ma kirjutaksin neid ridu kümne aasta pärast, siis, võimalik, hakkaksin ma eneses kahtlema. Võib-olla tunduks mulle koguni, et seda kõike ei juhtunudki. Tekiks mõte, et äkki on tegemist miskit sorti traumajärgsest stressist põhjustatud ajusünnitisega.
Nad nimetasid seda Loomade Lahkumise Päevaks, ent tegelikult see muidugi polnud seda.
Loomad ei lahkunud, nad tapsid end ära.
Kõik kõrgemad loomad ja kogu maailmas ja samal päeval.
Kui uskuda toona ajakirjanduses ilmunud artikleid, siis tapsid end ära kõik selgroogsed – loomad, linnud, roomajad ja arvatavasti ka suurem hulk kaladest. Teadlased oskasid liikide kadumisele muidugi anda taksonoomiliselt täpsemad piirid, ent tavainimese jaoks piisas ka sellest liigitusest.
Putukad ja mikroobid jäid.
Oli kunagi üks loll nali, et kui tuleb maailmalõpp, siis inimesed surevad, ent prussakad jäävad ellu.
Noh, laias laastus nii läkski.
Loomulikult märgati toimuvat esmalt seoses koduloomadega, kui järjest hakkasid saabuma sõnumid üksteisel kõri läbi närinud merisigadest, end ketiga üles poonud koertest ja aknast vabasurma hüpanud kassidest. Väga paljud lemmikud lihtsalt kadusid ja neid ei nähtud enam kunagi. Vähemalt mitte elavana.
Enamik metsloomade surmadest jäid inimsilmade eest varju, ent taevast end tuhandete kaupa asfaldile surnuks kukutavad linnud ning pideva vooluna metsadest maanteedele jooksvad ja autode ette hüppavad loomad andsid väga kiirelt tunnistust sest, et suitsiidilaine ei puuduta ainult koduloomi.
Veekogud olid ääristatud kaldale viskunud kaladest, kes isegi agoonias lämbudes end ikka veel veepiirist kaugemale üritasid siputada.
Linnu- ja loomavanemad kandsid enne vabasurma minekut hoolt, et nende sugu mitte mingil juhul ei jätkuks. Linnud nokkisid puruks pesas koorumist ootavad munad ja paljudes maailma loomaedades nägid šokeeritud külastajad, kuidas ahvid, sealhulgas inimahvid, tagusid enne enese surmamist hirmutava pühendumusega ja käepäraseid vahendeid kasutades puruks oma järglaste kolba.
Loomad tegid siit ilmast lahkumiseks suisa uskumatut koostööd. Nii näiteks jälgis üks tunnustatud Eesti zooloogidest, kuidas kolm jänest talutasid metsast välja hiidvana, vaevu jalgu järel vedava hundi. Metsaveerel ootas neid ees paarkümmend rästikut, kes esmalt hundi ja seejärel jänesed surnuks salvasid. Enne seda, kui ussimürk loomad kangetena maha lebama jättis, hammustasid nad vastuteenena elutuks neid abistanud maod.
Mäletan üht videot, mis oli filmitud vist kusagil Austraalias ja millel olid jäädvustatud sajad delfiinid, kes viskusid ookeanist rannale, et seal surra. Kohale olid rutanud kohalikud loomakaitsjad, kes järjekindlalt neid jälle vette tagasi vedasid, mille peale delfiinid end taas kaldale heitsid. Ma ei tea, kui kaua see võitlus kestis, ent tean, et võitjana tulid sest välja delfiinid.
Oli päris palju juhtumeid, kus loomad ründasid inimesi, ent neid juhuseid hiljem analüüsinud teadlased leidsid, et sisuliselt olid enamik, kui mitte kõik, sellistest juhtumitest ikkagi loomade enesetapud. Umbes samamoodi, nagu ennast tappa mitte suutev inimene võtab kellegi pantvangi ning laseb snaiperitel oma eluküünla kustutada, haavasid lõvid ja tiigrid oma talitajaid ning jäid siis kannatlikult ootama, kuni nad maha lastakse.
Eestis pälvis kindlasti enim kõneainet see, mis juhtus Pirital.
Juba alates varasest hommikust hakkasid randa alguses sadade ja siis tuhandete kaupa kogunema loomad ja linnud. Kassid, koerad, tuvid, hiired, hobused, metssead, mõned ilmselt loomaaiast plehku pannud eksootilisemat laadi elukad, maod… Kõik, kes Eesti metsades või kodudes elasid või olid siia mõnel muul moel sattunud.
