ja sulanud laigud ja iidsed vrakid planeedi pinnal näitasid, et nad olid ka ise sõdinud.
Valasin ülejäänud vee oma välipudelisse, siis patsutasin hellalt seda suurt toru, enne kui ämbri tagasi panin ja teed jätkasin. Masinavärk paistis vastavat mulle kauge, tuttava kõminaga. Järgnesin sellele helile ja viimaks lähenesin helendavale kaljupraole minust vasakul.
Astusin prao juurde ja vaatasin välja Tulekoopasse. See oli mu kodukoobas ja suurim maa-alustest linnadest, millest koosnes Võitlejate Liit. Mu vaatekoht asus kõrgel, pakkudes mulle hämmastavat vaadet hiigelkoopale, täis kastitaolisi hooneid, mis sarnanesid üksteisest väljakasvavatele kuupidele.
Mu isa unistus oli täide läinud. Sel päeval üheksa aastat tagasi krelle võites olid need kogenematud kosmosevõitlejaist piloodid rahvast inspireerinud. Tosinad rändklannid olid ühinenud ja Tulekoopa ning seda ümbritsevad koopad koloniseerinud. Iga klann kandis veel oma nime, vastavalt laevale või laevaosale, kus nad olid töötanud. Minu klann oli Mootorimehed – vana väljend mehaanikute jaoks.
Koos kutsuti meid Võitlejaiks. See nimi pärines meie algselt lipulaevalt.
Muidugi olime kokku kogunedes krellide tähelepanu äratanud. Nood põlesid ikka veel soovist inimkonda hävitada, nii et sõda jätkus ja me vajasime pidevalt hulka sõjalaevu ja piloote, et meie tärkavat rahvakildu kaitsta.
Tulekoopa ehitiste kohal kõrgus masinavärk: iidsed sepikojad, rafineerimistehased ja vabrikud, mis sulatasid metalli ja tootsid sõjalaevade jaoks vajalikke osi. Masinavärk oli väga hämmastav ja unikaalne, sest teistes koobastes asuvad masinad tootsid soojust, elektrit ja filtreeritud vett, ainult Tulekoopa masinad suutsid teha keerukamat ehitustööd.
Sellest praost hoovas kuumust, mis pani mu lauba higist pärlendama. Tulekoobas oli lämmatav paik, kõigi nende töökodade, vabrikute ja vetikavaatidega. Ja kuigi see oli hästi valgustatud, tundus see alati millegipärast süngena; küllap töökodade punakaskollase valguse tõttu, mis igalt poolt vastu säras.
Lahkusin prao juurest ja kõndisin vana koristusvahendite kapini, mille olin seina seest leidnud. Selle uks oli esmapilgul eristamatu ümbritsevast kivitunnelist ja sel viisil suhteliselt kindel panipaik. Tõmbasin selle lahti, vaadates oma salajasi esemeid. Mõned osad mu harpuuni jaoks, mu lisa-välipudel ja mu isa vana piloodimärk. Hõõrusin seda hea õnne jaoks, siis panin oma valgusköie, kaardiraamatu ja harpuuni sinna kappi.
Otsisin välja rohmaka kiviotsaga oda, sulgesin ukse ja heitsin koti üle õla. Kaheksat rotti on üllatavalt ebamugav kanda, eriti kui sul – isegi seitsmeteistkümneselt – on keha, mis keeldub kasvamast pikemaks kui sada viiskümmend üks sentimeetrit.
Kõndisin koopa tavasissepääsu juurde. Kaks sõdurit maavägedest – mis kunagi päriselt võitlemas ei käinud – valvasid sissepääsu. Kuigi ma teadsin mõlemat eesnime pidi, sundisid nad mind ikkagi kõrvale astuma, teeseldes mu sissepääsuloa otsimist. Tõesti, neile lihtsalt meeldis mind ootama panna.
Iga päev. Iga neetud päev.
Viimaks astus Aluko kõrvale ja hakkas kahtlustavalt mu kotti läbi otsima.
„Missugust salakaupa sa ootad, et linna smugeldan?” küsisin temalt. „Munakivisid? Sammalt? Ehk kive, millega su ema loopida?”
Ta vahtis mu oda, nagu imestades, kuidas mul oli õnnestunud püüda kaheksat rotti nii lihtsa relvaga. Noh, las imestab. Viimaks viskas ta koti mulle tagasi. „Lase jalga, argpüks.”
Pea vastu. Ajasin pea püsti. „Ühel päeval,” ütlesin, „sa kuuled mu nime ja su silmadesse tulevad tänupisarad, kui sa mõtled, kui väga sul vedas, et olid kunagi tundnud Jälitaja tütart.”
