istusid vankrisse pooltühjale kotile ja Võik hakkas tasapisi kodu poole astuma. Peaaegu kõik teised kirikulised olid juba lahkunud.
Võik astus kui koolja. Ega ta laisk olnud ja väga vana polnud ta ka veel. Ja tal oli püüdlik hing. Ta tõstis jalgu vilkaltki, kuid ta sammud jäid lühikeseks, kobavaks, komistavaks. Ta ei jõudnud kuigi palju edasi, väsis peagi ja hakkas varsti iga mäekiinkakese all peatuma ja ohkama.
Perenaine ei sundinud teda. Ta pilk ei näinud hobust märkavatki, kuigi oli suunatud otsejoones enda ette. Kus viibis see hall tumm pilk? Kus viibisid selle kahvatu naise mõtted?
Päike kõrvetas. Helehallid pilved olid taevast lahkumas, sest aeg kaldus õhtupoolikule. Valkjassinine taevas tuli kõikjalt särades nähtavale, naeratades, muheldes. Ja päike, ümmargune kuum kuldne sõõr, hõõgus selles sinas ning saatis alla pimestavaid õnnistavaid kiiri. Oli ilus see pärastlõuna! Vaikne, nii väga vaikne! Tukkusid vaigused männid tee ääres, kanarbik helendas mändide all, noor rukis hõljus tasa ning õitsema puhkev ristikhein lõhnas uimastavalt.
Suuri silmi vahtis poiss võõraste kohtade mööduvaid pilte, tundis päikese hõõguva soojuse ürgset jõudu ning tajus vaistuliselt maailma looduse suurust ning ilu enda ümber.
Nii ema kui ka poeg olid sügavas mõttes. Aga mida nad mõtlesid…? Või oli neid lihtsalt uimastanud suvine soojus ja rahu?
Metsaserval, kõrgema mäekünka all jäi Võik jälle seisma ja seisis tüki aega, enne kui seda märkasid vankris istujad.
„Nõõ, nõõ!” sundis perenaine hobust.
Aga hobune ohkas, raputas pead ja vaatas taha, tegemata katset mäkke ronimiseks.
„Ta vilets on väga otsas,” ütles ema Sannäle. „Laseme tal süüa. Siin kraavipervel on ilus rohi.”
Ta rakendas hobuse vankri eest lahti, tõmbas ise vankri kraavikaldale ja istus metsaservas asetsevale kivile. Poeg ronis ta kõrvale. Hobune sõi aeglaselt ja puristas, kaitstes end jõuetult parmude eest, kes olid ta keha mitmest kohast veriseks purenud.
Nii ema kui ka poeg vaikisid jälle.
Siis aga meenus emale midagi, ta astus vankri juurde ja harutas midagi rätikust, mille oli jätnud vankrisse, kotile.
„Kas tahad süüa, Sannä?”
„Jah.”
„Jumal küll, jah! Päris ära unustasin, et leib oli kaasas. Sa, vaene, oled ju vist otse nälginud! Nii on, kui omal pole isu. Unustad lapsegi! Kas väga näljane oled?”
„Ei ole.”
„Säh, söö.”
Ning ema murdis kannikast tüki. Sinna peale poetas ta sõrmedega veidi kohupiima, mis oli peidetud õõnsusse, kannika põhja.
Poiss sõi ahnelt seda vana kibedat leiba ja mõru kohupiima. Ema pures oma pala loiult. Tema süda ei vajanud veel toitu — oh ei!
Mõlemad vaikisid jälle. Aga metsa vilus hakkasid poisi mõtted jälle ärksamalt töötama ja ta silmad käisid vilkalt ringi. Ise süües jälgis ta huviga liblikate lendu, sipelgate sagimist ja päikese varjude mängu puude all. Kaks lindu lendas ligemale põõsale ja hakkas seal kõvasti vadistama. Nende vahel tekkis tüli. Ei tea millise maiuspala pärast nad teineteisele nii pahased olid!
„Vaata, ema, tsirgud purelevad!” hüüdis Sannä lõbusal ilmel ja tõusis püsti, närides viimast leivaraasu.
Aga ema vaatas — polnud temal suurt huvi selle tüli vastu.
„Linnukesed jagelevad,” ütles ta ükskõikselt. „Mis neil muud teha! Neil pole muresid!”
Linnud aga taipasid vist, et inimeste tähelepanu nendele oli pöördunud, ja lendasid ruttu minema.
„Ära läksid!” ütles poiss kahetsevalt. „Ütle, ema, miks inimesed lennata ei saa?”
„Saksad lendavad kah.”
„Tõesti või?! Kas neil on tiivad?”
„Ei ole, aga neil on nii kerge elu, et kogu aja elavad kui linnukesed oksal. Ja lendavad kah, kui istuvad tõllas ja uhked hobused neid lennates viivad.”
„Miks neil nii kerge elu on, ema?”
„Neil on palju raha.”
„Miks meil nii palju raha ei ole?”
„Jumal pole meile andnud.”
„Miks?”
Ema vaikis.
Poiss mõtles.
Siis lausus otsustavalt.
„Ema, kui ma suureks kasvan, siis ma saan omale palju raha!”
„Kust sa saad, kes sulle annab?” vastas ema ükskõikselt, aga samas meenus talle, et ta äsja ise lapsele ütles, et jumal on raha andja. Ta lisas tasa:
„Nojah, kui suureks kasvad… Kes teab… Seni on nii palju aega, seni võib kõik juhtuda. Tublile töömehele pole ime, kui ta raha saab. Ja sinust, annab jumal, kasvab ka tubli töömees.”
Ta tõusis kivilt, kitkus metsaservalt ilusamat rohtu ja söötis seda Võigule. Siis pani ta seda rohtu mõne tuusti ka vankrisse ning hakkas hobust uuesti vankri ette rakendama.
„Istu peale, Sannä,” ütles ta lapsele. „Vaja jälle minna. Millal me niiviisi koju jõuame!”
Ja siis alustasid nad jälle oma hädalist sõitu. Sõit see õieti ei olnudki. Suurema jao teest kõndis Võik pikkamisi, taarudes. Vaid aeg-ajalt, allamäge minnes, proovis ta traavida. Aga mis traav see oli! See oli vilets kõikumine jalgadel.
Alles õhtu eel jõudsid ema ja poeg koju. Hädiste kandimaja kükitas kui hall kast Laisoo serval. Ja soo taga kasvas juba vana mõisamets. Lagunenud ait, väike laudaubarik ja vana, vana väike rehealune olid hunnikus maja ümber, kaevukook nende keskel püsti. Joss seisis väravas, vaatas oma kõverate silmadega kahele poole, muheles ja tegi: „Hõõ!”
„Kus te nii kaua olite?” küsis ta naljatoonis, tõrelevalt. „Kas käisite kõrtsis või?”
Ja see tegi talle endale säärast nalja, et ta puhkes lausa naerma:
„Hõõ, hõõ, hõhõhõõ!”
„Vii hobune kopli,” käskis perenaine. „Mis kõrtsiskäijad meie oleme!”
„Kopli?” venitas Joss. „Hõhõhõhõõ! Koppel paljas kui tahukivi!”
Perenaine lõi vaid käega ja ruttas majja. Vaatas sahvrisse: Iida, hea laps, oli lehmad ära lüpsnud. Üheksa aastane alles — ja juba kui täisealine. Kõik teeb ära, mis õpetad, ja oskab isegi juba mõnda omast peast. Sellest saab tööinimene, sellest saab perenaine! Aga… jättis mõtte pooleli — süda läks jälle kurvaks!
Päike ligines loodele
