käigus nähtus, et lisaks antikehadele leidus kõigi uuritute organismis ka elujõulist viirust. Haigustekitaja oli seega leidnud viisi inimkehas passiivsel kujul ja ilma haigestumist põhjustamata eksisteerida. See leid pani meditsiinieksperdid kukalt kratsima, sest varem polnud teada, et ükski ägedat viirusnakkushaigust põhjustav patogeen võiks selliselt käituda.
Ma ei tea, kas teadlastel õnnestus kindlaks teha, mis täpselt võimaldas koroonaviirusel inimeste organismis pikemajaliselt ellu jääda, miks seda seika polnud varem märgatud ja kus haigustekitaja end peitis. Viiendal pandeemia-aastal tabas maailma teadupärast ka hoopis teine suur katastroof, mida ellujäänud, kui neid peaks kusagil olema, kindlasti mäletavad ja mille tõttu näiliselt olulisuse kaotanud koroonateema meediast ja teadlaste huviorbiidist lõplikult tahaplaanile vajus.
Toona ei osanud keegi aimata, et salakaval vaenlane on meie kõigi silme all ja ometi meile märkamatult oma nupud lauale lõppmänguks valmis sättinud.
Eelmises elus olin ma väga suur maailmalõpufilmide ja -raamatute fänn. Eriti paelusid mind zombifilmid ja sõpradega koos mõnda sellist vaadates tegime sageli nalja, et zombiapokalüpsise saabudes oleme meie igatahes valmis, sest teame täpselt, mida varuda, kuhu minna ja millest või kellest eemale hoida.
Olgu öeldud, et see vastab ka tõele – usun, et olin tsivilisatsiooni kokkuvarisemiseks valmis paremini, kui enamik teisi inimesi oleks olnud.
Saan aru, et see kõlab ehk sobimatu väitena, ent mõnes mõttes vedas mul tohutult, sest elan suure tõenäosusega parimas maailmalõpujärgses maailmas võimalikest.
Miks?
Kas te teate, kes on pärast apokalüpsist ellujäänute suurimaks vaenlaseks?
Ei, need ei ole zombid, bakterid, viirused, tulnukad, geneetiliselt muundatud laboriahvid või muud imeelukad.
Ellujäänud inimeste suurimaks vaenlaseks on teised inimesed. See on konkurentsitult suurim oht.
Briti julgeolekuteenistuse MI5 üheks maksiimiks oli väide, et tsivilisatsioon on anarhiast nelja söögikorra kaugusel. Isiklikult arvan ma, et rüüstamine võib alata ka varem. Elu on näidanud, et selleks pole vaja isegi tühja kõhtu. Piisab võimalusest.
Me võime ju endale kinnitada, et oleme iseseisvalt mõtlevad väärikad isiksused, ent eriolukorras muutud sa viivuga eneselegi ootamatult üheks nendest kriiskavatest ja laamendavatest pärdikutest, kes poodide vitriine lõhuvad, politseinikke kividega loobivad ja on valmis vanillikohukese näppamiseks teisele ahvile selja tagant telliskiviga vastu pead virutama.
Äärmuslikes oludes on teiste inimeste käitumine nakkav ja kõik võib muutuda hetkega.
Armas vanadaam, kes sulle veel paari päeva eest tassikest teed pakkus, võib ellujäämisinstinkti sisse lülitudes sulle selja tagant noa neeru susata, ning alati abivalmis naabrinaine, kelle käest sa käsid nädala eest jahu ja suhkrut laenamas, lõikab näljasurma vältimiseks su kõri läbi, et seesama kuradi jahu ja suhkur tagasi saada.
Kui sa eriolukorras selliste võimalustega ei arvesta, siis oled peagi surnud.
Kõige suurem takistus ellujäämiseks kaotati seega looduse poolt minu jaoks juba eos. Mul ei ole vajadust eluks vajalike ressursside eest võidelda ega pidevalt kartlikult selja taha vaadata. Olen üksi.
Ma tõesti ei tea, kui palju minusuguseid võiks praegu maailmas elus olla. Võin vaid öelda, et ei ole viimase kolme aasta jooksul kohanud ühtegi inimest ega leidnud ühtegi hiljutise inimtegevuse märki. Usun, et kui ellujääjaid oleks vähegi märkimisväärses koguses, siis oleksin praeguseks kasvõi juhuslikult kellegi või millegi otsa komistanud.