„Parema meelega unustan, et olen üldse kunagi sind tundnud. Lase jalga.”
Ajasin pea püsti ja kõndisin Tulekoopasse, suundudes Tööstuse Kuulsusrikka Arengu poole, nagu meie naabruskonda kutsuti. Parajasti oli vahetuste üleandmine ja ma möödusin töölistest, kes kandsid eri värvi tunkesid, iga värv näitamas nende tegevusala suure masina juures, mis olid hädavajalikud Võitlejate Liidu elus – ja sõjas krellidega. Sanitaartöölised, koristajad, vetikavaatide spetsialistid.
Nende hulgas polnud muidugi piloote. Puhkavad piloodid olid sügavais koobastes reservis. Vahetuses viibivad piloodid elasid Altas, samas baasis, mille kaitsmisel mu isa oli surnud. Baasi ei hoitud enam saladuses, vaid pinnale oli rajatud suuri ehitisi, milles asus tosinate kaupa laevu, koos pilootide juhtimisüksuse ja treeninghoonetega. Seal hakkan ma elama alates homsest, kui olen eksami ära teinud ja kadetiks saanud.
Möödusin Esimeste Kodanike suurest metallkujust. Sellel oli kujutatud hulk inimesi, kes hoidsid sümboolseid relvi ja sirutusid võitluspoosides taeva poole, laevad nende taga õhku kerkimas, metallsabad järel. Kuigi see kujutas neid, kes olid võidelnud Alta lahingus, polnud mu isa nende hulgas.
Järgmise käänaku järel jõudsin meie kodu juurde; üks paljudest metallkuupidest, mis suurt keskmist kuupi ümbritsesid. Meie oma oli väike, kuid küllalt suur kolme inimese jaoks, eriti kuna ma veetsin vahel terveid päevi koobastes, küttides ja seigeldes.
Mu ema polnud kodus, kuid leidsin vanaema katuselt, keeramas vetikavrappe, et neid meie vankrist müüa. Mu emal oli keelatud ametlikku tööd teha selle pärast, mis mu isa oletatavasti teinud oli, nii et me pidime hakkama saama, tehes midagi ebatavalist.
Vanaema vaatas mu tulekut kuuldes üles. Ta nimi oli Becca Nightshade – mul oli sama perekonnanimi – kuid isegi need, kes teda vaevalt tundsid, kutsusid teda vanaemaks. Ta oli paar aastat tagasi peaaegu pimedaks jäänud ja ta silmad olid piimvalgeiks muutunud. Ta oli küürus ja töötas kepitaoliste kätega. Kuid ta oli ikka veel tugevaim inimene, keda teadsin.
„Oooh,” ütles ta. „See kostab Spensa moodi! Kui palju sa täna said?”
„Kaheksa!” Viskasin oma saagi tema ette maha. „Ja mõned on eriti paksud.”
„Istu, istu,” ütles vanaema, lükates vrappe täis mati kõrvale. „Puhastame ja küpsetame need ära! Kui me kiiresti teeme, jõuame need valmis, et su ema saaks neid täna müüa, ja ma hakkan nahku parkima.”
Oleksin vist pidanud kooli minema – vanaema oli selle jälle unustanud –, kuid tõesti, mis mõtet sel oli? Viimasel ajal peeti meile vaid loenguid erinevaist ameteist, mida koopas pidada. Ma olin juba valinud, kelleks ma saada tahan. Kuigi piloodieksam pidi olema raske, olime koos Rodge’iga selleks valmistunud juba kümme aastat. Saame kindlasti läbi. Nii et miks ma pidin kuulama, kui tore on olla vetikavaadi tööline või midagi sellesarnast?
Pealegi, kuna pidin jahil käima, oli mul palju loenguid vahele jäänud, nii et ma ei sobinud teistele töödele. Hoolitsesin selle eest, et käiksin loenguis, mis puudutasid lendamist – laevade ehitus ja parandamine, matemaatika, sõjaajalugu. Kõik teised loengud, kuhu mul jõuda õnnestus, olid lihtsalt preemiaks.
Istusin ja aitasin vanaemal rotte nülgida ja neid sisikonnast puhastada. Ta tegutses puhtalt ja tõhusalt, tunde järgi töötades.
„Kellest sa tahaksid täna kuulda?” küsis ta, pea kummargil, silmad peaaegu kinni.
„Beowulfist!”
„Ah, geatide kuningast, eks? Mitte Leif Erikssonist? Tema oli su isa lemmik.”
„Kas ta tappis draakoni?”
„Ta avastas uue maailma.”
„Draakonitega?”
Vanaema
