paiskasid jumalanna ja vaimud-ratsanikud laiali karjaaia tugevad vitsad. Punased härjad ja mustad tarvad pistsid madalas vees igas suunas jooksu. Mustad kaarnad aga kihutasid neile järele.
Otsustas siis Morana, et püüab Letnitsa kinni. Kuid jumalanna pääses tema käest küll liblikana, küll haihtus nagu soe vihm. Morana väsis ära ja nõustus Perunile tema esialgse kuju tagasi andma, kui ainult oma karja tagasi saaks …
Aga mis sai veskikividest?
Räägitakse, et Svarog ja Radegast otsustasid need inimestele anda. Aga selleks, et saaks jahu nii päeval kui ka öösel jahvatada, otsustas Radegast ehitada ka vesiveski. Jõgi voolab, ratas keerleb, jõua ainult viljateri juurde puistata!
RADEGASTI SURM
Ükskord pidasid jumalad helges Irias pidu. Soovides külalisi rabada, käskis Svarog keeta liha tohutus, mitme versta sügavuses katlas.
Kui toiduained sinna pandi, selgus, et need ei suuda katta isegi katla põhja. Siis otsustas Radegast sõita sinise mere äärde, lasta hanesid, luiki ja parte.
Terve päeva sõitis Radegast lääne poole, kuni jõudis järsu kalda äärde. Tema õnneks oli ümberringi linde palju.
Ratsanikust jumal lasi linde ja kavatses juba Iriasse tagasi pöörduda, kui nägi äkki loojuva päikese käes säravas vaikses vees kuldset luike.
Radegast jõudis juba vibu pingule tõmmata, kui luik muutus kauniks neiuks, peas kivikroon.
„See oled sina, Klimba!“ hüüdis Svarogi poeg. „Öiste hirmude ja kohutavate ettekuulutuste jumalanna!“
Klimba astus uhkeldavalt Radegasti ette ja ütles:
„Unustagem kurjus, mis meie vahel oli. Vaata mind. Kas ma ei ole kaunis?“
Otsekohe lahvatas Radegasti südames palav kirg neiu järele. Klimba võttis jumala käekõrvale ja viis oma valgetest kividest lossi merekaldal. Seal võttis ta Radegastilt hirmsa tõotuse:
„Luba, et kui kumbki meist sureb, läheb teine tema järel hauakambrisse elavana!“
Radegast ainult naeris selle peale. Ta ju teadis, et jumalad on surematud, kuid pidades seda tõotust naise veidruseks, oli nõus.
Sellest peale hakkas Radegast tihtipeale Klimbat külastama.
Aga kas on maailmas midagi, mida saaks varjata Morana kõikenägeva pilgu eest? Saanud mehe truudusetusest teada, saatis jumalanna Klimbale surmatõve.
Õhtu eel, huntide ulgumise ja vareste kisa saatel, Radegasti armuke suri. Siis sõitis otse Allilmast Svetovidi tütrele järele hiidnaine Jagaa oma saaniga, virutas kondise kepiga vastu väravat ja ütles:
„Pange Klimba surnuvankrile! Juba on kaevatud sügav, kahekümnesüllane hauakamber. See aga, kes tõotas surnule järele minna, sõitku ratsuga!“
Ei jäänud Radegastil muud üle, kui surnute maailma hirmuäratavale saadikule alluda. Ta hakkas kurvaks teekonnaks valmistuma. Pani pähe hõbekiivri, millel oli kujutatud laiali sirutatud tiibadega jahilind, siis võttis musta härjapeaga kilbi ja sõjakirve. Lõpuks hüppas hõbedast kabjaraudadega hobuse selga sadulasse, mis oli kaunistatud lillede, küllusesarve, ratta ja kala kujutistega.
Ei olnud Radegasti südames hirmu. Ta ei läinud ju esimest korda Allilma. Kunagi oli tal õnnestunud vabastada surnud inimeste hinged. Lahingus Velesi endaga oli Radegast saanud abikaasaks Morana.
Ladon ja Perun jagasid vennale oma relvad. Perun andis vibu ja nooled, Ladon aga oda.
