„Too ilus kuri naine?”
„Jah.”
„Jah, raamatut ma nägin. Ta hoidis sellest väga kõvasti kinni.”
„Kartis vist, et võin selle tal käest ära kiskuda,” laususin. „Tema raamatule ma tahtsingi veel korra pilgu peale heita. Selle pealkiri oli „Kesköine kogunemine” – „Midnight Gathering”. Esimest korda vaadates olin kindel, et näen kaanel pealkirja „Michael Gathercole”. Ilmselt tekitasid selle mulje tähed M ja G.”
„Michael Gathercole.” Hääle järgi otsustades hakkas Poirot’l tekkima huvi. „Advokaat Michael Gathercole? See on kummaline.” Poirot ja mina olime tutvunud Gathercole’iga läinud aastal, kui veetsime mitu sündmusterohket päeva Iiri Vabas Riigis5 Clonakiltys. „Miks peaks tagasihoidliku seadusemehe Michael Gathercole’i nime kasutatama raamatu pealkirjana, Catchpool?”
„Ei peakski. Ega kasutatudki. Ma eksisin. Seda pole mõtet pikemalt arutada.”
„Tundub märksa tõenäolisem, et Gathercole on kirjutanud raamatu ning selle kaanel seisab tema kui autori nimi,” tähendas Poirot.
„Gathercole’il pole sellega mingit pistmist. Raamatu „Kesköine kogunemine” on kirjutanud keegi teine.” Palun, mõtlesin endamisi, lõpetame juba selle jutu.
„Ma vist mõistan, Catchpool, mispärast sa nägid kaanel nime, mida seal polnud, ning miks just seda nime.”
Jäin ootama.
„Sinu mõtted on hõivatud sellest õnnetu olekuga naisest, kes paneb sulle süüks, nagu esineksid Scotland Yardi inspektori Edward Catchpoolina. Tema kinnitab meile, et ei vaja abi, aga sa ei usu, vaid hoiad silmad-kõrvad lahti. Hädaohu ees. Alors, sinu teadvus ühendab endale aru andmata tänase juhtumi sündmustega, mis leidsid aset eelmisel aastal Clonakiltys, kus varitses tõesti oht ja tehti kohutavat kurja.”
„Sul on kindlasti õigus. Bussi pole ta vist veel tulnud?”
„Ei oska öelda, mon ami6. Ma pole jälginud. Praegu on meil tähtsamatki teha.” Poirot tõi mantlitaskust nähtavale väikese kokkumurtud paberi. „Loe see läbi, enne kui buss liikuma hakkab. Sõidu ajal pole mõistlik lugeda, see tekitab kõrvetisi.”
Võtsin lehekese enda kätte, täis lootust, et mis seal ka ei seisaks, seda lugedes saan teada, miks me Kingfisher Hilli sõidame. Selle asemel leidsin end silmitsemas tohutut arvu seninägematult tillukesi sõnu. „Mis see on?” küsisin. „Mingid juhtnöörid? Milleks?”
„Pööra paberil teine külg, Catchpool.”
Tegin seda.
„Kas nüüd saad aru? Jah, juhtnöörid. Reeglid. Vaja läheb mängulauda ja suurt hulka väikesi kettaid, millel on silmad; mängu nimi on „Piilujad”!”
„Silmad? Inimsilmad või punktid?”
„Inimsilmad, Catchpool.” Poirot plaksutas silmi lahti-kinni. See oli koomiline ning oleksin kindlasti naerma pahvatanud, kui poleks olnud nii nördinud.
„Mida sa sellega teha tahad, Poirot? Miks sul lauamängu reeglid taskus on?”
„Ei olegi.” Tema rohelised silmad sädelesid. „Need on sinu käes.”
„Tead küll, mida ma mõtlen.”
„Ega mul ainult „Piilujate” reeglid kaasas ole. Mäng ise ka – see on karbiga mul sumadanis!” kuulutas Poirot võidurõõmsalt. „Ma ütlen: loe need reeglid nüüd läbi, sest niipea kui võimalik, hakkame meie kahekesi „Piilujaid” mängima. Meist saavad piilumise asjatundjad ja fanaatikud! Nagu näed, peab mängijaid olema vähemalt kaks.”
