Slaavi mütoloogia. Aleksandr Illikajev
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev страница 17
Merot vangutas vastuseks vaid kurvalt pead.
„Mängi sina seni guslit,“ naeratas Porvata, „mina aga lähen ja teen sulle õhtusöögi.“
Merot istus pingile ja hakkas sügavais mõtteis pillikeeli sõrmitsema. Äkki vappus õhk ja tema ette ilmus õigusemõistmise jumal Prove, pikkade kõrvadega mees, kes kandis krooni ja härjanahast saapaid. Käes hoidis Prove lippu ja hõõguvat rauatükki.
„Ma kuulsin, et pärast seda, kui Podaga oli sind maa pealt ära ajanud, ei saa sa enam oma taevasest eluasemest lahkuda!“ imestas Merot.
Prove muigas süngelt ja ütles:
„See on nii, kuid ainult ühe erandiga. Isegi maailmavalitseja Svetovid ei saa mind keelata sekkumast jumalate asjadesse, kui kõne all on veresidemete reetmine! Ma tulin, et rääkida sulle: sinu õde Porvata pakub sulle kõigepealt õhtusööki, aga pärast neelab su alla!“
Tänanud õigusemõistmise jumalat, sööstis Merot paleest välja, istus hobuse selga ja ratsutas tagasi. Prove aga, enne kui kaduda, võttis hiirekese. Et Porvata midagi ei aimaks, pani ta hiire pillikeeltel jooksma. Porvata tormas hambaid teritades tuppa ja nägi, et Meroti ei olnud seal enam ammu. Sai hirmus vihaseks ja kihutas kohe venda taga ajama.
Meroti hobu oli küll kiire, kuid peagi kuulis ratsanik enda taga metsikut kriginat ja tuule ulgumist. Pööranud end ringi, nägi ta Porvatat, kes oli võtnud kohutava hiidnaise kuju.
Merot võttis välja rätiku ja lehvitas sellega. Otsekohe tekkis tema selja taha järv, sügav nagu meri. Kuni Porvata sellest üle ujus, jõudis Merot ratsutada Vertodubi juurde. Aimates, et noormeest ähvardab oht, hakkas Vertodub puid teele langetama. Porvatal tuli end sellest tihedast rägastikust läbi närida.
Selle ajaga oli Merot jõudnud Vertogorini. Hiiglane haaras kõige kõrgema mäe ja asetas selle peale veel teise. Porvatal õnnestus raskustega läbi mäe tungida, kuid siis jõudis ta kolme hüppega Merotile järele.
„Nüüd sa minu käest ei pääse, vend!“
Aga Dennitsa käskis Gennilil kohe päikeselise aia värava avada ja Merot ratsutas oma hobusel sinna.
Jäänud maa peale, ulus Porvata kurjusest ning kasutades nõiduslikke loitse, pöördus kättemaksu ja tülide jumalanna Podaga poole.
Taevas tõmbus pimedaks. Sinna kogunesid igalt poolt pilved, maapõu mürises ning üleni mustas ilmus jumalanna Podaga.
„Dennitsa!“ hüüdis Podaga hirmsa häälega, mis sarnanes rohkem veerevate kivide müraga. „Las Merot ja Porvata istuvad kaalule. See, kes on kergem, sööb teise ära.“
„Ära kuula teda!“ üritas Dennitsa noormeest tagasi hoida. Merot aga ütles:
„Ära karda, proua. Ma ei pelga Podaga salakavalust.“
Hääletult langes alla tohutu kaalukauss ja noormees astus kartmatult selle peale. Siis aga virutas Porvata õelalt naeru lagistades jalaga teise kaalukausi pihta, kavatsedes venna maha paisata ja alla neelata. Kuid tugev tõuge heitis Meroti üles nii, et ta sattus kohe taevasse.
Porvata ei suutnud end kinni hoida ja paiskus maha. Tema kõht lõhkes nagu vana trumminahk ning sealt astusid välja Veles, Nija, nende pojad ja tütred, samuti ülemtallimees koos paljude teenrite ja teenijannadega.
HIIDNAINE SINEGLAZKA
Kõrgel, veel kõrgemal kui taevas, mille kohale on sirutanud oma võimsad oksad ilmapuu, laius jumalate eluase – helge Iria. Svarogi ja Lada palee seisis otse keset imepärast saart, kus valitses igavene suvi.
