lõunapausid) ja söömise ajal ei tegeleta kõrvaliste toimingutega: ei loeta raamatuid, ei näpita telefoni ega vaadata telekat. Analüüsitakse hoopis meeldivas vestluses toitude maitseid, keskendudes söömisele.
Prantsusmaa tervise ja hariduse komitee väidab, et 75 protsenti prantslastest eelistavad süüa kodus (teades sügavkülmutatud industriaaltoiduga restorane, see mind ei üllata). Pariislaste kodus eksisteerib veel gurmee ja nad oskavad üldjuhul väga hästi süüa teha. Isegi lihtsatest koostisosadest valmistavad nad suurepäraseid toite. Eelistatakse värsket toorainet, mis on kergesti kättesaadav tänu suurele hulgale väliturgudele. On kuidas on, aga prantsuse paradoks on tõesti olemas. Kui te ei usu, tulge ja vaadake oma silmaga järele.
PARIISI „KOMMUNISTLIKU“ ÜLIKOOLI TUDENGIKS
„Elu on mõttetu heitlus ja kõige nooblim on kohe alla anda“, „Vive la France“, „Macron, pane ennast põlema“, „Julie+Pierre=L’amour“, „Lõpetage krt see laudade sodimine“…
„Triin! Triin! Triin!“
„Oui, vabandust!“ ärkan ehmatusega oma mõtteist üles.
„Palun, kui mitu korda ma pean küsima, mis on selle ooperi akordijärgnevus?“
…Ee, mis ooperi, oh, lõpetage tõesti koolilaudade sodimine. Liiga huvitav on selle kõige lugemine.
Kuuldes Ania käest alalõpmata toredaid lugusid Pariisi ülikoolidest, tekib ka mul mõte minna edasi õppima. Uurin välja, et muusikat saab tudeerida Pariisi 1. ja 8. ülikoolis, esimeses pigem teoreetilist poolt ja kaheksandas praktilist. Valin hetkegi kahtlemata 8. ülikooli, kus käib koos kooliteed isegi Pariisi kohta sensatsiooniline arv õpilasi – üle 6000 loomeinimese 155 rahvusest! 8. ülikool asub hoopis Pariisist väljas Saint-Denis’ eeslinnas, kuhu viib tunniajane metroosõit. Väga kaugel ikka – kaks tundi iga päev siin loksuvas ja pilgeni täis metroorongis, mõtlen endamisi. Pariisi metrood on tipptundidel nii täis, et tööle on võetud isegi „rongidesse sisenemise takistajad“ – transporditeenindajad, kes ülerahvastatuse korral seisavad uste ette ja takistavad inimestel sisse pressimast. See võib lõppeda ka kähmlusega, sest kes siis ikka tahaks oodata järgmist rongi, kui see tuleb alles kahe minuti pärast.
Lõpuks jääb rong ikka tühjemaks ja tühjemaks ning viimase peatuseni sõidavad peaaegu eranditult üliõpilased. Metroost välja astudes samahästi kui komistan kodutu otsa, kes käed-jalad laiali väljapääsu ees magab. Päris hea „elukoha“ endale välja valinud: siin ei jää ta küll kellelegi märkamatuks, riskides saada siiski paar jalahoopi nutitelefoni süvenenud õpilaste poolt, kes talle siis aga vabanduseks paar münti poetavad. Jah, see pole enam Pariis, kuigi ülikool kannab Pariisi nime.
Pariisis on 13 riiklikku ülikooli ja igaüks kannab asutamisjärjekorra numbrit. Kõige tuntum on Pariisi 1. ülikool ehk Sorbonne. Minu 8. ülikool on ka väga tuntud, aga teisel põhjusel: president Chirac ise andis käsu visata ülikool linna piiridest välja ja kogu 40 000 m2 suurune õppehoone lammutati maha.
Millega küll teenis ülikool presidendi ja kogu valitsuse viha? Juba 1970. aastatel, loomisest peale, paistis see silma kui vabameelne, uuenduslik, reformimeelne ja täiesti poliitiline ülikool – suure osa nii pedagoogidest kui ka õpilastest moodustasid vasakpoolsed, kommunistid ja isegi maoistid. Ülikoolil oli palju uuenduslikke külgi, näiteks oma lastesõim ja raadio, aga kooli sees käis suur poliitiline võitlus, hoone lagastati, lõhuti mööblit, varastati õppematerjale, pruugiti narkootikume, võltsiti nii sisseastumistulemusi kui ka hindeid, nii et lõpuks kaotasid diplomid väärtuse. Ametlikult oligi just kõik see põhjuseks, miks kool aeti Pariisist 1980. aastal minema ja ehitati Saint-Denis’ eeslinna uus kampus. Õpilased ja õppejõud protestisid otsuse vastu kogu hingest, kuid toonane valitsus kommenteeris seda vaid irooniliselt: „Mille üle nad küll kaebavad? Nende uute hoonete ümber on Vabaduse tänav, Lenini ja Stalingradi avenüü, nad saavad kohe ju kommunistide juurde.“ Ja seda ma imestangi, kui mööda Lenini avenüüd ülikooli poole kõnnin, et kuhu ma küll sattunud olen ja kas tõesti kõik paremad tänavanimed on otsa saanud?
