seal kõhuni sisse ning ei suutnud enam omal jõul välja tulla; küllalt oli häda nähtud nende väljakiskumisega!
Iida aga oli tubli jässakas tõmmuvereline laps, julge pilguga ja rõõmsa ilmega. Ta oli närinud kooritud lepaoksi, sest need olid veel sugu magusad, ja ta suu oli sellest punane kui metslasel.
Ema tõreles teda selle eest. Aga ta näitas lõbusalt ja hooletult hambaid ja lausus:
„Kui kaski ei saa, on lepadki head!”
Seljas oli tal paks hall villane undruk ja samast riidest kuhti — nagu emalgi. Peas hall rätik, kah täisealise moodi köidetud. Ta oli nagu väike vanainimene oma riietumises, käitumises ja ilmeski. Ainult kui ta naeris, siis nähtus, et ta oli ometi laps!
„Mis te ka lõunaks sõite?” päris ema tütrelt. „Piim teil ju peaaegu kõik alles!”
„Sa käskisid ju mul kartuleid keeta, ema,” vastas Iida. „Seda ma tegin kah. Ja siis neid sõimegi silgusoolvee ning leivaga. Piimale panin sugu vett hulka — seda rüüpasime peale. Oli väga hea!”
„Hea laps!” kiitis ema.
See Iida tegi ta südame ikka rõõmsamaks ja kergemaks. Meenutas kõigiti oma isa, kadunukest.
„Ma keedan teile nüüd körti,” jätkas ema. „See kulub meile kõigile ära.”
Sannä oli juba õues ringi jooksnud ja tuli nüüd, kuuldes kördist, lähemale.
„Körti, körti!” kordas ta. „Ema, keeda körti! Ma tahaks silku kah!”
„Silku enam ei ole,” ütles ema. „Ei sulle õhtul võigi silku anda. Siis hakkad öösi juua tahtma ja nutma.”
Iida naeris ning lausus:
„Sa, kui jood, siis teed voodi märjaks, hihihii!”
„Ei tee!” karjus Sannä haavunult. „Sina ise teed!”
„Või mina!” vastas Iida pahaselt. „Mind äratatakse enne päikesetõusu, aga sina põõnad keskhommikuni. Kus mul see aeg voodit märjaks teha!”
Ema rahustas:
„Ärge minge tülli! Olge ikka mõlemad head lapsed! Ega Sannägi enam nüüd voodi tee. Ta juba täismees. Vaat lubas tee peal, et saab rikkaks ja ostab omale raudristi.”
Iida irvitas:
„Tema võih? Tema ostab raudristi?! Mis ta sellega teeb? Kaela seob omale või?”
Aga Sannä uhkustas:
„Panen omale raudristi hauale, kui suren! Jah! Ja emale kah ja sulle kah, kui tahad!”
Iida vastas:
„Ei taha ma su raudristi! Puurist palju ilusam ja kergem. Nii nagu isal. Vaat!”
Et jutt pöördus jälle surnuaiale tagasi, see tegi ema uuesti kurvaks. Ta ütles:
„Lähme, Iida, lüpsame nüüd lehmad ära! Siis teen varsti kördi kah valmis. Sannä, sina ära veel voodi mine — jääd kördist ilma.”
Sannä lubas ülal olla. Aga kui ema ja õde tulid lüpsilt, leidsid nad poisi kägarasse vajunult kööginurgas, pliidisuu ees, kuna Joss istus samas pakul ja süütas paja alla tuld.
„Põõnab!” lausus Iida halvakspanevalt ja kadedalt. „Juba põõnab! Ja mina…”
„Lase olla,” ütles ema pehmelt. „Ta väsis pikal teel ära. Ja päev oli ka pikk ning kuum. Las tal magada. Kui kört valmis saab, siis ma äratan ta ise üles.”
Peagi valmis ka kört. Ning Sannä äratati ta nutust hoolimata. Kuum kört aga lepitas ta. Sõi — ning langes jälle maha, unne. Ema tõstis ta voodisse. Ja voodisse läksid ka teised. Kilgid laulsid, koit punetas kaugel akna taga.
Siis tundis ka perenaine lauge raskeks minevat. Ta ohkas veelgi korra kõigest hingest ja heitis voodisse. Rahu vajus ta silmadele.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
