kogu rahvus külge üleilmse hüüdnime Froggies ehk Konnakesed. Tavarestoranides konnakoibasid menüüs siiski pole, pigem tunned selle järgi ära turistilõksu. Ühe erandiga: Pariisi südames on uksed avanud esimene konnabaar Rainettes, mille omanikud kutsuvad konnasöömise traditsioone au sees hoidma ja keelitavad inimesi maitsma konni pigem neile spetsialiseerunud restoranis kui turistilõksudes. Ise olen konnasid seal küll proovinud: just nimelt suu sisse võtnud, aga alla neelata ma neid
