teraselt ringi — hallikassinised terased lapsesilmad, vaadeldes jõe ümbrust, õpetaja maja, surnuaia müüri ja tõustes üles isegi taeva poole, et näha, kuidas seal üle kõige selle pildi sõudsid pilved, nüüd lõuna ajal juba suured, mitte enam valged, vaid helehallid.
Surnuaialgi oli rahvast. Siin istusid vanad mutikesed pingikestel haudade juures ja pühkisid silmi. Siinseal oli neid mitugi koos, nad rääkisid tasa, vaikselt, madala kaebliku häälega ja ohkasid aeg-ajalt sügavasti.
Polnud need jutud vaid kadunukestest. Ei, siin räägiti veel ka elavatest. Heideti neile ette üht kui teist, arvustati nende elukombeid, nende käitumist siin ning seal — ja ohati raskesti.
„Näe, Tohu Mari… jumal olgu talle armuline! Omal mehekene alles hauas soe, aga juba…! Nägin teist toona Alajõe laadal… Punast kirja siidrätik peas ja helehall undruk seljas… kõrval see va Kulbi Jüri — rätsep või mis ta on… Oh sa armas jumal küll!”
„Jüri nüüd mõni rätsep… see niisama va igavene lakkekrants… Kust viina saab, sinna läheb ja seal ta siis seni lakub, kui viin otsa saab. See ka mõni mees! Või siis Mari säärasega… Sa taevane jumal! Ja oli ometi omal ilus, kena mees…”
„Jah, ära võeti… Nii nad kõik lähevad… Oli noor ja tugev mees… Ära võeti… Ja nüüd Mari… Oh sa armas jumal küll!”
Siin-seal põlvitas mõni emakene oma lapse haua juures, siin-seal mõni mees oma naise, kadunukese kalmu juures. Ja siin-seal istus kogu perekond ühes omastega pingil värske haua kõrval, kus puhkas keegi, kes lahkunud…
Liisu läks oma mehe hauale, mis asetses madalas kolkas, risu ja rämpsu keskel, kuhu veel polnud ulatunud surnuaia korrashoidmise õige sundus. Siia, padrikusse, viskas igaüks midagi omakse haua juurest, ja keegi ei koristanud seda. Siin oli hauaalune maapind odav, siit võis seda saada ka verivaene inimene. Ja kuigi õpetaja mõnikord pühapäeviti kirikus manitses, et ei tohi risu ning rämpsu visata surnuaiale, vaid surnuaia müüri taha, tehti seda ometi.
Liisu laskus haua peatsisse, madala puuristi kõrvale, ja luges meieisapalvet. Tema kõrvale põlvili laskus ka väike Sannä. Ta teadis, et tema all, siin mullas, puhkab ta isa. Ja tal oli väga hale oma isast, kes pidi siin all külmas mullas lamama — surnult küll, kuid siiski oli see kurb! Ja poisigi silmadesse valgus niiskus, kui ema nuutsudes palve lõpetas. Ent kui ema haaras oiates ristist ning langes kummuli hauale, purskusid suured pisarad poja silmist — nii hale oli tal emast!
Ema jäi kauaks kummuli mustale hauamullale, nii kauaks, et poisil hakkas sellest mingi hirm. Seda rohkem, et ema lõpuks ei nutnud enam, vaid lamas nii — vaikselt, vaevu hingates.
Poiss puudutas tasa ema varrukat ja lausus:
„Ema, kas sa magad?”
Siis tõstis ema oma pea — ta nägu oli juba kuiv, kuid veelgi kahvatum kui muidu, — ning ütles vaikselt:
„Ei maga, laps. Ma ajan isaga juttu.”
Poiss imestas.
„Kas tõesti, ema?!”
„Jah, laps.”
Ning nähes lapse silmis suurt arusaamatust, seletas ema:
„Vaimus, vaimus ajame juttu! Sinu isa vaim lehvib meie kohal ning kuuleb meid ja näeb meid. Tema on siin igal pool.”
