Kingfisher Hilli mõrvad. Sophie Hannah

      Tänusõnad

      Soovin nagu alati tänada tervet kampa: James ja Mathew Prichardit ning kogu Agatha Christie Ltd meeskonda, David Brawni, Kate Eltonit ja Fliss Denhamit, samuti HarperCollinsi tiimi, Julia Elliotti ja tema USA William Morrow’ kolleege ning kõiki teisi pühendunud ja andekaid tiime, kes avaldavad mu raamatuid kogu maailmas – aitäh teile!

      Olen tohutult tänulik ka oma vaimustavale agendile Peter Strausile ning teistele Rogers, Coleridge & White’i töötajatele, oma perele, sõpradele ja suurepärastele lugejatele, kes fännavad koos minuga Poirot’d ja Agathat. Tahan öelda aitäh toimetaja Emily Winslow’le mõttetihedate täienduste eest, Kate Jonesile viimase poolteise aasta tohutu abi eest, oma rühmale Dream Authors, kes on nii vahvad ja tuusad ning õpetavad mulle palju, samuti mu tehnika- ja veebigurule Faith Tillerayle. Eriline tänu Helen Actonile, kes küsis, kas ei taha ma nimetada tema järgi üht selle raamatu tegelast, ning väljendas julgelt valmidust olla kas ohver või mõrvar, hea või paha. Aitäh ka Claire George’ile, kes pakkus välja teise tegelaskuju, Marcus Capelingi nime – suurepärane nimi, mis hakkas mulle otsekohe meeldima, kui seda kuulsin.

      Ja lõpuks kõige tähtsam: suur tänu krimikuninganna Agatha Christiele, kelle raamatud ei väsi iial mind vaimustamast ja üllatamast, ükskõik kui palju kordi ma neid ka ei loeks.

      1. PEATÜKK „Kesköine kogunemine”

      Kui see lugu algab, ei ole kesköötund, vaid 1931. aasta 22. veebruari õhtupoolik ning kümme minutit puudub kahest. Kummaliseks läks asi just siis, kui monsieur Hercule Poirot ja inspektor Edward Catchpool (tema sõber ja selle loo jutustaja) seisid koos kolmekümne võõraga hajusa salgana – mitte küll liiga lähestikku koos, kuid ometi ilmselgelt üks seltskond – Londonis Buckingham Palace Roadil. Meie rühmast, kuhu kuulus meeste ja naiste kõrval ka üks laps (ema süles olev imik, kes tihkeks kookoniks mähituna meenutas kõvasti muumiat), pidi õige pea saama reisiseltskond teekonnal, mis tundus mulle veider ja kummastav juba ammu enne seda, kui mõistsin, milliseid iseärasusi see meie ette päriselt veeretab.

      Me olime kogunenud Londonis bussi juurde, et lasta end sõidutada Surreys Haslemere’i lähedal asuvasse kuulsasse Kingfisher Hilli elurajooni, mille looduse ilu oli pälvinud paljudelt kiidusõnu. Sõitjad olid küll kohale tulnud tublisti enne ettenähtud väljumisaega, aga bussi ei lastud veel kedagi. Selle asemel lõdisesime veebruarikuu niiskuses ja jaheduses lageda taeva all, trampisime jalgu vastu maad ja puhusime kinnastatud kätele hingeõhku, et sooja saada – kes kuidas suutis.

      Jah, kesköö polnud, küll aga säärane talvepäev, mis juba koidab hämarana ja vaevleb valgusenäljas õhtuni välja.

      Bussis jagus istekohti kolmekümnele, koos sohvri ja kindlalt ema vastu surutud pambutaolise imikuga oli sõitjaid kolmkümmend kaks ning me teised, sealhulgas bussifirma esindaja, pidime hõivama kahele poole vahekäiku jäävad istmed.

      Seisin lõdisedes Poirot’ kõrval ja mulle turgatas pähe mõte, et mul on rohkem ühist sülelapse kui ühegi teise sealse salkkonna liikmega. Meie kolmekümne kahesest rühmast kolmkümmend teadsid, mispärast sõidavad sinna, kuhu me tol päeval parasjagu teel olime. Poirot’l oli õnn kuuluda nende hulka. Ka sohver teadis, miks ta seal on: see amet tõi talle leiva lauale ning pakilisemat põhjust olnuks raske leida.

      Titt ja mina olime ainsad, kellel polnud õrna aimugi, miks me läheme sellesse kriiskavaks võõbatud bussi, ning meist kahest ainult ühele käis säärane selgusetus närvidele. Mina teadsin kõigest bussi sihtkohta. Kingfisher Hill, üheksasaja aakrini küündiv elurajoon, kust ei puudunud oma golfiklubi, kaks tenniseväljakut ning kuulsa arhitekti Sir Victor Marklew’ kavandatud ja ehitatud ujumisbassein, mis võis aasta ringi hoobelda sooja veega.

      Vaikses ja varjulises Kingfisher Hilli piirkonnas võisid endale maakodu lubada ainult kõige jõukamad inimesed, aga see ei takistanud kõigil londonlastel – kuulugu nood ükskõik missugusesse ühiskonnakihti – sellest lõputult rääkida. Oleksin astunud nendesse õnnistatud valdustesse ootusärevalt põksuva südamega, kui Poirot poleks nii kangekaelselt varjanud minu eest meie sõidu põhjust. Tõdemus, et mind hoitakse veel suuremas teadmatuses kui tavaliselt, ajas mul paraku harja punaseks. Kas olin ma ehk teel kohtuma tulevase kuningannaga? Scotland Yardis võis mõnikord kuulda jutte, nagu elaksid Kingfisher Hillis peamiselt kuningakoja liikmed ja kõrgaadlikud, ning Poirot’ algatusel ettevõetud reisist võis alati kõike oodata.

      Buss väljus täpipealt kell kaks; sohver hõikas reipalt: „Läheb sõiduks, daamid ja härrad!” ning ma ei ütleks, et sellele eelnenu oleks kestnud veerandit tundigi. Sestap võin julgesti väita, et hetkel, kui märkasin esimest korda toda õnnetu moe ja otsekui lõpetamata jäänud näoga naist, puudus kümme minutit kahest.

      Peaksin ehk ühtlasi mainima, et selle peatüki esialgne pealkiri oligi mul „Lõpetamata nägu”. Poirot’le meeldis just see ning kui ütlesin, et olin asendanud selle teisega, vaidles ta ägedalt vastu.

      „Catchpool, sa kipud alati käituma mõtlematult ja kiuslikult.” Ta vaatas mulle vihaselt otsa. „Miks panna sellele ülitähtsale peatükile pealkiri, mis tekitab segadust? Ei sellel ega ühelgi järgmisel keskööl juhtunud midagi nimetamisväärset! Tookord, kui oleksime väljas oodates äärepealt jääpurikaks külmunud, ilma et keegi oleks vaevunud seletama, miks selle char-a-banc’i¹ uksi lahti ei tehta, oli ometi hele päev.” Poirot jäi vait ja kortsutas kulmu. Ootasin, kuni ta on kaks kogemata kombel ühte lausesse sattunud pahameeleallikat teineteisest eraldanud. „Päris kindlasti polnud see kesköö.”

      „Ma seletan seda oma …”

      „Jah, seletad küll. See on su ülesanne, n’est-ce pas²? Sa oled tekitanud vähimagi põhjuseta vajaduse

Скачать книгу