style="font-size:15px;"> „See võib mitte tunduda kuulsusrikkana,” sõnas Alfir. „Aga ilma sanitaarvägedeta poleks kellelgi meist vett. Piloodid ei saa lennata, kui neil pole midagi juua. Mitmes mõttes on meie töö koobastes kõige suurema tähtsusega.”
Kuigi mulle mõni loeng meeldis, olin neid küllalt kuulanud. Ventilatsiooniväe töölised olid nädala algusepoole öelnud, et nende töö oli kõige tähtsam. Nagu olid ehitusvägede töölised öelnud üks päev enne neid. Nagu ka sepikoja töölised, puhastusteenindajad ja kokad.
Neil kõigil oli peaaegu sama jutt. Midagi sellest, kuidas me kõik oleme tähtsad osakesed krellidega võitlevast masinavärgist.
„Iga töö koopas on elutähtis osa masinavärgist, mis meid elus hoiab,” ütles Alfir, nagu oleks mu mõtteid kuulnud. „Me ei saa kõik olla piloodid, kuid üks töö pole tähtsam kui teine.”
Järgmisena ütleb ta midagi oma koha teadmisest ja käskude täitmisest.
„Meiega ühinedes te peate suutma ettekirjutusi täita,” sõnas mees. „Te peate andma oma osa, hoolimata sellest, kui tähtsusetu see paista võiks. Pidage meeles, kuulekus on vaprus.”
Sain aru ja teatud määral nõustusin temaga. Piloodid ei saa sõjas hakkama ilma vee, toidu või sanitaarteenusteta.
Kuid selliste tööde tegemine tundus ikkagi rutiinsena. Kus oli säde, kus energia? Me pidime olema Võitlejad. Me olime sõdalased.
Klass plaksutas viisakalt, kui kodanik Alfir lõpetas. Akna taga kõndis veel töölisi sirgjooneliste, geomeetriliste kujude all. Vahel tundus, nagu me polekski sõjamasin, vaid pigem kell, mis mõõtis aega, kui kaua vahetused kestsid.
Õpilased tõusid vaheajale minnes ja ma sammusin eemale, enne kui Dia oma järjekordse vaimukuse viskab. See tüdruk oli püüdnud mulle terve nädala probleeme tekitada.
Selle asemel lähenesin õpilasele ruumi tagaosas – kiitsakale punasejuukselisele poisile. Ta oli pärast loengu läbisaamist otsekohe raamatu avanud.
„Rodge,” ütlesin. „Rigmarole2!”
Ta vaatas üles oma hüüdnime, kutsungi peale, mille olime talle valinud selleks ajaks, kui ta piloodiks saab. „Spensa! Millal sa siia jõudsid?”
„Keset loengut tulin. Sa ei märganud?”
„Kordasin mõttes lennuskeemide nimekirju. Neetud. Ainult üks päev jäänud. Kas sa pole närvis?”
„Muidugi mitte. Miks ma peaks närvis olema? See on käkitegu.”
„Ma pole kindel, kas minu jaoks on.” Rodge vaatas tagasi oma õpikusse.
„Kas sa teed nalja? Sa tead peaaegu kõike, Rig.”
„Sa peaksid mind vist Rodge’iks kutsuma. Ma mõtlen, et me pole veel hüüdnimesid ära teeninud. Mitte enne, kui eksami ära teeme.”
„Mida me kindlasti teeme.”
„Aga mis siis, kui ma pole õigeid materjale õppinud?”
„Viis põhilist pöördemanöövrit?”
„Järsk tagasipööre,” ütles ta otsekohe, „Ahlstromi silmus, paarislibastus, ületiiva korgitser, ja Imbani pööre.”
„VKV g-jõu hoiatavad piirnormid erinevatel manöövritel?”
„Kümme g-d tõusul või külgkaldes, viisteist g-d edasiminekul, neli g-d laskumisel.”
„Mootori tüüp Poco hävitajal?”