Seda katsus väike Sannä tajuda.
Aga talle jäi siiski arusaamatuks, miks isa, kui ta võib emaga juttu ajada ja on siin igal pool, — miks ta siis hauast välja ei tule, lühikeseks ajakski!
Ema nägi, et laps on rahutu, ja tõusis üles.
„Aeg on lahkuda kah. Vaja kodu poole hakata minema.”
Ning ta ohkas raskesti.
Veel korraks haaras ta ristist, jumalagajätuks, tõmbas sellest krobelise käega üle. Siis ütles ta lapsele:
„Jäta nüüd sina ka isaga jälle jumalaga! Vaat nii kui mina! Tõmba käega üle risti. Rist on nüüd isa käe asemel.”
Poiss tegi seda: ta väike pihk libises üle halli värvimata puu. Ema pani talle pähe ta mütsi, mis haua juures viibides oli olnud maas, rohus.
Siis läksid nad jälle, lapse käsi ema pihus.
„Ema,” küsis poiss äkki, „miks on mõned ristid nii suured ja mõned nii väikesed?”
Ema ei osanud kohe midagi vastata.
Ja ei jäänudki talle midagi muud üle, kui ütelda tõtt:
„Suured ristid on rikastel, väikesed vaestel.”
Poiss näis selle vastusega rahulduvat. See andis ta peale tükiks ajaks tööd.
Aga siis küsis ta:
„Ema, miks mõned inimesed on rikkad ja mõned vaesed?”
Ema pidi peaaegu naeratama! Jah, kui tema seda isegi teaks!
„See on nii,” ütles ta. „Jumalast seatud.”
Poiss mõtles.
Jumalast seatud… See oli kõva pähkel! Selle vastu polnud midagi ütelda! Aga ometi leidis ta uue, kaunis huvitava küsimuse:
„Miks jumal nii seadnud on?”
„Küllap tema ise teab seda paremini kui meie. Ei meie tema seadusi ja tarkusi mõista suuda.”
Sellega oli lõpp. Siit polnud enam pääsu edasi! Poiss mõistis seda. Ja ta ütles alistuvalt:
„Ema, mina tahan ka rikas olla, et omale suurt risti saada! Ja rauast!”
„Küll sa siis saad kah, kui ükskord sured! Aga seni on veel nii lõpmata palju aega. Seni sa elad veel kaua, kaua.”
Nad olid jälle sammunud üle sillakese ja jõudnud kirikaia juurde, kus lasipuu küljes konutas nende vilets hobune, nende vana Võik. Võigu puusanukid olid püsti kui lehmal ja ta saba samuti peenike kui lehmasaba; isegi jõhve oli tal vähe saba otsas, samuti kui lehmal.
Aga vanker oli veel kõva, kadunud peremehe enese kätetöö. Seda ei suutnud ajahammas niipea lammutada, olgugi Joss nii halb vankrimees kui tahes.
Selles vankris oli vana kott, pooleldi õlgi täis — ja muud ka mitte midagi. Heinad oli Võik juba ammu söönud, niipaljukese kui neid oli. Vähe oli neid muidugi, liigagi vähe. Ja väike Sannä kujutles elavalt, kui paha oli Võigul siin vaadata teiste hobuste ristikheinasöömist! Oh kui paha! Tuli välja, et ka Võik oli vaene! Nojah, miks mitte! Ta oli ju vaeste inimeste hobune.
Et Sannä ja ta ema ja õde Iida ja onu Joss olid vaesed, seda oli Sannä juba ammu kuulnud, kõlaliselt. Ent ta polnud seni vaevaks võtnud selle üle pikemalt järele mõtelda.
Nüüd nägi ta piltlikult, mis tähendas vaesus. Vilets Võik! Kogu aja pidi ta siin lasipuu küljes tühja kõhuga konutama, kuna teised hobused krõbistasid ristikheinu! Seda kujutles Sannä nii elavalt, et ta emale
