ja haljendama. Metsad kattusid õrna kevadise lehestikuga, rohelistel niitudel puhkesid värvikirevad õied. Varsti hakkasid pead looma viljapõllud …
Ainult et sellest ajast peab Morana igal sügisel Iriast lahkuma ja iga kord valdab Ladat kurbus. Kogu loodus nutab lahkunut taga. Puudel koltuvad lehed, külm tuul rebib need lahti. Närtsivad lilled ja viljapõllud jäävad tühjaks. Loodus uinub, et ärgata kevade rõõmsas säras, kui Velesi kuningriigist jõuab tagasi Morana – elu ja surma jumalanna.
ALLANEELATUD JUMALAD
Kaugel põhjas laius sünge Allilm. Kõrgel Mustal mäel seisis Velesi ja Nija eluase. Selle värava riivideks olid inimjalg ja -käed, lukuks hambuline lõualuu. Tara oli ehitatud kontidest, mille otsa olid torgatud leegitsevate silmakoobastega pealuud.
Igal ööl, olles võtnud hirmsa hundi kuju, läks jumal Veles jahile. Ükskord, joostes üle helge Päikese tee, röövis ta Horsi ja tegi temast Allilmas oma ülemtallimehe.
Mõne aja pärast sündis Nijal Merot – teravate loomakõrvadega poisike. Ta oli tumm, kuid vaikse loomuga ega sarnanenud üldse oma venna ja õega – Zelu ja Dirtsejaga.
Merotile meeldis tõusta mööda nähtamatut redelit taevasse, kaasas gusli, ning hulkuda tähtkujude vahel kuldse kuuna ja mängida magusaid laulukesi. Meroti muusika oli nii hea, et kui Velesi poeg istus kuuvalguse alla, kogunes tema ümber arvukalt loomi ja linde – kotkaid, lõvisid, koeri, pantreid ja hirvi. Isegi ratsanikest jumalad ja kangelased, kes olid võitnud koletisi, jäid tema ette sõnatus lummuses seisma.
Seejärel läks Merot isa ülemtallimehe juurde, et kuulda temalt lugusid tarkadest kaitsehaldjatest, võimsatest hiiglastest Vertodubist ja Vertogorist ning imekaunist jumalannast Dennitsast. Kui Merot sai kaheteistkümneseks, ütles ülemtallimees (või oli see jumal Hors ise) talle:
„Varsti sünnib sinu emal tütar Porvata – hirmus nõid. Ta neelab Allilmas alla kõik jumalad ja teenrid. Mine oma isa juurde ja palu temalt parim hobune ning ratsuta siis võimalikult kiiresti taevasse!“
Kartlikult läks Merot saali, kus istus tema hirmuäratav isa. Olles mähkinud end karu- ja maonahkadesse, segas Veles pika kepiga enda ees surnute luid, mille vahel tatsasid tähtsalt jalalt jalale sammudes künnivaresed – ettekuulutajad linnud. Nad astusid väga ettevaatlikult, et mitte tallata surnuks ümber Velesi roomavaid sipelgaid ja musti kääbuseid.
„Isa, ma tahan, et sa annaksid mulle kõige parema hobuse!“ ütles Merot.
Tõstes pilgu pojale, virutas Veles oma valitsuskepi käest minema. See kukkus hirmsa mürinaga põrandale. Künnivaresed tõusid käratsedes lendu, sipelgad ja mustad kääbused aga jooksid mööda nurki laiali.
„Lõpuks hakkasid sa rääkima!“ hüüatas Allilma valitseja ning käskis rõõmuga teenritel täita poja palve, isegi küsimata, kuhu too kavatseb teele asuda.
Sõitnud läbi pika tee, kohtas Merot teelahkmel kolme õdedest vanamoori. Need olid kaitsehaldjad Dolja, Nedolja ja Sudba, kellele meeldis aeg-ajalt istuda kusagil oma õmblustööga, et teekäijaid proovile panna.
„Austatud naised, kas ei leidu teil kohta vaesele rändurile?“ küsis Merot. Vanamoorid vaid raputasid pead.
„Kahjuks ei ole meil enam kaua jäänud elada. Kui oleme murdnud oma viimase nõela, tuleb surm meile järele.“
Nii tuli Merotil edasi sõita. Siis, kui eespool paistis tammesalu, nägi ta hiiglast Vertodubi, kes hirmsa raginaga kiskus maast saja-aastaseid puid.