Ülikool on tohutu suur, ikkagi kokku 22 000 üliõpilast, kellest osa ilmselgelt jätkab laamendamise, sodimise ja lõhkumisega, sest hoone näeb välja nagu paras geto: räpane, grafitit ja kanepisuitsu täis… aga sellel kõigel on minu jaoks vähe tähtsust, kui käes on esimene päev ülikoolis.
Kooli sissesaamine on siin teistmoodi kui Eestis: võimaluse õppida saab põhimõtteliselt igaüks, aeg aga näitab, kui paljud suudavad õppekavaga hakkama saada. Tavaline on see, et esimese õppeaasta lõpuks on alles jäänud vaid pooled, järgmise aasta lõpuks sellest omakorda pooled jne.
Muusika erialal pean siiski sisseastumiskatsed tegema, aga pigem selleks, et paigutuda taseme järgi algajate või edasijõudnute gruppi. Lisaks erinevatele dokumentidele, mida pean esitama, on mul üks tähtis paber ometi puudu, nimelt tõend, et räägin prantsuse keelt emakeelena, ühena emakeeltest või et olen pärit Prantsusmaalt või mõnest teisest prantsuskeelsest riigist. Dokumendid esitan ma sellest hoolimata ja loodan, et tänu inimlikule veale jääb selle puudumine kahe silma vahele…
Aga ei jää. Vastuvõtukomisjon kutsub mu enda juurde ja kuna ma saan vaevu aru, mida nad mulle seletavad, on selge, et seda paberit mul ei ole ega tule. Proovides imiteerida armsat kassipoega, kes hetkega kõik südamed murrab, avaldan soovi ikkagi proovida ja luban hakkama saada. Olen päris hea näitleja, kassinägu läheb läbi ja ülikool annab mulle võimaluse!
Nii algabki mu koolitee. Õpetus on tõesti väga praktiline: muusikatundides õpime solfedžot, harmooniat, muusika- ja ooperiajalugu, laulda saab ooperistuudios ja ooperikooris, teen kaasa ka kõikvõimalikes tantsutundides: ballett, kõhutants, modernne tants, Argentina tango ja Aafrika tants (see lõbus ja vabastav tants djembe põrina saatel toob vägisi muige suule ja kujuneb kiiresti mu lemmikuks). Õpetajad on oma ala parimad: tuntud prantsuse heliloojad või muusikateadlased, ooperilavastajad ja ajaloolased, kes teevad oma tööd niivõrd südamega, et võimalikuks saavad imed, mis minule näisid võimatuna. Näiteks võetakse algajate gruppi vastu õpilasi, kes ei tunne isegi noodinimesid. Tutvun varastes kahekümnendates särasilmse Solveigiga, kes pole eales muusikakoolis käinud, kuid räägib innustunult oma unistusest lauljaks saada. Kuulan ta juttu alguses väga skeptiliselt… Paari aasta pärast on ta aga teinud metsiku hüppe, osates laulda prima vista2 atonaalseid teoseid. Ja mitte ainult tema, ka enamik grupikaaslasi. See kõik ei tule aga niisama ja nõuab pidevat tööd. Nõnda seame Solveigiga ülikoolist koju jõudes sammud otse klaveri taha ja tavaline on harjutada hilisõhtuni. Ülikooli õhustik on nii loominguline ja inspireeriv, et väike räpakus ja grafiti seinal ei mängi enam mingit rolli. Lisaks lauljatele, muusikutele, helirežissööridele ja muusikaprodutsentidele on seal loomeinimesi üle maailma ka muudest valdkondadest, näiteks filmitegijaid, skulptoreid, maalikunstnikke, fotograafe, arhitekte, disainereid, teatritegelasi jne.
Muidugi käin lisaks prantsuse keele tundides, ja üllatusüllatus – seal on palju noori eri maadest: Senegalist, Marokost, Kongost, Nigeeriast, Guineast. Ja kuigi nendes maades räägitakse prantsuse keelt, on minu võidurõõm suur, kui näen, et nad pole tihti sugugi paremas olukorras kui mina ja kirjutamisega jäävad sootuks hätta. Seega pole mul vaja enam armsa kassipoja nägu teha, olen oma ülikooli sobivuse vähemalt enda jaoks ära tõestanud. Hiljem saan teada, et see on ainus kõrgkool Pariisis, mis aktsepteerib isegi elamisloata õpilasi ja on päästnud tuhandete illegaalide saatuse. Selles valguses ei tundu minu vastuvõtmise juhtum enam teab mis suur asi.
Päevad mööduvad kiiresti. Kaks