Kui Svarog lõpetas Iria ülesehitamise, tegi ta nii, et sinna võisid pääseda ainult surnud inimeste hinged ja rändlinnud. Svarog püstitas saare ümber kõrged mäed. Sinna viis üksainus kitsuke rada. See kulges läbi kindlalt suletud värava, mille ees mühises ja pulbitses hirmsa jõuga veekeeris.
Iga päev, tänu Prija, Spožina ja Ovseni hoolitsusele, küpsesid Iria aias võluõunad, tänu millele säilitasid jumalad oma nooruse ja ilu.
Ükskord aga lakkasid puud aias miskipärast vilju kandmast. Need kuivasid üksteise järel ja hukkusid, kuni oli alles jäänud vaid üks õunapuu. Nüüd enam vilju kõigile ei jätkunud ja jumalad, isegi need, kes elasid sünges Allilmas, hakkasid tasapisi vananema.
Siis aga lendas ei tea kust kohale hirmsat kuumust kiirgav lind, haaras viimase õuna ja kandis selle kaugele läände, hiiglaste maale.
Svarog ei suutnud enam nagu varem sepistada taevavõlvile raudvitsu. Iria aluspind lõi kõikuma, nõrkesid ilmapuu oksad. Ööd muutusid päevast valgemateks. Dennitsa ja Vetsera jooksid jalad rakku, otsides maa peale kukkunud taevatähti. Siis otsustasid Svarogi vanimad pojad Perun ja Ladon minna noorendavaid õunu otsima.
Perun istus hobuse selga ja ratsutas päikeseloojangu poole. Teelahkmel nägi ta suurt kivi, millesse olid raiutud järgmised sõnad:
„See, kes sõidab paremale, kaotab oma hobuse, aga pääseb ise. Kes sõidab vasakule, saab hukka, kuid päästab hobuse. Kes aga sõidab otse, leiab endale naise.“
Mõelnud veidi järele, ratsutas Perun otse. Mõne aja pärast hakkas paistma kuldse katusega palee. Perunile tuli vastu kaunis neiu, peas kivikroon. Ta käskis oma teenritel külalise sadulast maha tõsta ja kanda paleesse, et teda rammusa õhtusöögiga toita.
Perun aga ei teadnud, et see oli Nija ja Svetovidi tütar Klimba, öiste hirmude ja kohutavate ettekuulutuste jumalanna. Perun oli vaevalt jõudnud pehmele asemele heita, kui Klimba pööras ta ümber ja Perun lendas sügavasse auku.
Samal ajal jumalad üha vananesid. Ladon läks vennale järele. Temaga juhtus sama, mis Peruniga. Kui Ladon augu põhja kukkus, kuulis ta kellegi häält:
„Kes lendab?“
„Ladon. Aga kes istub all?“
„Perun.“
Mõni aeg pärast vendade ärasõitu läks Radegast Svarogi juurde, kui too arutas teiste jumalatega, mida edasi teha, ja ütles:
„Isa, ma tahan minna vendi otsima.“
Svarog käskis Horsil ja Gennilil tuua Päikese tallist kõige väledama ratsu. Morana aga peatas taeva valitseja käskiva käeviipega.
„Sel ööl,“ rääkis jumalanna, „kui ma keetsin erinevaid rohtusid, ilmus minu juurde Kigala ja teatas, et tahab oma õele kätte maksta, kuna see on röövinud Peruni ja Ladoni. Pärast seda andis Kigala mulle edasi Svetovidi enda tahte. Ainult minu abikaasa Radegast suudab noorendavad õunad tagasi tuua.“
„Õde, aga mis saab Perunist ja Ladonist?“ torisesid Letnitsa ja Dzidzelija. „Kas Svetovid siis tõesti ei soovi nende vabastamist?“
Lada vangutas kurvalt pead.
„Ma olen juba kaotanud oma kaks poega, aga nüüd kaotan kohe ka kolmanda.“
„Me peame kõik alluma Svetovidi tahtele, vaid tema üksi teab tulevikku,“ ütles Morana.
Kohe puhkes jumalate nõupidamisel hirmus kära. Igaüks tahtis öelda,