„Jessa poeg,“ hüüdis Merot, „luba mind enda juurde elama!“
Vertodub peatus, äigas laubalt maha higinired ja ütles:
„Mul oleks muidugi hea meel sind enda juurde lasta, kuid kas näed neid tammesid? Kohe, kui neist viimase välja kisun, suren.“
Kannustades hobust, ratsutas Merot edasi. Juba maailma äärel, seal, kus maa ja taevas kokku puutuvad, nägi Merot hiiglast Vertogori, kes tohutu vasaraga mägesid purustas. Tõusnud jalustes püsti, hüüdis Merot kõigest väest:
„Vertodubi vend! Ära keeldu teelisele külalislahkust osutamast!“
Vertogor osutas vasaraga kõrge mäe suunas ja ütles:
„Jagaksin meelsasti sinuga oma peavarju ja toitu, aga kohe, kui purustan viimase mäe, jõuab kätte minu lõpp.“
Alles kolmanda päeva õhtuks õnnestus Merotil taevani jõuda. Seal, keset sinist põldu seisis neljakandiline laut, mille seinad kiirgasid imelist sära. Lauda juures kõrgus ümmargune küngas, sellel aga sõi valge härg. Merot, kes oli Horsilt korduvalt kuulnud jutustusi taevasest kuningriigist, mõistis kohe, et laut oli Päikese troon, küngas tema säng, härg aga valguseandja ise.
Tulnud hobuse seljast maha, märkas Merot suurt aeda. Astudes sellesse läbi pärani avatud värava, nägi ta kaht imeilusat neidu. Dennitsa ja Vetsera, üks punases ja teine rohelises kleidis, korjasid lilli ja laulsid lõbusaid laule.
Meroti ilu lummas õdesid ja nad veensid noormeest taevasse jääma.
Möödus mõni aeg. Iga päev läks Merot Dennitsa ja Vetseraga aeda. Aga mida lõbusamaks jumalannad muutusid, seda kurvemaks läks Meroti süda.
Vaadates kõrgustest Allilmale, nägi noormees hirmsatest hammastest purustatud kodumaja. Pisarad veeresid valgete pärlitena tema põskedel. Langedes rohukõrtele, muutusid need valgeteks maikellukesteks.
Kord küsis Dennitsa Merotilt:
„Miks sa kurb oled? Võib-olla ei ole sa rahul meie külalis-lahkusega?“
„Mis sa nüüd, proua! Olen siin leidnud pääsemise,“ vastas noormees. „Minu silmad on punased tuulest, aga mitte pisaratest.“
Dennitsa läks otsekohe Stribi juurde. Võimas jumal, mähkunud halli habemesse, tukkus ilmapuu okstel.
„Tark vanamees!“ hüüdis Dennitsa. „Käsi oma lapselastel tuultel mitte hullata päikeselises aias ega puhuda silma meie külalisele!“
„Kes seal on?!“ möirgas Strib. Aga nähes all seisvat jumalannat, naeratas heatahtlikult.
„Ah, see oled sina, Svetovidi ja Divija tütar? Vaat, mis ma sulle ütlen: minu lapselaste tuultega ei ole siin midagi tegemist. Merot kurvastab seepärast, et näeb, milline häda on tabanud Allilma.“
Järgmisel päeval ei pidanud Merot enam vastu ja ütles, et tahab koduseid paiku vaadata. Jumalanna läks oma õe Vetsera juurde ja võttis tema laekast võluesemed: harja, kammi ja kolm noorendavat õuna. Siis rääkis Dennitsa Merotile, kuidas neid asju kasutada. Tänanud jumalannat, asus noormees teele.
Kui Merot Vertogori juurde jõudis, siis nägi ta, et hiiglane lõhub vasaraga viimast kaljut. Merot võttis harja ja viskas selle põllule. Otsekohe kerkis maast rohkesti kõrgeid mägesid. Vertogor rõõmustas ja jätkas lõbusalt oma tööd.
Järgmisena kohtas Merot Vertodubi. See kiskus juurtega välja viimast puud. Aga kohe, kui Merot kammi maha viskas, tõusid sellest mühinaga tihedad tammemetsad. Vertodub ei jäänud tegevusetult seisma ja asus rõõmuga tööle.
Lõpuks jõudis Merot vanamooride-kaitsehaldjateni. Ta andis igaühele õuna ja vanamoorid-kaitsehaldjad noorenesid hetkega, muutudes sihvakateks neidudeks. Selle eest kinkisid nad noormehele
