Saladuslik juhtum Stylesis. Agatha Christie

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Saladuslik juhtum Stylesis - Agatha Christie страница 4

Saladuslik juhtum Stylesis - Agatha Christie

Скачать книгу

grimassi.

      „„Kallis Alfred” – „armas Alfred” – „õel laim” – „õelad valed” – „õel naine” – süüdistada tema „armast abikaasat” – mida varem tema majast lahkun, seda parem! Ma siis lähen.”

      „Aga mitte kohe praegu?”

      „Silmapilk!”

      Hetke vältel istusime ja jõllitasime teda. Lõpuks, jõudnud arusaamisele, et tema veenmiskatsed ei anna tulemusi, läks John Cavendish rongide sõiduplaani vaatama. Tema naine järgnes talle, pomisedes midagi missis Inglethorpi veenmisest asja üle järele mõtlema.

      Kui missis Cavendish oli toast väljunud, muutus miss Howardi näoilme. Ta kummardus innukalt minu poole.

      „Mister Hastings, te olete aus mees. Kas ma võin teid usaldada?”

      Ma olin veidi jahmunud. Miss Howard pani käe mu käsivarrele ja tasandas hääle sosinaks.

      „Valvake tema järele, mister Hastings. Mu vaene Emily. Nad on nagu haide parv – kõik viimaseni. Oh, ma tean, mida räägin. Nende hulgas pole kedagi, kellel ei oleks näpud põhjas ja kes ei püüaks temalt raha saada. Ma kaitsesin teda, nagu suutsin. Nüüd, kui mind enam teel ees pole, kasutavad nad teda ära.”

      „Muidugi, miss Howard,” ütlesin mina, „ma teen kõik, mis saan, aga olen kindel, et te olete erutatud ja pingutate üle.”

      Ta katkestas mind, viibutades aeglaselt nimetissõrme.

      „Noormees, uskuge mind. Ma olen märksa kauem maailmas elanud kui teie. Kõik, mis ma teilt palun, on – hoidke silmad lahti. Siis näete, mida ma mõtlen.”

      Lahtisest aknast kostis automootori podin ning miss Howard tõusis ja suundus ukse poole. Väljast kuuldus Johni hääl. Käsi ukselingil, pööras miss Howard üle õla pead ja viipas mulle.

      „Eelkõige, mister Hastings, pidage silmas seda põrgulist – tema abikaasat!”

      Rohkemaks polnud aega. Miss Howard mattus protestide ja hüvastijättude innukasse koori. Inglethorpid ennast ei näidanud.

      Kui auto ära sõitis, eemaldus missis Cavendish äkki seltskonnast ja ületas sõidutee, et minna vastu habet kandvale pikakasvulisele mehele, kes ilmselt oli teel maja poole. Tema põski värvis puna, kui ta sellele mehele käe ulatas.

      „Kes see on?” küsisin ma terava tooniga, sest tundsin tulnuka vastu instinktiivset umbusaldust.

      „See on doktor Bauerstein,” ütles John lühidalt.

      „Ja kes on doktor Bauerstein?”

      „Ta puhkab meie alevis pärast rasket närvivapustust. Ta on Londoni spetsialist, väga tark mees – ma usun, et üks suurimaid praegu elavaid mürgieksperte.”

      „Ja ta on Mary suur sõber,” torkas taltsutamatu Cynthia vahele.

      John Cavendish kortsutas kulmu ja vahetas kõneainet.

      „Lähme kõnnime natuke, Hastings. See oli väga vastik lugu. Evelyn Howardil on alati olnud terav keel, aga Inglismaal ei leidu temast ustavamat sõpra.”

      Ta valis puuistandikku läbiva teeraja ning me jalutasime alevisse, minnes läbi mõisa seda külge ääristava metsa.

      Kui me koduteel parajasti ühte väravat läbisime, noogutas ja naeratas meile nägus noor mustlanna tüüpi naine, kes tuli vastassuunast.

      „Ilus tüdruk,” märkisin ma tunnustavalt.

      Johni nägu jäigastus.

      „See on missis Raikes.”

      „Seesama, keda miss Howard …”

      „Täpselt,” ütles John tarbetult järsu tooniga.

