olid rajada looklev kruusatee.
Kui kaua kriminaalkomissar Desiré Rosenkvist oma telefoni ka poleks vaadanud, hakkas ta ometi kahtlema, kas ta oli ikkagi õiges kohas. See, mis seal all metsasalus kalda ääres paistis, meenutas murettekitaval kombel hauaplatsi.
Ta polnud mitte kunagi käinud paadikuuris.
See oli tema endise ülemuse Sam Bergeri krunt. Nii enne kui ka pärast Bergeri väikest kuulsusrikast taandumist Rootsi politseivõimust oli see olnud tema mälu peidetud paikade keskuseks. Võib-olla hinge keskpaigaks.
Kui see oli nüüd siin.
See ehitis, mille suunas ta üle pügatud murulapi liikus, polnud tegelikult mingi paadikuur. Paadikuurid on mõeldud vette lastud paatide kaitseks ja neil on ühes otsas sissesõit. Sellel ehitisel polnud mingit sissesõidukohta ja seal polnud ka ühtegi paati, vaid üks pikk terrass, mis ulatus teivaste peal üle vee nagu piklik paadisild. Tervet ehitist kattev kile lasi läbi eriskummalist valgust.
Ta liikus lähemale. Pimedus laskus. Järveõhk muutus tuntavamaks. Aga see paadikuur polnud päris õige paadikuur.
Väike trepp, mis viis sissepääsuni, paistis olevat värskelt ehitatud. Kile alt paistis metallsilt, millele oli graveeritud tekst. Kriminaalkomissar Desiré Rosenkvist kummardus sildi kohale ja üritas tekstist läbi kile aru saada. Oli seal tõepoolest kirjas Båthuset Security AB? Ta suutis vastu panna kiusatusele rebida kile maha ja koputas selle asemel hoopis uksele.
Keegi ei avanud. Ei mingit elumärki, ei mingit vastust. Ta koputas uuesti. Võbelev valgus võbises edasi. Midagi ei juhtunud. Ta koputas kõvemini, kloppis rusikaga vastu ust. Ja see vajus lahti.
Ehitustolm. Uue ehitise omapärane lõhn. Värskelt saetud puit. Ei miskit muud. Peale millegi, mis meenutas pisikesi jaanimardikaid õhus lendlemas. Imepisikesi. Arvatavasti saepuru.
Ta nägi väikest kööki, kööginurka otse ees. Siis liikus ta paremale suuremasse ruumi. Kaks ust kõrvuti paremat kätt kaugel eemal välisuksest. Ilmselgelt hiljuti ostetud diivan, kõvasti kile sisse mähitud, samasugune tugitool, diivanilaud. Täiskirjutatud magnettahvel. Aken vaatega merele. Ta keeras vasakule ümber nurga, nägi lahesoppi nagu panoraami läbi klaasist liugukse. Tundus nagu terve laht oleks korraga paista.
Aga miskit muud polnud näha. Ei ühtki hingelist.
Ta läks ettevaatlikult liugukse poole. Vaate suunas. Siis kuulis ta vasakult kostvat mingit häält. Seina seest. Miski liikus. Õrn lohisev heli, summutatud kõlks.
Ta tardus paigale.
Kui ta toibus, nägi ta, et seal oli ilma käepidemeta uks, lihtsalt üks tükk seina, mida raamis peenike ristkülikukujuline pragu. Ta tegi vaistlikult relvakabuuri lahti ja pani küüned prao vahele. Kui tal õnnestus uks piisavalt lahti tõmmata, et vasaku käe sõrmed ukse vahele saada, otsis parem käsi teenistusrelva üles. Siis tõmbas ta ukse lahti.
See oli väike tualett, paar ruutmeetrit suur, vaevu valmis ehitatud. Ja polnud mingit kahtlust, et kellegi pea oli päris sügaval WC-potis.
Ta sööstis, haaras kuklakarvadest kinni, tõmbas pea üles. See tuli aeglaselt kaasa. Vesi tilkus. Ta köhis.
Keha vajus aeglaselt poti kõrvale. Enne kui Desiré jõudis talle otsa vaadata, ütles pooluppunud hääl:
„Mul pole dušši.“
Naine jõllitas märga sassis kukalt ja ütles tahtmatult:
„Õues on terve kuradima järv.“
Mees tualetis pööras end uskumatult aeglaselt ümber.
Siis vaatas ta naisele otsa ja ütles:
„See on tegelikult laht.“
Sel silmapilgul kui ta kriminaalkomissar Desiré Rosenkvistile otsa vaatas, muutus too Deeriks. See polnud üldse loomulik. Oli möödunud rohkem kui pool aastat sellest, kui nende teed olid dramaatilistes oludes lahku läinud. Ometi oli ta aimanud, et Deeriks muutumine saab kunagi juhtuma.
Oli ta seda kartnud? Ei, lihtsalt aimanud. Võib-olla isegi lootnud.
Sam Bergeril oli mingil moel õnnestunud teda alati muuta selleks veidi rohkem lõdvestunud kujuks, mille nimeks oli Deer.
„Asi näeb hullem välja, kui see on,“ ütles Berger, üritades tualetipõrandalt üles tõusta, ja käsi libises niimoodi, et ülemised hambad lõid otse vastu WC-poti portselanäärt.
*
Oli augusti keskpaik ja valitses tuulevaikus. Hämarik hakkas taanduma. Nad istusid paadisillal, mis ulatus üle vee. Nende vahel laual seisid kaks väikest klaasi.
Berger hoidis verist käterätti suu vastas. Ta võttis selle ainult selleks ära, et vahepeal võtta lonks Laphroaigi viskit ja võib-olla üht-teist pomiseda.
Kumbki neist ei teadnud, kust otsast alustada. Pilgud libisesid üle vaikse pigimusta vee. Teisel pool lahte pandi väikse kuldkollase lossi fassaadituled põlema. Sealt jooksis valguskett, looklev valgusrada, mis peegeldus peegelsiledalt öiselt veepinnalt. Lõpuks lausus Deer:
„Kas asi näeb tõesti hullem välja, kui tegelikult on?“
Berger kehitas õlgu.
„Mul on vähemalt töökoht,“ ütles ta, võttis lonksu, nägu tõmbus grimassi.
Deer noogutas, ütles:
„Ma nägin tahvlit. Kas see on kindlustuspettus?“
„Mitte ainult,“ ütles Berger.
„Mitte?“
„Ei.“
„Mida siis veel?“
„Eraluure,“ ütles Berger.
Kui pingsalt Deer ka teda ei vaadanud, ei tulnud sealt enam ühtegi sõna. Deer ohkas, vaatas eemale, otsis sõnu, mis täidaks kaheksa kuu pikkust tühimikku. Nendeks sõnadeks olid:
„Ma ei teadnud, mis sinust sai, enne kui nägin suve alguses sinu nime ühe kohtuotsuse peal.“
Berger tegi grimassi ja surus rätiku vastu suud.
Kui vastust ei järgnenud, jätkas Deer:
„See oli üks väärkohtlemisjuhtum Spångas. Sa olid ühele invaliidile kolki andnud.“
Berger turtsatas ja lausus:
„Emil Sundh ei olnud invaliid. Selles see asi oligi.“
„Ma nägin, et sind tunnistati süütuks.“
„Samas kui tema istub kinni,“ ütles Berger. „Kindlustuspettused võivad ka olla tõelised kuriteod, Deer.“
„Kuigi ta ei istu ju sellepärast?“
„Põhiliselt selle pärast, et ta üritas mind tükkideks lõikuda,“ ütles Berger.
Deeril