Ebarditega olen muidugi kohtunud, ent see on hoopis teine teema…
Päris alguses olin arusaadavalt väga ettevaatlik – liikusin varjatult, tegin enne peidukohast väljumist pikalt luuret, magasin pimedas. Mingi aja möödudes jõudis mulle lõplikult kohale, et teisi inimesi pole enam mingit põhjust karta, sest neid lihtsalt ei ole.
Kui te küsiksite mu käest, kas see arusaam mõjus mulle kuidagi eriliselt šokeerivalt või tekitas minus sügavat meeleheidet, siis ei, ei ühte ega teist.
See mõjus ennekõike rahustavalt.
Sellest, et enam-vähem kõik on surnud, sain ma juba varemgi aru. Ütleme nii, et seda oleks olnud raske mitte märgata.
Võib-olla päris alguses oli mul imepisike lootus, et järsku pole igal pool olukord nii hull, et äkki tuleb keegi mind päästma. Heidab sooja teki õlgadele ja valab termosest kuuma teed, nagu filmides. Viib varjupaika, kus antakse kolm korda päevas sooja sööki ja pühitakse tagumikku, kui ise mingil põhjusel ei suuda.
Mõistus ütles mulle, et see on tühi lootus, ja ma võtsin teda kuulda.
Kas ma oleksin võinud meelemõistuse kaotada? Ilmselt jah. Inimene pidavat olema karjaloom ja üksindus, räägitakse, ajab ta segaseks. Tunnistan, et maailmalõpu päeval ja vahetult pärast seda käisin ma paar korda hullumeelsuse piiril ära küll. Jalutasin mööda seda peenikest punast joont ja astusin siis õigele poolele tagasi.
Kohe päris alguses oli küll muidugi üks juhtum, mis tegi mind väga tükiks ajaks katki. Ma kindlasti kirjutan sest, ent natukene hiljem…
Raskemaid hetki on olnud veel ja ka masendushoogusid ning aeg-ajalt ikka küsid eneselt, milleks see kõik.
Valetaksin, kui kinnitaksin, et ei ole viimaste aastate jooksul kordagi mitteolemise veetlevat sosinat kuulnud ja seda ka mõneks ajaks kaaluvalt kuulatama jäänud.
Ma ei ole siiski inimene, kes vabasurma läheks. Ei ole minus sellist alget kunagi olnud ja kui ma pean lahkuma, siis teen seda võideldes. Oma loomuse vastu ei saa.
Muidugi tahaks vahest mõnda elavat hinge enda kõrvale, ent kui mul oleks valida potentsiaalselt ohtliku kaaslase või üksinduse vahel, siis valiksin kindlasti viimase.
Ma ei ole üksinda maailmas elades veel seinal rippuvate piltidega suhtlema hakanud ega kaaslase leidmiseks melonile inimese nägu peale maalinud ning arvan, et ei tee seda ka edaspidi.
Tegevust peab kogu aeg olema – see päästab ja hoiab meele selge.
Peab olema eesmärk, mille nimel end hommikul voodist üles ajada. Ja olgu kohe öeldud, et vähemalt esimestel aastatel ses uues maailmas tegevusest puudust ei olnud.
Esmalt rabeled, et enesel hinge sees hoida, ja kõik muu saab tulla alles pärast.
Ma ei ole kunagi olnud ekstraverdi või introverdi eredaks näiteks. Pigem olen nii üht kui teist. Sain varasemas elus hakkama nii suuremas seltskonnas kui üksinda kodus istudes. Ma olin ja olen kohaneja. Muidu vist ses uues maailmas hakkama ei saakski.
Minus on maailmasuurune auk, mida ei saa lappida. Ma olen seda enesele tunnistanud ja õppinud selle mitte kunagi kinni kasvava haavaga elama.
Olen nagu Palle, kes ärkab üles ja avastab, et on kogu maailmas üksi.
Ainult et mina ei ärka sest unest üles.
Kui ma peaksin esile tooma, mis oli kogu maailmalõpu juures kõige veidram ja kõhedust tekitavam seik, siis oli selleks kindlasti Loomade Lahkumise Päev.
Midagi sellist ei suudaks välja mõelda ka kõige suurema fantaasiaga kirjanik.
Pagan