„Palun seleta,” sõnasin. „Mulle ei meeldi lauamängud. Tõttöelda ma lausa jälestan neid. Ning mis on „Piilujatel” pistmist su otsusega võtta mind Kingfisher Hilli kaasa? Ära ainult ütle, et need kaks asja pole omavahel seotud. Ma ei usuks sind.”
„„Piilujaid” sa küll ei jälesta, Catchpool. See on võimatu, sest sa pole seda kunagi mänginud. Oota ikka, enne kui otsustad, palun sind. „Piilujad” on hoopis midagi muud kui male.”
„Kas see on midagi „Peremehemängu” taolist? Seda ei salli ma silmaotsaski.”
„Sa pead vist silmas „Monopoli”, n’est-ce pas?”
„Jah, olen kuulnud seda ka nõnda nimetatavat. Miks peaks üks arukas inimene raiskama aega nii tobeda asja peale?”
„Aa! Pourrait-il être plus parfait?”7 Poirot’ nägu lõi ülimast rahulolust särama. „Just need sõnad peadki sa ütlema, kui oleme jõudnud la famille8 Devonporti majja!”
„Kes see Devonporti perekond on?” küsisin.
„Pead ütlema seda nii, et kõik kuulevad: sa jälestad „Monopoli”-mängu.”
„Millest sa räägid, Poirot? Mul pole praegu tuju …” olin tahtnud öelda „sinu tavapärasteks tembutusteks”.
„Ma ei tembuta, mon ami. Ole hea, loe need reeglid nüüd läbi. Viivitamatult. Varsti hakkame sõitma.”
Ohkasin ning hakkasin lugema. Õigemini küll vahtisin kirbukirjas sõnu ja püüdsin nendele keskenduda, aga kuidas ma ka poleks pingutanud, sisusse tungida ma ei suutnud. Kavatsesin seda just öelda, kui üle üldise jutusumina tungis mu kõrvu Alfred Bixby pahane hääl. „Kardan, et see on teie viimane võimalus, preili,” lausus ta. Istusin nagu temagi vahekäigu kõrval ning kui ta ettepoole küünitus, nägin teda. Bixby istus otse juhi taga ukse vastas ning tema sõnad olid mõeldud kellelegi, kes seisis väljas. „Ükski Kingfisheri firma buss pole iial väljunud ettenähtust kas või minutitki hiljem ning ma kavatsen sellest tavast kinni pidada! Ega te siin ainus ole, noor daam! Pean mõtlema veel kahekümne üheksale sõitjale; nad ei taha hiljaks jääda … ning ühel on pealegi veel sülelaps! Niisiis, kas soovite koos meiega sõita või mitte?”
„See on tema,” ütlesin vaikselt, kui lõpetamata näoga naine vahekäiku ilmus. Ta seisis seal, selg kühmus, otsekui kardaks, et Bixby võib istmelt üles tõusta ja talle kere peale anda. Näoilme järgi otsustades oleks too seda meeleldi teinudki. „Sohver, sulgege uks,” lausus ta. Too tegi, nagu kästud, ja käivitas mootori.
Naine, kelle näol võis näha pisarate jälgi, seisis liikumatult bussi esiosas. „Palun võtke istet, preili,” ütles Bixby talle. „Ainult üks koht ongi veel vaba – teil pole ju vaja kümnete vahel valida.” Ta ajas end püsti ja osutas. „Näete, seitsmes rida.”
„Sul võis olla õigus, Catchpool,” lausus Poirot. „La pauvre’i käitumine hakkab mind huvitama. Vaata, kui sügavas mõttes ta on. Teda vaevab mingi küsimus. Kuni pole sellele vastust leidnud, ei suuda ta otsustada …”
„Otsustada mida?”
„Kas ta tahab meiega kaasa tulla või mitte. See ebamäärasus valmistab talle kõvasti hingepiina.”
Kui teiste