Kuid enne kui Radegast oli jõudnud surnute riiki teele asuda, ilmus tema ette Morana.
„Nüüd, kui mu rivaal on surnud, olen valmis sulle truudusetuse andestama. Pea aga meeles, et Klimba püüab isegi pärast surma sulle kätte maksta!“ hoiatas abikaasa.
„Ma ei karda koletisi!“ hüüdis Radegast. „Mul on ju kaasas imepärane hobune, terav sõjakirves ja tugev kilp. Pealegi vaata, mida vennad mulle andsid. Nende relvad ei tunne halastust, lüües Velesi ja Nija õelaid sigitisi.
„Aga siiski, võta ka see kaasa …“
Nende sõnadega ulatas Morana mehele karbi võlusalviga, mis võis parandada igasugused haavad.
Kaua sõitis Radegast saani järel. Lõpuks viis Jagaa ta maasse kaevatud sügava haua äärde. Algul lasti sinna Klimba surnukeha, siis läks järele Radegast koos hobuse ja relvadega.
Seejärel kattis Jagaa haua tammise kaanega ja puistas peale liiva.
Jäänud Klimba surnukeha juurde, süütas Radegast kõigepealt vaiguse tõrviku. Svetovidi ja Nontsena tütar lamas seal otsekui elus …
Keskööl oli kuulda sahinat. Hobune hirnatas, kaapides kapjadega mulda. Radegast nägi, kuidas igalt poolt pudenesid maod. Siis pingutas Radegast oma vibu ja võttis tupest nooled. Süüdanud nooleotsad tõrvikuga, hakkas ta neid saatma üksteise järel madude pihta. Sisinaga tungisid nooled elajatesse, naelutades need maa külge.
Kuid siis lõhenes maa ja sealt paistis tohutu mao sile lõust. Sisisedes roomas see aeglaselt Radegasti poole ja põimis tema jala ümber oma väänleva soomuselise keha.
Avades oma hirmsad lõuad, päästis koletis valla tulejoa, kavatsedes vägilase elusalt põletada. Radegast aga varjas end kilbiga, millel oli musta härja pea.
Siis, ootamata, millal madu uuesti ründab, läbistas Radegast koletise keha odaga ja alles pärast seda raius ta pea terava sõjakirvega maha.
Jälle astus Radegast Klimba juurde. Suutmata vastu panna tema nõiduslikule ilule, võttis ta karbikese raviva salviga ja hakkas sellega surnud keha võidma.
Ja oh imet, Klimba liigutas äkki ja elustus. Ta avas silmad ja tõusis istuma …
Äkki hakkas ülalt liiva pudenema: Peruni ustav malev oli ratsanikust jumalale appi tulnud. Radegast lõhkus oma sõjakirvega kiiresti tammise katte. Kui haud oli lahti, tõstis ta Klimba hobuse selga ja ratsutas ise järele.
Jõudnud tagasi helgesse Iriasse, kus rõõmsad Svarog ja Lada korraldasid uhke peo, ütles Radegast Klimbale:
„Minu tõotus on täidetud, aga nüüd tahan ma tagasi pöörduda oma naise ja sugulaste juurde. Mine rahus oma koju mere äärde.“
Klimba tänas selle eest, et Svarogi poeg oli ta surmast päästnud, kuid hinges varjas ikkagi oma kurjust.
Jõudnud tagasi oma valgesse kivipaleesse, pöördus Klimba õhinal öövaimude, vereimejate ja luupainajate poole …
Sellest peale hakkas Radegast nägema kohutavaid unenägusid. Neis täitusid Velesi ettekuulutused. Nija ja Dirtseja laulsid rõõmulaulu. Karna karjus haledalt, aga Želja ratsutas mööda maad ringi, puistates leegitsevast sarvest tuld.
Saanud teada meest vaevavatest õudusunenägudest, tegi Morana talle võlukangast särgi. Otsekui nähtamatu turvis kaitses see magajat öiste viirastuste eest.
Radegast sai jälle rahu. Kuid mõne aja pärast hakkas Morana, siis ka teised jumalad, märkama, et jumal … vananeb.
Nooruke Dzidzelija aimas kohe, et