„Missugusel versioonil?”
„Praegusel.”
„A-19. Jah, ma tean seda, Spensa – aga mis siis, kui eksamil pole neid küsimusi? Mis siis, kui seal on midagi, mida me ei õppinud?”
Tema sõnade peale tundsin kerget kahtlusekübet. Praktika käigus muutus piloodieksami tegelik sisu iga aastaga. Olid alati küsimused mootorite, hävitaja osade ja manöövrite kohta – kuid praktiliselt võis seal olla küsimusi kõigil koolitusteemadel.
Olin paljudest loengutest puudunud, kuid teadsin, et ma ei peaks muretsema. Beowulf ei muretseks. Enesekindlus on heroismi hing.
„Ma kavatsen selle testi hiilgavalt sooritada, Rig,” ütlesin. „Sina ja mina, meist saavad parimad piloodid Võitlejate Kaitsevägedes. Me võitleme nii hästi, et krellide nutulaul kostab taevasse nagu suits matusetuleriidal, nad karjuvad meeleheitest, kui meid näevad!”
Rig kallutas pead.
„Kas soolasin pisut üle?” küsisin.
„Kuidas sa niisuguste asjade peale tuled?”
„Kõlab nagu miski, mida Beowulf võiks ütelda.”
Rodge asus uuesti õppima, ja ma tõenäoliselt oleksin pidanud temaga ühinema. Siiski ei suutnud ma enam tuupida, asju mehaaniliselt pähe toppida. Tahtsin, et väljakutse lihtsalt saabuks.
Meil oli täna veel üks loeng, õnnetuseks. Kuulasin umbes tosina õpilase lobisemist, kuid polnud sellises meeleolus, et nende rumalust taluda. Selle asemel leidsin, et kõnnin ringi nagu puuriloom, kuni märkasin, et Mrs. Vmeer tuli minu poole koos Alfiriga, sanitaartöötajaga.
Mrs. Vmeer kandis ererohelist seelikut, kuid hõbedane kadetimärk ta pluusil näitas ta tõelisi saavutusi. See tähendas, et ta oli piloodieksami ära teinud. Ta pidi olema lennukooli pooleli jätnud – muidu oleks märk olnud kuldne –, kuid see polnud ebatavaline. Siin Tulekoopas oli isegi kadetimärk suur saavutus. Mrs. Vmeeril olid erilised riided ja toidujaotusprivileegid.
Ta polnud halb õpetaja – ta ei kohelnud mind eriti teistmoodi kui teisi õpilasi, ja ta vaatas mind harva kurja pilguga. Ta meeldis mulle teatud viisil, isegi kui ta tütar oli pimeduseolend, kes oli väärt ainult seda, et teda tappa ja tema laibast nõiajooke teha.
„Spensa,” ütles Mrs. Vmeer. „Kodanik Alfir tahab sinuga rääkida.”
Valmistusin küsimusteks mu isa kohta. Kõik tahtsid neid alati esitada. Kuidas oli elada argpüksi tütrena? Kas ma soovisin, et saaksin selle eest peitu pugeda? Kas ma olin kunagi kaalunud perekonnanime vahetust? Inimesed, kes pidasid end kaastundlikeks, esitasid alati selliseid küsimusi.
„Kuulsin, et sa oled palju ringi rännanud,” ütles Alfir.
Avasin suu, et vihaselt vastu kähvata, siis hammustasin huulde. Mida?
„Sa käid väljas koobastes,” jätkas ta, „küttimas?”
„Hm, jah,” vastasin. „Rotte.”
„Me vajame sinusuguseid inimesi,” ütles Alfir.
„Sanitaarvägedes?”
„Paljud masinad, mida teenindame, asuvad kaugetes koobastes. Me korraldame nendeni ekspeditsioone ja vajame selleks tugevaid inimesi. Kui tahad tööd, siis ma pakun seda sulle.”
Tööd. Sanitaarvägedes?
„Minust