      Ma mõtlesin valgejuukselisele vanale daamile, kes elas suures mõisahoones, ja väikesele ilmekale patusele näole, mis oli just praegu meile naeratanud, ning mind valdas ebamäärane jäine eelaimus. Ma tõrjusin selle kõrvale.

      „Styles on tõepoolest tore vana mõis,” ütlesin ma Johnile.

      Ta noogutas võrdlemisi süngelt.

      „Jah, see on kena kinnisvara, ühel päeval saab ta minu omaks – ja oleks õiguse pärast juba praegu pidanud minu oma olema, kui mu isa oleks teinud mõistliku testamendi. Ja siis poleks ma nii pagana suures rahapuuduses, nagu ma nüüd olen.”

      „Kas teil on siis rahapuudus?”

      „Mu kallis Hastings, võin teile öelda, et küsimus, kust raha saada, käib mul üle mõistuse.”

      „Kas teie vend ei saaks teid aidata?”

      „Lawrence? Viletsate värsside avaldamisega uhketes köidetes on ta läbi löönud iga penni, mis tal on kunagi olnud. Ei, me mõlemad oleme vaesed mehed. Ma pean ütlema, et ema on meie vastu alati olnud väga lahke. See tähendab, kuni praeguseni. Pärast abiellumist muidugi …” katkestas ta kulmu kortsutades.

      Esmakordselt tajusin ma, et koos Evelyn Howardiga oli atmosfäärist kadunud midagi määratlematut. Tema kohalviibimine oli tähendanud julgeolekut. Nüüd oli see julgeolek kadunud – ja õhk näis olevat tulvil kahtlust. Mulle meenus ebameeldivalt doktor Bauersteini kurjakuulutav nägu. Mind täitis ebamäärane kahtlus igaühe ja kõige suhtes. Hetkeks oli mul saabuva õnnetuse eelaimus.

      2. PEATÜKK

      16. ja 17. juuli

      Ma olin Stylesisse saabunud 5. juulil. Nüüd tulen ma selle kuu 16. ja 17. päeva sündmuste juurde. Lugeja mugavuse huvides esitan ma nende päevade vahejuhtumitest võimalikult täpse lühikokkuvõtte. Tegelikult tehti need kindlaks kohtuprotsessil pikkade ja igavate ristküsitluste abil.

      Evelyn Howardilt sain ma mõni päev pärast tema lahkumist kirja, milles ta mulle jutustas, et töötab Middlinghami, umbes viieteistkümne miili kaugusel asuva tööstuslinna ühes suures haiglas meditsiiniõena, ning palus mind talle teatada, kui missis Inglethorp peaks ilmutama mingit leppimissoovi.

      Ainus tõrvatilk mu rahulike päevade meetünnis oli see, et missis Cavendish eelistas ebatavalisel ja minu jaoks arusaamatul kombel doktor Bauersteini seltskonda. Ma ei suutnud kujutleda, mida ta selles mehes nägi, aga ta kutsus teda alatasa külla ja tegi temaga sageli pikki jalutuskäike. Ma pean tunnistama, et olin täiesti võimetu selle mehe veetlevust nägema.

      Kuueteistkümnes juuli oli esmaspäev. See oli ärev päev. Laupäeval oli toimunud kuulus näitusmüük ja esmaspäeva õhtuks oli ette nähtud sama heategevusüritusega seotud pidu, kus missis Inglethorp pidi deklameerima ühte sõjapoeemi. Hommikupoolikul olime kõik ametis alevis asuva peosaali korrastamise ja dekoreerimisega. Hilise lantši järel veetsime pärastlõuna aias puhates. Ma panin tähele, et John käitus mõnevõrra ebatavaliselt. Ta näis olevat väga erutatud ja rahutu.

      Pärast teejoomist heitis missis Inglethorp voodisse, et enne oma õhtust jõupingutust puhata, ja mina kutsusin Mary Cavendishi tennist mängima.

      Umbes kolmveerand seitse hüüdis missis Inglethorp meile, et me jääme hiljaks, sest õhtust pidi tol päeval söödama tavalisest varem. Meil oli tublisti tegemist, et

Скачать книгу