kunagi mu vihiku leiab.
On raske uskuda, et mõni vähestest elavatest inimestest satub lähimas tulevikus siia, Tallinna külje all asuvasse pisikesse majja ning leiab muu prügi seest üles just mu märkmed.
Kindlasti ei ole meenutused ühe maailma kadumisest esimene asi, mida selline inimene siit otsiks.
Pigem jõuab mu kirjutiseni enne tuli või langeb sisse majakatus ning tuul ja vesi teevad oma töö ja hävitavad mu mälestused igaveseks.
Mõistan seda, ent olen siiski otsustanud toimunu jäädvustada.
Panen kõik kirja nii, nagu mäletan.
Võib-olla siis peamiselt selleks, et mõista ja näha seoseid, mis mulle seni varjatuks on jäänud.
Seepärast, et saan ja kuni ma pole liialt palju unustanud.
Kuni mälupiltidel on veel värvid, lõhnad ja sügavus.
Kuni mina veel olen.
Maailmalõpuni viinud sündmused said alguse aastal 2020, mil meid tabas aastatepikkuseks veninud koroonaviiruse pandeemia esimene laine.
Mäletan, kui veider ja uskumatu tõve esmane löök tundus. Kuidas elu jäi äkitselt kogu maailmas seisma ning igal hommikul jahmatasid meid uudised uutest haigestunutest ja surnutest.
Eriolukord. Karantiin. Liikumispiirangud.
Esimese laine ajal elasin koos oma abikaasaga pealinna äärelinna üürikorteris. Tööd oli parasjagu, kõik sai kodukontoris tehtud ja, kuigi see kõlab praegu uskumatuna, oli karantiin tegelikult omamoodi üsna mõnus aeg.
Saime siis veel väga hästi läbi. Võib vist isegi öelda, et olime armunud, mistõttu oli koosolemine, mis sest, et sunnitud, siiski nauditav.
Hirmu ma ei mäleta ja ilmselt seda eriti polnudki. Lõppude lõpuks olin ma siis veel koroonaviiruse sihtrühma mõttes üsna noor ja riskigrupist väljas. Oli isegi natukene põnev, enneolematu ja uudne. Vähemalt seni, kuni kodus istumisest tõsiselt kõrini sai.
Tõesti, hirmust enam mäletan igavust ja tüdimust. Mida pikemalt pealesunnitud kodune elu kestis, seda suuremaks tülpimus muutus. Lõpuks oli seda suisa võimatu taluda.
Tekkisid ju isegi erinevad protestiliikumised, mis nõudsid juba paar kuud pärast esimese laine algust suuremat liikumisvabadust ja piirangute leevendamist. Inimesed väsisid kodusest vangistusest lihtsalt ära. Toona ei aimanud veel keegi, et meil tuleb selle haigusega koos eksisteerida pikki aastaid.
Mäletan veel muret, kuidas kõik toimuv mõjutab majandust. Kas palka kärbitakse, kas laenud ja liisingud saavad makstud? Veider on sellele praegu tagasi mõelda. Teine reaalsus, teine elu…
Noored surid esimeses laines väga harva, pigem viis tõbi hauda eakaid.
Muidugi valutasin ma seetõttu südant oma vanemate pärast, ent sedagi mitte üleliia. Siis oli meil veel luksust arvata, et meie ja meie lähedastega midagi hirmsat ei juhtu. Meil oli alust eeldada, et kõik meedia vahendusel nähtud jubedused leiavad aset kellegi teisega ja kusagil mujal. Ja mis seal salata, nii see ju tavaliselt oligi.
Püsisime kodus. Hoidsime distantsi. Pesime käsi. Kandsime maske.
Esimeses laines suri maailmas inimesi tohutul hulgal, ent igapäevaelus see meid siin Eestis, oleme ausad, eriti muretsema ei pannud.
Jah, ka meie kandis viis viirus hauda kümneid inimesi, ent need olid peamiselt eakad, kel pikk elu selja taga ja seega ei tundunud need surmanumbrid sugugi nii hirmsad.
Maailmalõpp saabub siin ilmas inimeste jaoks iga päev, ent need on teised inimesed ja kusagil mujal. Kuigi nende elu lõpeb, läheb meie oma edasi, samamoodi nagu läheb see kõigi teiste jaoks edasi ka siis, kui lõpp saabub meie jaoks.