Loomi muudkui saabus ja saabus, kuni kogu rannaliiv oli kuni silmapiirini elusloodust täis ning kogu see loodus seisis ja silmitses ainiti merd.
Kui info toimuvast liikvele läks, tulid kohale ka inimesed, kes hoidsid end loomade armeest aupaklikusse kaugusesse. Kõik filmisid telefonidega, muidugi, ja lisaks tegi mingi erakanal ka otseülekannet.
Mina nägin toimuvat samuti teleri vahendusel. Ma arvan, et terve Eestimaa vaatas seda otseülekannet. Välja arvatud need tuhanded, kes kohale läksid.
Kui loomade juurdevool oli peatunud, tekkis äkki selline hingekriipiv vaikus. Kogu see loomade ja inimeste mass lihtsalt seisis ja ootas vaikides.
Ja siis tuli see hetk, mida ma vahest siiani unedes näen ja mille peale ma üle kere higisena ärkan.
Kõik randa kogunenud loomad, linnud ja muud olendid pöörasid justkui mõne kuuldamatu märguande peale oma pilgud merelt ja vaatasid otsa nende selja taga seisvatele inimestele. Ja nende loomade pilgus oli midagi sellist, mida seal ei oleks tohtinud olla. Ma ei teagi… selline loomadele mitteomane mõistuseläige. Ja kurbus, taoline piiritu ja põhjatu kurbus ning sügav meeleheide, et vaid vähesed inimesed suutsid selle pilgu vastu võtta, enamik suunas silmad mujale.
Loomad pöörasid ennast taas mere poole ning astusid lainetesse. Esmalt uputasid suuremad olendid ära väiksemad. Nad tegid seda aeglaselt, vaikides ja organiseeritult. Kui kõige pisemad loomad olid tapetud, siis uputati nende tapjad suuremate loomade poolt, kes omakorda uputati veelgi suuremate loomade poolt…
Viimaks jäid rannavette vaid karud, põdrad ja kaks elevanti, kes samamoodi ainsatki häält kuuldavale toomata sügavamale jaanuarikuiselt jäisesse merevette sammusid ja siis rannikust eemale ujusid, kuni neid enam näha ei olnud.
Selleks ajaks oli enamik vaatemängu jälginud inimestest juba koju läinud.
Elada jäi neil veel kahe nädala jagu päevi.
Umbes kahe ja poole aasta eest, ehk ligikaudu kuus kuud pärast maailma lõppu, leidsin Tallinna külje all asuvast Peetri alevikust maja, kuhu otsustasin paikseks jääda. Selleks ajaks oli selge, et mingisugune rünnakuoht mind ei ähvarda, mistõttu sain kaitserajatiste ehitamisest loobuda ning asuda tegelema teiste, palju olulisemate küsimustega.
Mäletan, et selle päeva õhtul, kui ma oma uue kodu leidsin, nägin Tallinna kohal taevas ererohelisi, kiirelt siksakitavaid valguslaike. Ma ei ole kunagi päriselus virmalisi näinud, ent ilmselt see siis polaarvalgus oli. Võtsin seda kui märki, et minu poolt välja valitud maja on uue maailma jumalate poolt heaks kiidetud.
Hiljem olen seda taevas aset leidvat tuledemängu näinud mõned korrad veel. Ei teagi, kas inimtegevuse kadumise tõttu on atmosfääris aset leidnud mingid muutused, mis virmaliste teket soosivad, või ei olnud mul varem lihtsalt võimalust nii palju taevasse kaeda. Võimalik ka, et neid on nüüd lihtsalt paremini näha, sest maapealset valgustust enam ei ole.
Üks mure lahenes paikseks jäämisega koheselt – mu uue kodu hoovis seisis neli täiesti kasutamata ja puhast välikäimlat. Majaomanik võis kunagi töötada kuivkäimlaid välja rentivas ettevõttes või siis valmistus ta mõneks suuremaks peoks.
Kui te peaks kunagi sarnaselt minule üle elama maailmalõpu, siis soovitan teil teiste oluliste teemade kõrval pöörata tähelepanu ka käimlaküsimusele. Eriti, kui otsustate ringirändamise lõpetada ja ühte kindlasse kohta paikseks jääda. Kui jätta kõrvale hügieen, tervis ja muu iseendastmõistetav enese kergendamisega seotud temaatika, siis olgu lisaks mainitud, et mingil põhjusel mõjub võimalus normaalses käimlas oma häda õiendada meelerahule vähemalt sama hästi kui soe lõunasöök.
Järele proovitud.
Vesiklosetist ei oska ma veel esialgu isegi unistada, ent kindlasti võtan ka selle konstrueerimise