Koroonaviiruse esimene laine oli Eestis suuresti anonüümne. Me ei puutunud surmaga isiklikult kokku ja väga vähestel meist oli mõni lähedane, kes haiguse tõttu elust lahkus. Me ei teadnud siis veel, kuidas surm lõhnab, kui see sind igast küljest ümbritseb. Meie jaoks polnud veel käes jõuetuse hetk, kus sa mõistad, et mitte midagi ei saa enam vääramatu lõpu lähenemise vältimiseks teha.
Ma ei mäletagi enam, kui kaua koroonaviiruse esmane löök kestis. Eestis vist neli või viis kuud, kui ma ei eksi. Või veidi kauem? Meil sai esimene suurem haiguspuhang läbi loetud kuudega, kuigi üksikuid haigestumisi ikka aeg-ajalt registreeriti. Kuigi mujal maailmas sai paljudes riikides haigestumine õige hoo sisse alles siis, kui Eestis tõbi mõneks ajaks taandus, tundus meile siin, et äkki ongi nüüd kõik. Korraks tekkis isegi lootus, et ehk läheb elu vana rada pidi edasi.
Tagantjärele mõeldes on veider ja arusaamatu, et keegi ei mõistnud toona, mis tegelikult haiguse juures oluline on. Keegi ei märganud vihjeid saabuvast hukatusest. Vähemalt ma ei mäleta, et oleksin siis lugenud või kuulnud midagi sellist, mida võiks tagantjärele prohvetlikuks nimetada.
Mingil hetkel küll räägiti päris palju karjaimmuunsusest, meenub… Ehk oleks see võinud olla koht, kus keegi küsib alguses rumalana tunduva küsimuse, mis lähemal vaatlusel osutub selleks kõige olulisemaks küsimuseks üldse.
Oleks see midagi muutnud, kui mõni viroloog oleks välja pakkunud, et äkki oleme me kogu asjast pisut valesti aru saanud ja lähenenud koroonateemale väärast vaatenurgast? Võimalik, et oleks. Samas, tagasi vaadates on asjad alati selgemad ja nende teadmiste valguses, mis meil siis olid, oleks vilepuhuja ilmselt välja naerdud ja tema sõnum maha vaikitud.
Muidugi ei saa öelda, et keegi oleks maailmalõpus otseselt süüdi. Kindlasti andsid kõik eksperdid endast parima ja kui ka vigu tehti, siis olid need toonastes oludes andestatavad, kui mitte paratamatud.
Keegi ei teinud midagi valesti. Nii lihtsalt läks.
Arvan, et Gaia oli juba ammu otsinud võimalust meiesugustest ohtlikest parasiitidest vabanemiseks ja seekord sai ta oma tahtmise.
Ehk olime lihtsalt natukene liiga ennast täis, kui pidasime ennast jumalasarnasteks olenditeks, kellele loodusseadused enam ei kehti. Kui üldse süüdlast otsida, siis oli selleks meie liigne upsakus, meie superbia.
Ühel hetkel, kui selgus, et koroonaviirus on tulnud selleks, et jääda, hakkasid aina valjemalt kõlama arvamused, et meil tuleb lihtsalt õppida selle viirusega koos elama, sõlmida temaga kompromiss.
Oleksime pidanud olema targemad. Kui sa teed saatanaga salasobingu, siis võib sulle mingil hetkel tunduda, et oled võidumees. Alles hiljem selgub, et kurat võttis ikkagi oma.
Kui ma juba maailmalõpu kroonikat kirjutan, oleks igati asjakohane sissekanded ka dateerida, ent seda ma paraku teha ei suuda.
On veider, kuidas meie varasemat elu nii suurel määral raamistanud pidepunktid – kuupäevad, päevad, kuud, minutid, sekundid – on järsku kaotanud igasuguse tähtsuse ning aja möödudes mõnevõrra koguni tähenduse.
Aastaajad on muidugi endiselt olulised, sest neid on võimatu mitte märgata ja nende jälgimiseks on olemas ka vajadus – külmade saabumiseks tuleb valmistuda ning suvine kuumus toob enesega muresid, mille olemasolust mul varem üldiselt aimugi polnud.
Eelmise maailma lõpust on praeguseks möödas pisut enam kui kolm aastat. Seda ma tean. Veel.
Tean, et käes on kevad, sest loodus õitseb
